President Toomas Hendrik Ilves viibis 26.-29. juunini riigivisiidil Iisraelis, kus tal oli rida kõrgetasemelisi kohtumisi ja kus ta muuhulgas andis Jeruusalemmas ka õhtusöögi Iisraeli presidendi Shimon Peresi auks, esinedes seal kõnega. Iisraeli ühe suurema päevalehe Haaretz kolumnist ja militaarkorrespondent Yossi Melman kritiseeris teravalt 2. juulil ilmunud arvamusloos Eesti riigipea kõnet.
Tema sõnul kasutas president Ilves oma kõnes „moonutatud loogikat“, nimetades eestlaste poolt holokausti käigus tapetud juute ja neid hävitanud eestlasi partneriteks. „Iisraeli külastanud Eesti presidendil jätkus jultumust rääkida konkreetseid moonutatud asju isegi presidendi residentsis Jeruusalemmas. Kaks rahvast – eestlased ja juudid – on tema sõnul partnerid, kel on samasugune ajalooline kogemus,“ kirjutab Melman.
Tegelikult ütles president Ilves oma kõnes: „Meie teed ja rajad on läbi põimunud ja meid liidab sarnane ajalooline kogemus“. Oma kõnes väljendas Eesti riigipea imetlust ja tunnustust juutide kodumaa, ajaloo ja kultuuri suhtes. „Kui jalajälg saaks kõnelda, vestaks iga siin astutud samm sama palju nii teie maa rikkalikust kultuurist ja ajaloost kui ka sel kitsukesel maaribal peetud võitluste koormast, “ ütles president Ilves, võrreldes seda Eesti ajalooga. Ta lisas, et Vabadussõjas võitlesid eestlaste kõrval ka juudid ning tõmbas paralleeli oma isikliku ja eesti pagulaste ning juutide saatuse vahele, keda aeg, sõjad ja tagakius on pillutanud maailma laiali. Ilvese sõnul on juudid ühtse päritoluga rahvus, kelle geneetilist järjepidevust pole ajaloo keerdkäigud tuhandete aastate kestel suutnud katkestada.
President meenutas ka, et just juudid said Eestis 1926. a. esimese riigina maailmas välja kuulutada oma kultuuriautonoomia, mille tõttu on Eestil au olla igavesti kantud juutide kuldraamatusse.
Pole kahtlust – Eesti riigipea kõne oli peenetundeline, emotsionaalne, heatahtlik ja sõbralik. Selletõttu on hämmastav, et kolumnist Melman eraldab kõne kontekstist ühe (ülaltsiteeritud) lause ja rajab sellele ülimalt kriitilise, võiks öelda isegi ebaprofessionaalse kirjutise. Ajakirjaniku andmetel olevat eestlased tapnud II maailmasõja ajal 4500 juuti ning ta asub agaralt meenutama meie presidendile „ajaloolisi fakte“. Oma jao saavad eestlaste kõrval ka lätlased ja leedulased, kuna nad olevat kõik soojalt tervitanud natside saabumist ja pidanud neid vabastajateks. Aga mis oli selle põhjuseks? Kirjutises pole sõnagagi mainitud N. Liidu esimest ega teist okupatsiooni Balti riikides ega tollaste võimude poolt toimepandud inimsusevastaseid kuritegusid. Nentinud, et 3500 juudil õnnestus põgeneda N. Liitu, teab autor lisada, et 1000 Eestisse jäänud juudist hukkasid natsid ja nende käsilased (eestlased) 993.
Melmani arvates ignoreeris ja moonutas Ilves oma kõnes meelega holokausti teemat, mistõttu olevatki teda sobiv nimetada „holokaustimoonutajaks“. Ta jätab ise aga meelega ja teadlikult mainimata, et president asetas visiidi käigus pärja holokausti ohvritele.
Järgnev oleks aga otsekui Kremli kabinettidest pärit tekst. Melman süüdistab Balti, aga ka Ida- ja Kesk-Euroopa riigijuhte ajaloo ümberkirjutamises ning selleski, et nad ei pidavat tegema selget vahet natsismi ja kommunismi vahel, neid lubamatul kombel võrdsustades.
Sarjatakse ka 23. augusti, Molotov-Ribbentropi salapakti allkirjastamise päeva tähistamist totalitaar-rezhiimide ohvrite päevana, milles Melman näeb „poojate ja nende ohvrite paigutamist sama katuse alla“ ning kurdab, et 23. august võib vähendada 27. jaanuaril tähistatava holokausti päeva tähtsust. „Need liidrid, kes sõlmisid juunis 2008 Prahas „Euroopa südametunnistuse ja kommunismi deklaratsiooni“, tahavad kuulutada 23. augusti kõigi totalitaarsete rezhiimide ohvrite mälestuspäevaks. Nad väidavad, et Euroopa ei saa kunagi ühtseks, kui ei tunnistata natsismi ja kommunismi ühist pärandit,“ kirjutab Melman. Autor väidab samas, et president Ilves oli üks peamine aktivist Praha deklaratsiooni vastuvõtmisel.
Sahmakas kurja kriitikat langeb ka Iisraeli tippametnike aadressil, kes polevat Ilvese kõne peale mingit protesti avaldanud, küll aga kiidetakse kirjutise lõpul selliseid ajaloolasi nagu dr. Efraim Zuroff ja prof. Dov Levin, kes jätkavat võitlust ajaloolise tõe jaluleseadmise nimel ning holokausti eitajate ja moonutajate vastu. Näib, et Melman on viimatinimetatute mõttekaaslane ja hääletoru. Sealt kostub aga ühekülgset ja tendentslikku ajalookäsitlust. Poolik tõde on aga teatavasti halvem kui lausvale.
Eesti presidendi hea tahte avaldused ja meie rahva kannatused ei vääri ajakirjanik Yossi Melmani tähelepanu. Ta vaikib nendest. Sellest on kahju. Nendest teab aga kõik isiklike kogemuste põhjal meie president, kes levitab igal võimalusel autentset tõde. Olgem talle tänulikud selle eest!
Kommentaar: Presidendi kaitseks (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ma pole keskerakondlane ja veel vähem Savisaare pooldaja, aga pean tõele au andma, et siin toodud keskerakondlaste kommentaaris on see kurb tõde. Kas nüüd just küüditamisega võrreldav, aga väga ülekohtune ja valus suurele osale eestlastest oli Eesti riigi taasiseseisvumine tõepoolest. Ise olen sellest kirjutanud pikemalt 10 aasta möödumise puhul taasiseseisvumisest ja see avaldati joonealusena läbi mitme numbri Meie Elus 2001. aastal. See tekitas paksu verd, vimma ja kibestumist samamoodi kui okupatsioonivõimude tegevus ja oli seda valusam, et seekord oli tegemist heauskselt meid valitsema valitud Eestlastega. Seda ei kutsu ei president ega ka võimul olevad erakonnad meid mäletama. Aga kannatanud ei suuda ja ei taha seda ülekohut unustada. Me oleme kristlased ja eeldame, et andestamisele eelneb patukahetsus. Venemaalt pole seda loota, aga kas suudame kahetsema panna oma toonased valitsejad?
Mida nad küll tahavad?? Ilves oli igatepidi kena nende vastu.
Võibolla ei peaks nii palju koogutama. Niikuinii ei sallita seal meid.
Võibolla ei peaks nii palju koogutama. Niikuinii ei sallita seal meid.
Arvamus
TRENDING
