Kommentaar: Propaganda segapuder (7)
Arvamus 11 Jul 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kommentaaris patuoinaste otsimisest (EE 25.04.) oli juttu Eesti ja eestlaste rollist süüdlastena, mida eriti rõhutavad siiani veel Moskvaga seotud tegelased – olgu need siis poliitikud, ärimehed või teadlased, viimaste hulgas on ka ajaloolasi. Väga suured süüdlased olevat endise Eesti Vabariigi poliitikud. Nendele ei panda pahaks mitte ainult alistumist 1939. ja 1940. a; tihtipeale jääb mulje, nagu oleksid nad oma käitumisega põhjustanud II maailmasõja!

Maakera on ju ümmargune, seepärast võib iga kohta pidada selle keskpunktiks. Niisugune hoiak ongi üsna laialt levinud Eestis, mitte ainult endise Eesti Vabariigi, vaid ka praeguse kritiseerimisel. Näiteks süüdistatakse valitsust, nimeliselt peaminister Andrus Ansipit, kes olevat pronksmehe teisaldamisega toonud kaasa majanduslanguse. Ometi on sama langustendentsi näha teisteski Euroopa riikides, kas ka nemad on teisaldanud pronksmehi? Selline kriitika ülehindab eestlaste panust. Selle kohaselt viis Mart Laar põhja Eesti (ja ka teiste postsotsialistlike riikide?) põllumajanduse, enne teda reetis Päts Eesti, kas ka teised Baltimaad? Miks mitte lisada süükoormale teisedki okupeeritud ja Moskva mõjualused riigid?

Eesti vabaduse kaotamise peapõhjuseks olevat olnud Pätsi autoritaarne rezhiim, mida juba aeg-ajalt kommentaarides iseloomustatakse kui julma diktatuuri. Kaovad pikapeale need, kellel on isiklikke kogemusi; need, kes ei tahtnud leppida „vennaliku päästmisega“ 1940. ja 1944. a ja kellel õnnestus üle elada „päästjate“ puhastustöö. Aga isegi Mart Laar usub, et demokraatliku riigikorra puhul oleks Eesti nagu Soomegi oma vabaduse säilitanud (Looming 1995/2, lk. 244). Sama arvavad mitmed teised, kes ei taha lähtuda faktidest, vaid eelistavad oletusi. Kas MRP sõlmimine augustis 1939 sõltus mingil moel sellest, milline oli riigikord Baltimaades?

Kõik seguneb Moskva-poolse propagandaga. Postsovetliku ruumi regionaalse arengu eksperdi Sergei Artimenko hinnangul peaks Eesti ajaloolisi fakte enne tunnistama, kui hakkab samas asjas Venemaad tülitama. Tema arvates peab Eesti möönma, et tegi kokkuleppe ebalegitiimse bolshevistliku valitsusega 1920. a, mis võimaldas sellel rezhiimil võimule jääda. Eestlased on järelikult süüdi ka N. Liidu rajamises? (Eesti Päevaleht 12.09.2007).

Eestile omistatud süü N. Liidu tekkimises on ju heastanud Arnold Rüütel, kes väidetavalt pani aluse selle impeeriumi lagundamisele. Tema kuulub nähtavasti ka nende kangete eestlaste hulka, kes maailma keskpunktis teevad ajalugu. Kui juba olla järjekindel, siis tuleks järeldada, et talle ei võlgne oma vabaduse mitte ainult teised liiduvabariigid, vaid ka Moskva mõjutsoonis olnud Euroopa riigid. Seda pole kahjuks mujal avastatud, sest kui ta põhjustas 20. sajandi suurima geopoliitilise tragöödia, siis vääriks ta Läänes ausammast, Moskvas aga reeturina viha ja põlgust. On ju tegemist N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi kunagise aseesimehega!

Artimenko unustab, et praegune Vene Föderatsioon peab ennast NSVL-i ja seega ka 1917. a võimule tulnud bolshevistliku jõugu õigusjärglaseks. Tema avaldus on loogikavaba vassimine, maakeeli lihtsalt pudru ja kapsad. Ta tunnistab sellega, et N. Liit oli ebaseaduslik moodustis – ja kuidas on lugu selle õigusjärglase Venemaaga?

Kui keegi mõnes lääneriigis nimetab N. Liitu kuritegelikuks monstrumiks, siis tuletatakse meelde, et lääneriikidega koalitsioonis võideldi fashismi vastu. Kui aga üks väike riik on sõlminud N. Venemaaga rahulepingu, on see riik aidanud ebalegitiimsel rezhiimil püsima jääda.

Üks soome vasakpoolne ajakirjanik olevat küsinud kord Max Jakobsonilt: „Kes oli süüdi Talvesõja puhkemises?“ – „Ma arvan, et Stalin!“ vastas Jakobson. „Ei-ei-ei-ei-ei!!! Kes soomlastest oli süüdi?“ Nii ka Eestis. Kes on süüdi, et Moskva on agressiivselt vaenulik ning et Eestis elavad venelased kurdavad diskrimineerimise üle? Täpsustus: kes eestlastest on selles süüdi? Eesti sotsioloogid töötavad agaralt nende patuste leidmise nimel.

On juba leitud endise vabariigi reeturid (Päts, Laidoner jt) ja N. Liidu kukutajad ning vabaduse taastoojad (Rüütel jt). Aga nagu on küsinud Mart Niklus ja paljud teised: miks pole seniajani antud õiguslik-ajaloolist hinnangut 1940. a. sündmuste eestlastest juhtfiguuridele (Johannes Vares-Barbarus, Johannes Lauristin, Neeme Ruus, Harald Haberman jt)? Kas olid nad riigireeturid või päästjad; kas oli tegemist reetmisega või siis tõepoolest vabatahtliku astumisega N. Liidu „rahvaste vennalikku perre“? Kui venelased usuvad, et nad olid Eesti vabastajad, siis võiks ju küsida, miks vabastatud ise ei tea, et neid vabastati? Kui Eesti astus vabatahtlikult N. Liitu, miks oli Stalinil vaja eestlasi küüditada ja nende paremikku likvideerida? Lääne-Euroopas oldi juba N. Liidu ajal veendunud selles, et Eesti okupeeriti 1940. a, kas Medvedev-Putini klikk soovib ka selle ümberkirjutamist?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus