Eesti Elu
Kommentaar: Mõned ääremärkused Eesti lipulaulu asjus (9)
Arvamus 26 Jun 2009 Hain RebasEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kodumaised nn muusikud eesotsas Eri Klasiga soovitasid hiljuti asendada Pika Hermanni tornist lipu langetamisel mängitav „Mu isamaa armas“ Gustav Ernesaksa meloodiaga „Mu isamaa on minu arm“. Millegipärast on see ettepanek sattunud Riigikogu menetlusse. Ilusat viisikest „Mu isamaa armas“ väliseestlased üldiselt ei tunne, Eestis aga lauldakse seda seltskonnas isegi mitmel häälel. Põhjuseks tuuakse, et see on sakslase (Johannes Brahmsi) loodud laul ja pealegi Mikroneesia hümn.

Kuid samas on ometi meie hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ sakslase Friedrich Paciuse looming ning ühtlasi ka Soome hümn. Seega on ülalmainitud ettepanek mõlemat jalga lonkava loogikaga.

Omaette küsimus on, mis on nn laulurahval tegemist üldrahvusliku ja -riikliku sümboliga – Pika Hermanniga? Nende tallermaa on pigem suur ja avar Lauluväljak, kus neil on oma kõrge torn. Lipp ja muusika Pika Hermanni tornis kannavad aga ühiskondlikult palju laiemat ampluaad ja sügavamat rahvuslikku tähendust kui kitsamalt tegutsev „laulurahvas“ vist hoomab. Samas, kui nende õpetaja ja eeskuju Gustav Ernesaks on kogunud rahva silmis ükskõik kui palju teeneid, millele kirjutan kasvõi kahe käega alla, rikub tema protokolli siiski näiteks „ENSV hümn“.

Ehkki Ernesaksal endal polnud sellega tegemist, jääb faktiks, et Eesti NSV oli üks kõige süngem võimurite kamp üldse (Ivan Käbin & Co), kes ahistas ja vangistas pärast EKP Keskkomitee kurikuulsat 8. pleenumit „natsionalistlike pursuide“ pähe kõik vanemad heliloojad ja dirigendid nagu Tuudur Vettik, Alfred Karindi, Riho Päts ja ka „Eesti lipu“ viisistaja Enn Võrk. Praktiliselt vabastati sellega Ernesaksale kui Jaroslavli evakueeritule ja juba 1947. a. Stalini preemia laureaadile karjääritee. Võrk pidi surmani (1962) elatuma klaverihäälestaja tööst.

Jätkusuutlik, rahvuslik ja kindlasti nn välis-eestlaslik aspekt sellele võiks olla järgmine [1]: kui Ernesaks 1960ndate aastate keskel gastroleeris oma RAM-i ja solistidega Rootsis, siis esinesid nad ka Göteborgi ja Stockholmi kontserdihoonetes. Muidugi ülihästi. Stockholmi kontserdi puhul oli Stockholmi Eesti Meeskoor (SEM) endale varunud esimese rõdu. SEM oli tollal RAM-ist suuremgi ja koosnes, (nagu RAM-gi), peamiselt endistest, aga erinevat masti rindemeestest. RAM-i kontserdi lõpul tõusis SEM püsti ja laulis võimsalt Eesti hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Tekkis suur segadus: et mis nüüd, kas on tegemist provokatsiooni või hoopis rahvusliku solidaarsusavaldusega?

Iva peitus aga selles, et SEM-i esimene ja kauaaegne dirigent oli rahvusvahelise mainega Eduard Tubin, kes pole kindlasti eesti muusika ajaloos kunagi pisem tegija olnud kui kohalik Ernesaks. Seda seisukohta toetaksid kindlalt Neeme Järvi ja Vardo Rumessen. Tubina koorilauludki on vähemalt sama hästi lauldavad kui Ernesaksa omad.

Turtsudes võiks kodumaine laulurahvas seepeale väita, et olgu Tubinaga kuidas on, aga eesti laulupidude osas on Number Üks alati olnud Gustav Ernesaks! Sellega nõustuksid ilmselt ka kõik väliseestlased, kuid täpsustades: „Jah, Eesti NSV-s küll, loomulikult!“ Aga küllap üritaksid nad ka tagasihoidlikult meenutada, et suurepäraseid laulupidusid pidasid juba meie diipiid (DP) [2]) Geislingenis (alates 1947) Saksamaal ja Stockholmis (alates 1948). Nad lisaksid ehk ka, et seal ei lauldud burlakkidest Volga kaldail, Lenini sammust ega võltsitud vanade eesti laulude tekste.

Stockholmi laulupeo ja Rootsi eesti lauljaskonna üldjuhina toimis muide seesama mees, kes juhtis ka viimast ennesõjaaegset võimsat laulupidu Tallinnas a. 1938, nimelt prof. Juhan Aavik. Ka tema pole eesti muusika ajaloos ei üheski aspektis nigelam kuju kui Ernesaks. Ja Geislingenis astus oma esimesi samme „Laulutaat II“ tiitli suunas Roman Toi, hiljem Torontos ja ülemaailmsetel ESTO-del [3]. Stockholmis algas Harri Kiisa mitmekümneaastane tähelend dirigendina ning eesti muusika edendaja, jäädvustaja ja tutvustajana [4]. Nii Toi kui Kiisk olid Tuudur Vettiku õpilased, parim mõeldav kontinuiteet niisiis garanteeritud.

Ei tohi ka unustada, et välis-Eestis, vähemalt Rootsis, on vabariigi aastapäevade aktustel alati püsti seistes lauldud Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit!”. Seda muidugi Eestis ei tunta, ei lubatudki tunda. Aga pole Aaviku südamlik koraalitaoline palve nõrgem teistest analoogsetest.

Pealegi, mis hämamine Tallinnas meie lipu ja laulu ümber üldse käib? Meie rahvuslipu heiskamisel lauldakse ju igal pool (välis-Eestis) Enn Võrgu juba 1922. a. viisistatud laulu „Kaunistagem eesti kojad kolme kodu värviga”. Juhan Aavik kinnitab, et see laul sai „patriootilise lauluna ametliku tunnustuse ühislauluna ettekandmiseks rahvuslikel aktusil ja tähtpäevil“ [5]. Talle sekundeerib Artur Taska, öeldes: „...ta on rahva seas kujunenud hümnitaoliseks lauluks“ [6]. Et seda kodu-Eestis ei tunta, ei pane imestama, sest esiteks keelati lipp ise ja teiseks kustutati lipulaul teadlikult ja süstemaatiliselt kodueestlaste teadvusest. Pagulusse võeti nad enesestmõistetavalt kaasa, kus neid tänapäevani au sees hoitakse.

Mida siin üldse arutada? „Kaunistagem eesti kojad“ peaks juba taastatud vabariigi järjepidevuse tõttu olema ja jääma Eesti ametlikuks lipulauluks. Teksti kirjutas sellele EÜS-i vilistlane ja esimees Martin Lipp, kes immatrikuleerus Tartu ülikooli 1874. Hiljem sai temast Nõo kirikhärra. Kindlasti inspireeris teda selleks esimese sinimustvalge pidulik õnnistamine Otepääl juunis 1884.

Kui nüüd maailmakuulus sakslane Johannes Brahms Eestis (aastal, mil valisime taas esindajaid Euroopa Parlamenti!) millegipärast enam ei kõlba, puhutagu siis Pika Hermannist lipu heiskamise saateks „Kaunistagem eesti kojad kolme kodu värviga“! Seda peaks otsustama kiirelt ja efektiivselt Riigikantselei, mitte populistlik, laialivalguv ja juba suvemõnusid nautima asunud Riigikogu. Ja jäägu sealjuures nn. laulurahvas rahulikult oma liistude juurde.

Gustav Ernesaksa on austatud riiklike matustega ja möödunud aastal koorilaulude juubelikonkursiga. Ning saab teda lauldud ja austatud veelgi, igatahes kaugelt üle meie aja. Tema „Mu isamaa on minu arm“ on hea ja kaunis, aga mitte Eesti lipulaul.

---------------------------------------
[1] Tänan head kolleeegi Jüri-Karl Seimi Stockholmis täpsete meeldetuletuste eest.
[2] DP – Displaced Person, põgenik sõjajärgsel Saksamaal.
[3] Vt. R.Toi, Kaunimad laulud pühendan sull’. Toronto-Viljandi 2007.
[4] Vt. Harri Kiisa siiani „avastamata“ arhiiv Eesti Muusika ja Teatri Muuseumis Talinnas.
[5] J. Aavik, Eesti muusika ajalugu, IV. Eesti Vabariigi aeg. Stockholm 1969, lk 73
[6] A. Taska, Sini-must-valge sada aastat. Montreal 1982, lk74.

Toimetuselt

Eesti lipu muutmise seadus võeti vastu Riigikogus 18. juunil 2009 järgmises redaktsioonis:
§ 1. Eesti lipu seaduse (RT I 2005, 20, 126; 2008, 35, 213) § 3 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

« (2) Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti Vabariigi hümni algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa Lydia Koidula sõnadele loodud laulu „Mu isamaa on minu arm“ fragmendi baasil loodud signatuuri.“

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 10. päeval peale Riigi Teatajas avaldamist.

Riigikogu esimees Ene ERGMA
Vabariigi President kinnitas selle seaduse oma otsusega nr 503, 19. juunist 2009.

Võib aga arvata, et erimeelsused selle teema ümber jätkuvad ja küsimus tuleb arutusele ka eelseisval ESTOl.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus