Kommentaar: Kellel on õigus Eestit valitseda (12)
Arvamus 29 Dec 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Küsimus võib tunduda kummalisena, sest Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik, kus rahvas ise otsustab, keda ta soovib võimu juures näha. On püsinud sellisena juba viisteist aastat, väärikana teiste vabade rahvaste peres. Veel kummalisem on kindlasti kuulda sellist küsimust inimese suust, kes ise on elanud viimased enam kui kuus aastakümmet oma sünnimaast lahus, kaaluva osa sellest peaaegu hermeetiliselt lahus. Kuid just selle pika lahusoleku valu ja ängistus sunnivad kergitama sellist küsimust ja heitma seda avalikkusele vaagimiseks ning sobiva vastuse leidmiseks. Tahaks loota, et siinkohal esitatud mõtted leiavad piisavalt tähelepanu ja vastukaja, eriti kodumaise elujõulise generatsiooni hulgas, kelle soovidest ja tahtest sõltub oluliselt meie rahva edaspidine saatus. Need mõtted ei tarvitse igaühele meeldida ja sellega pole midagi katki. Nad pole kirja pandud meeldimiseks, vaid ergutuseks tõe otsingul. Kui tahame väikerahvana püsima jääda ja sammuda rahvusliku õitsengu suunas, siis peame tunnistama tõde ja sallima teda endi kõrval.

Seda artiklit kirjutama ajendas mind Tiit Made Eesti taasiseseisvumise 15. aastapäevale pühendatud teos "Ükskord niikuinii", millest hiljuti andsin selle lehe veergudel põgusa ülevaate. Selles Eesti lähiajaloo seisukohalt väärtuslikus teoses leidub mõtteid ja väljendeid, mis mõjuvad võõrastavalt. Ma ei kavatse siinkohal neile niivõrd vastu vaielda kui edasi mõtelda sealt, kus Made oma jutu lõpetas.

Madet vaevab küsimus, kes õieti meie rahvale iseseisvuse kätte tõi, kelle roll oli seejuures olulisim. Ja leiab, et selleks oli Eesti NSV Ülemnõukogu. Tsiteerin üht olulist lõiku sellest teosest sõna-sõnalt:

" Eesti NSV Ülemnõukogu oli see ainus institutsioon, millel oli võimalik Eesti iseseisvust taastada. Vaid Ülemnõukogu otsustel ja seadustel oli arvestatav rahvusvahelise õiguse järgne taust, mis võimaldas pidada diskussiooni Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu seadusandlike ja täitevvõimu korraldavate institutsioonidega. Seepärast tuleb ükskõik milliste laulva revolutsiooni ajal esile kerkinud liikumiste ja ühenduste pretensioone iseseisvumise taastamise põhiliste tagajatena käsitleda emotsionaalsete avaldustena, millel pole mingit õiguslikku ega juriidilist tagapõhja. Küll avaldasid need paljud 1987-91 tegutsenud liikumised märkimisväärset survet Ülemnõukogu ühe või teise otsuse sünnile ja mõjutasid otseselt vastu võetud dokumentide sisu."

Jah, peab tunnistama, et Ülemnõukogu, mille koosseisust enam kui pooled olid NLKP liikmed, panust iseseisvuse saavutamisel ei saa ega tohi alahinnata. Kuid hoidugem neid ka üle hindamast. Tunnistab ju Made isegi, et paljude kõrvalrollide täitjate tegevus "avaldas märkimisväärset survet ja mõjutas vastu võetud dokumentide sisu". Ehk isegi sel määral, et selle surveta oleks iseseisvuse deklaratsioon jäänud esitamata.

Kõrvalrollide täitjaid oli palju. Ka väliseestlaste tegevus, nii tähtsuseta kui see nÜÜd ka võib näida, oli kodumaistele "organeile" küllalt ebamugav, et veel 1988. aasta oktoobris esile kutsuda kurikuulsat määrust nr. 504, mis taotles nende nõukogudevastaste stereotüüpide purustamist.

Kuivõrd olulised olid mõningad kõrvalised, peaaegu nähtamatud hammasrattad taasiseseisvumise masinavärgis, sellest kirjutab kujukalt luuletaja Ave Alavainu:

"Juba 15 aastat teame, kes ENSV Ülemnõukogus vabaduse poolt hääletasid, et Moskvas tehti üüratut lobitööd, et suurest NSV Liidust lahkulöömiseni viisid ja Moskvast tõid vabaduse ära teatud persoonid.

Juba 15 aastat on meile jäetud muljet, et kõik need meie Eesti Asja ajajad olid suureärased juristid ja vene keele valdajad (mõned muidugi ka olid). Tegelikud vabadusetoojad olid aga meie erakordsed tõlkijad - nii suulised kui kirjalikud. Kujutan ette, kui kiiresti ja täpselt tuli sõnastada ja vormistada lepinguid, et teine pool need "alla neelaks" , milline meeletu ööpäevaringne töö see oli. Ja sünkroon-tõlgid!: väikene vääratus tõlkes ja - asi oleks untsu läinud või kaksipidi-mõistetav olnud."

Loomulikult liialdab ka Alavainu, tõlkijaid "tegelikeks vabadusetoojaiks" tituleerides. Neil pidi ikka midagi tõlkida olema, pelgast keeleoskusest ei piisanud. Kuid väga tähtis oli nende roll küll.

Kõik eelnenu on hetkel siiski teisejärgulise tähtsusega. Ei ole mõtet piike murda selle ümber, kelle teened iseseisvumise taastamisel olid suuremad. Tähtis on, et see saavutati. Täna on oluline, et seda saavutatud iseseisvust hoida oskame. See on hoopis raskem ja keerulisem ülesanne.

Presidendi valimised on möödas. Kui hea või halva valiku eesti rahvas tegi, seda näitab lähitulevik. Riigikogu valimised on aga ees ja need on tähtsamad. Lubatagu mul siinkohal tsiteerida Made raamatu lõpuridu:

"KÜllap on see Eesti, mis meil on parajasti käes, just selline nagu me tahtsime, sest sellise oleme ise Üles ehitanud. Muidu poleks meie valitsejate ja juhtide valijad lasknud Toompea võimukoridoridesse just neid, kes 15 aasta jooksul on tänase olukorra oma paremate oskuste kaudu välja arendanud."

Antagu mulle andeks, kuid need kaks viimast lauset tekitavad minus tugevat protestimeeleolu. Olen suuteline aktsepteerima, et endiste võimu juures olijate hulgas leidus piisavalt selliseid, kes eestimeelsetena tegid kõik, et vabaneda nõukogude ikkest. Suudan ka mõista, et asuti sellistele positsioonidele, mida muidu oleksid täitnud impeeriumimeelsed ja ehk isegi umbkeelsed võõrad. See oli ainus viis näiliselt lootusetus olukorras oma rahva heaks midagi positiivset korda saata. Mu käsi ei tõuse hukkamõistmiseks. Kuid ma ei oska lugu pidada Ühestki inimesest, kes ei suuda taibata, et valitseva rezhiimi muutudes, eriti nii drastiliselt muutudes, temal enam võimu juurde jääda ei sobi. Ma ei saa lugu pidada printsiibitust inimesest, kes leiab, et iga valitsuse suund on hea ja õige, niikaua kui tema selle koosseisu kuulub.

Nõukogude-aegsete võimumeeste püsimine riigitüüril ei ole eetiline ega ka vajalik. Kui nad tõesti nii sinisilmsed eestlased on, siis oleks neil kõigil võimalik tegutseda erasektoris oma rahva hüvanguks. Nad on ju kõik haritud inimesed, kellel ei tohiks töö leidmisega raskusi olla. Rahvas ei ole neid hukka mõistnud ja seda ei tee ka mina. Ma ei ihka kellegi verd, ma pole oma tänase sõnavõtuga platsi puhastamas ega kedagi ahju ajamas. Kuid eetiliste väärtuste tunnustamist ja neist kinni pidamist ootan küll. Vastasel korral olen sunnitud tegema nukra järelduse, et riigipiruka nosimine on mõnele kõige mugavam ja et võim on talle tähtsam kui rahvas, kes talle selle andis.

Mina ei saaks tänase Eesti rahvast valitseda, Ükskõik kui geniaalsed riigijuhi võimed mul oleksid, sest ma lahkusin sellelt maalt enam kui 60 aastat tagasi. Mul pole põhjust oma lahkumist kahetseda ega häbeneda, kuid ma ei saa ka tänaäeva eestlastelt nõuda, et nad mu lahkumise motiivi täie selgusega mõistaksid. Oma rahvast eemaldumist ma olematuks teha ei saa. Peale lagunenud raudeesriide on veel Üks kardin, mida äriselt katki käristada pole võimalik. See on mu tollase pääsemise hind, mida mul surmani maksta tuleb.

Ka need, kes omal ajal astusid võõrvõimu teenistusse, eemaldasid end oma rahvast, kuigi mitte füüsiliselt. Oli nende motiiv kuitahes õilis, kuid ka see kardin jääb püsima ja kohati läbipaistmatuks. Keegi ei tea täpselt öelda, keda neist ajendas iseseisvuse poolt hääletama rahvustunne ja keda osavus kiirelt kurssi muuta. Kas oleks liig nõuda, et ka nemad hakkaksid oma kunagisi eeliseid kinni maksma? Nemad saavad kahtlemata odavama hinnaga läbi kui minutaolised.
 
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus