Kommentaar: Pooltõdedele rajatud maailmavaade (3)
Arvamus 30 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Pooltõed on vahel sama halvad kui valed, sest nad moonutavad tegelikkust. Kui näiteks kirjeldatakse mingi nähtuse häid külgi ja halvad küljed vaikitakse maha, või vastupidi, siis jääb sellest nähtusest ju ebaõige pilt.

Kahjuks on nii lähiajaloos kui ka tänapäeval sündmusi, mida läänemaailma ajakirjandus suvaliselt kirjeldab. Külma sõja ajal oli Ameerika välispoliitikas tavaks pidurdada kommunistlike riikide laienemist teiste riikide arvel. Kui kommunistlik Põhja-Korea tungis puna-Hiina abiga kallale demokraatlikule Lõuna-Koreale, tuli Ameerika oma väeüksustega jt. maade sõduritega Lõuna-Koreale appi ning pealetung peatati.

Sama kordus Vietnamis, kus kommunistlikud Põhja-Vietnami sissid ja hiljem regulaarväeosad ründasid mitte-kommunistlikku Lõuna-Vietnami. See toimus nii N. Liidu kui ka puna-Hiina toetusel. Ameerika läks jälle kommunistide vastu sõtta: ühel pool kommunistlik diktatuur ja teisel pool demokraatlik Ameerika. Need, kes kommunistlikku diktatuuri vähegi tunnevad, teavad, et see oli see võitlus kurjuse ja headuse vahel. Igale loogiliselt mõtlevale inimesele peaks selge olema, et demokraatia kehastab headust (oma puudustele vaatamata) ja kommunistlik diktatuur, kus puuduvad kõige põhilisemad inimõigused – kurjust.

Sõda, mis toob inimestele tohutuid kannatusi, on ometi vajalik vabaduse kaitseks. Ilma Vabadussõjata poleks olemas Eesti Vabariiki ja on küsitav, kas me veel rahvana oleksime alles.

Samaaegselt Vietnami sõjaga toimusid ühiskondlikud muudatused Ameerikas ja Euroopas. Nõuti suuremat vabadust inimestele, peamiselt vanade ühiskondlike normide lõdvendamist või kaotamist, olgu see siis perekonnaelus, naiste õigustes, kurjategijate karistamise leevendamises või muus. Paljudel ameeriklastel oli raske aru saada, miks nende noormehed peavad oma verd valama kaugel võõral maal, millest väga vähe teati. Tekkis tugev sõjavastane liikumine, mis avaldas mõju USA Kongressile, kes lõpetas Ameerika vägede tegevuse finantseerimise Vietnamis. Mitte ainult paljud ameeriklased, vaid ka kanadalased ja eurooplased juubeldasid. Suurem osa meediast hõiskas kaasa. Üksinda ja toetuseta jäänud Lõuna-Vietnami väeosad ei suutnud aga kuigi kaua vastu panna ja terve Vietnam langes kommunistide kätte. Ka naaberriigis Kambodzhas tuli võimule kommunistlik Khmer Rouge.

Järgnes tohutu veresaun, mille käigus hukkus ligi 3 miljonit inimest. Laevadel ja paatidel põgenema pääsenud vietnamlased avastasid varsti, et neid ei soovitud paljudes sadamates vastu võtta, mistõttu paljud hukkusid. Sellest, ühest möödunud sajandi rängemast tragöödiast läks aga suurem osa vaba maailma meediast vaikides mööda.

Kui USA president Ronald Reagan hakkas Ameerikasse raketikaitse süsteemi ehitama ja nimetas N. Liitu „kurjuse impeeriumiks“, ei meeldinud see suuremale osale vaba maailma meediast. Raketikaitse ristiti ümber „tähtede sõjaks“ ja president Reaganit hakati nimetama sõjaõhutajaks. Tänu temale vabanesid aga sajad miljonid inimesed kiiremini kommunismi ikkest. Ikke alt vabanenute enamik ei suhtunud sugugi sõbralikult Reagani sarjajatesse. Kuna vaba maailma meedia eelistas ka vaikida kommunistlikust terrorist, puudub paljudel sellest reaalne ettekujutus.

Pärast N. Liidu kokkuvarisemist ilmus kapitaalne teos „Kommunismi must raamat“, mis kirjeldab 20. sajandi kõige mõrvarlikumat ideoloogiat. Maailma lähiajaloost huvitatutele on see absoluutselt vajalik lugemine. Kui raamat ilmus, püsis see sündmus uudistes vaid mõned päevad. Kas pole imelik, et natside kuritegusid võib ikka veel päevakorral hoida, aga umbes kümnekordselt suuremad, kommunistide poolt sooritatud tapatalgud vaikitakse maha või neid puudutatakse mööda minnes? Natsi-Saksamaa on likvideeritud, aga kommunistlikud riigid nagu puna-Hiina, Vietnam, Põhja-Korea jt. eksisteerivad ikka veel.

Säärast olukorda võib seletada vaid tugevalt vasakpoolse, turumajanduse vastase orientatsiooniga ideoloogide süstemaatilise ja pooltõdedele rajatud maailma kirjeldamisega ning infotarbijate teadmatusega tegelikust olukorrast.

Nüüd, kus islamiäärmuslased on asunud maailma terroriseerima ja korduvalt rünnanud Ameerikat, mis vallandas Iraagi sõja, on enamik vaba maailma meediat jälle võtnud Ameerika-vastase hoiaku.
Ameerikat ja president Bushi nähakse kurjuse kehastusena. Terroristide kuriteod süütute inimeste kallal kirjutatakse Ameerika arvele või kritiseeritakse neid vaid leebelt. Ameerika eesmärgiks on demokraatliku Iraagi jaluleaitamine. Ühendriikide rahalise abiga taastatakse Iraagi infrastruktuuri ning arendatakse seda.

USA-l pole kunagi asumaid olnud – vastupidiselt mitmetele Euroopa suur-riikidele. I maailmasõja ajal läks Ameerika Prantsusmaale ja Inglismaale appi, ehkki ameeriklastel polnuks vaja seal oma sõdurite verd valada. II maailmasõja ajal mindi jälle eurooplastele appi, kuigi ainult Jaapan oli Ameerikat rünnanud. Pärast selle sõja lõppu toetas Ameerika majanduslikult nii Saksamaad kui ka Jaapanit nende majanduse taastamisel. Ameerikale võib ette heita, et koos Inglismaaga müüdi pool Euroopat Stalinile maha, kuid need riigid olid sõjast väsinud ja soovisid võimalikult kiiresti rahu. Võib ka ette heita, et raadiosaadete kaudu ässitati kommunismi all ägavaid rahvaid ülestõusule, kuid ei mindud appi, nagu see juhtus Ungaris.

Pooltõdedele rajatud informatsiooni tõttu on loodud maailma rahvastele vildakas pilt. „Kurjuse kehastuseks“ on demokraatlik Ameerika ja president Bush, kes oma võimu peab jagama Ameerika Kongressi ja Ülemkohtuga. Kurjust ei kehasta aga selle nägemuse järgi diktaatorid, kes valitsevad poolt maailma rahvastikust ja võivad suvaliselt oma alamaid vangistada, piinata ja tappa.

See vildakas arusaam on ohtlik maailma tulevikule. Kui need mõjukad vasakpoolsed tegelased oleksid isiklikult kogenud terrorit, oleks nende poolt serveeritud pilt tõetruum. Kahjuks aga pole nad maailmas valitseva tegelikkusega kursis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus