Eesti Elu
Kommentaar: Kuidas Nõukogude Liit siis õieti kokku varises? (1) (3)
Arvamus 01 May 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
ANDRES GUTMAN

Kommunistid ei usu, et juhus võiks mõjutada ajaloo kulgu. See oleks ju vastuolus Karl Marxi veendumusega, et ajaloo areng on reeglipärane. On aga irooniline, et Nõukogude Liit (NL) lagunes just juhuse tõttu. Seda kirjeldab John O'Sullivan oma raamatus, The President, the Pope, and the Prime Minister: Regnery Publishing, Inc., Washington, DC, 2006.

Oli kolm eraldiseisvat ajaloolist sündmust: Poola kardinalist Karol Wojtylast sai paavst; parlamendiliikmest Margaret Thatcherist sai Suurbritannia peaminister ja endisest California kubernerist Ronald Reaganist Ameerika president. Nad olid kõik väga pädevad oma töös. Oli tekkinud konjunktuur, mis viis lõpuks NL-i kokkuvarisemiseni.

Kardinal Karol Wojtyla valimine paavstiks vapustas vaba maailma. Tundmatust poolakast sai esimene mitte-itaallasest paavst kiriku ajaloos. Poola rahvas oli õnnehurmas; Poola ja Kremli kommunistid aga ähmi täis. Nendele oli see mees hästi tuntud ja koguni nuhtluseks.

Kirikutegelased ja kommunistid olid Poolas olnud juba aastaid vaikses „sõjas“. Nagu tasavägises malemängus, vastas kardinal Wojtyla oskuslikult ja leidlikult igale kommunistide käigule.

Oktoobris 1978 sai kardinalist paavst Johannes Paulus II. 3 kuud hiljem külastas teda NL-i välisminister Andrei Gromõko, et saada aimu paavsti tulevikukavatsustest.

Gromõko juhtis paavsti tähelepanu NL-i rahualgatustele, mis pidanuks vastama ju ka kiriku eesmärkidele. Paavst aga muutis teemat ja võttis kõne alla usuvabaduse ahistamise NL-is.
Kui Gromõko vastas, et iga kuulujuttu ei maksa uskuda; et lääs levitab valesid selle kohta ja et NL olla esimesest päevast peale garanteerinud oma kodanikele usuvabaduse, kuulas paavst seda rahulikult ja ütles, et „see on enam-vähem see, mida me arvasime“.

Poolas alanud malemäng jätkus seega nüüd maailmaareenil – kus iganes tallati jalge alla inimõigusi.

Paavst oli ametis olnud alla aasta, kui ta külastas oma kodumaad. Terve maailm imetles, kuidas miljonid inimesed kogunesid vabaõhumissadele teda kuulama. Paavsti sõnum oli selge: „Ära tunne hirmu!“

Kui kardinalina oli tal valitsuse mitteametliku opositsiooni juhi oreool, siis kodumaale naases ta paavstina, olles rahva silmis vabastaja võrdkujuks. Tollane kommunistist riigipea kindral Wojciech Jaruzelski taganes selleks ajaks varju, teades, et ta on tegelikult võrreldav okupandiga.

Paar aastat hiljem tekkisid Poolas laialdased rahvarahutused seoses hindade tõusuga. Laevatöölised moodustasid oma Solidaarsuse nimelise ühingu, mille püsimise nimel käis võitlus võimudega üheksa aastat, enne kui valitsus nõustus 1989. a. läbirääkimisi pidama. Oh irooniat – ühel pool istunud tööliste selja taga olid piltlikult kirikuesindajad ja teisel pool poola kommunistide varjus Kremli mehed.

Margaret Thatcher oli haridusminister, hiljem opositsiooni juht ja alates 1979. aastast 11 aastat Suurbritannia esimene naispeaminister.

Thatcher hoiatas juba 1976. a., et NL tahab maailma vallutada. Vene ajaleht Krasnaja Zvezda pani talle hüüdnimeks The Iron Lady, mida ta jäigi oma karjääri lõpuni uhkelt kandma.

Kolm aastat hiljem, kui peaminister Thatcher lendas ametireisil Jaapanisse, paluti luba tema lennuki vahemaandumiseks Moskvas, mis ka anti. Maandumisel ootas peaminister Thatcherit rikkalik peolaud ja kohal oli umbes pool Poliitbüroo liikmeskonnast. Isegi peaminister Aleksei Kossõgin lahkus tähtsalt koosolekult, et kohtuda Thatcheriga, kellega ta arutas riigikaitse küsimusi. Oli just Vietnami sõja lõpu aeg. Thatcher palus Kossõginil mõjutada Vietnami valitsust, et see suhtuks leebemalt oma rahvasse, kes oli massiliselt põgenemas Vietnamist. Lääs lihtsalt ei suutnud põgenikke nii suurel arvul vastu võtta. Kossõgin väitis, et põgenikud olla narkomaanid ja kriminaalid. Thatcher hüüatas seepeale: „Mis? Neid on terve miljon. Kas kommunism on siis nii halb, et miljonist on saanud sõltlased ja vargad, et kuidagi ära elada?“ Sellepeale jäi Kossõgin vait.

Probleem, et türannid ei oska kodanikku väärtustada, tõusis esile ka siis, kui Argentiina hunta hakkas ihaldama Briti asumaad, Falklandi saart. Ehkki seal ei leidu hinnalisi maavarasid ja saarel elas 1800 rahumeelset britti, oli saar Suurbritannia ja Argentiina vaheliseks tüliõunaks juba pikemat aega.

Tüli ägenes, kui Argentiina tööliste salk heiskas saarel Argentiina lipu, mispeale sinna saabus paar tosinat briti merejalaväelast. Hunta vastas sellele saare okupeerimisega.

Thatcheri mõõt sai täis; ta saatis teele mereväe flotilli. Et tee oli pikk, oli rahusobitajatel mitu nädalat aega kriisile lahendust otsida. Isegi paavst ja president Reagan osalesid selles. Ettepanek oli Falklandi suveräänsus kanda üle Argentiinale, mis siis liisiks maapinda Suurbritanniale 99-ks aastaks.

Thatcher nõudis aga, et plaan peab olema vastuvõetav ka Falklandi elanikele. Ta nõustus läbirääkimistega tingimusel, et Argentiina viib oma väed Falklandilt välja. Hunta lükkas selle tagasi.

Sõda puhkes, kui Briti flotill kohale jõudis ja kestis 72 päeva, nõudes ca 1000 inimese elu, nendest olid ¾ argentiinlased. Ehkki väikesemastaabiline, oli see sõda sõlmpunktiks külma sõja arengus.
President Reagan, kes püüdis algul rahu sobitada, toetas eraviisiliselt oma sõpra, peaminister Thatcherit. Sõja puhkedes astus ta otsustavalt brittide poole. NL käitus algul erapooletult, kuid asus sõja ajal toetama Argentiinat.

Kui Argentiina väed olid alistatud, eemaldas rahvas hunta võimult. See oli tähendusrikas sõnum kõigile maailma türannidele.

Sama aasta ajalooliseks sõlmpunktiks võib ka pidada NL-i omaaegse juhi Leonid Brezhnevi surma ning president Reagani kohtumist Johannes Paulus II-ga.

II maailmasõja järgne tuumarelvastuse areng NL-is süvendas maailmas hirmu kommunismi pealetungi ees ja põhjustas võidurelvastumist. Teisalt ei juletud NL-i asjatult ärritada. Tulemuseks oli, et igal aastal langes mõni riik kommunismi küüsi.

Kui võidurelvastumine oli juba kestnud paarkümmend aastat, oli ilmne, et üks või teine pool võib maailma hävitada ja et selle jätkamine on mõttetu.

Palju räägiti tollal ka inimõigustest. Helsingi inimõiguste leping lubas palju, kuid praktilisi tulemusi sel polnud.

Henry Kissinger hoiatas, et N. Liitu tuleb suhtuda diplomaatiliselt ja et viimase „stabiilsust“ tuleb hoida tuumasõjast vältimise eesmärgil. (Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus