KODAKONDSUSE LAHJENDAMISEST, POLIITILISE KONTROLLI KAOTAMISEST EESTI ÜLE EESTLASTE POOLT, EHK H A R A K I R I SOORITAMISEST EESTI MOODI – lõpetuseks m
Jüri Estami seisukohad  20 Jan 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
KODAKONDSUSE LAHJENDAMISEST, POLIITILISE KONTROLLI KAOTAMISEST EESTI ÜLE EESTLASTE POOLT, EHK H A R A K I R I SOORITAMISEST EESTI MOODI – lõpetuseks mõned soovitused
Analüüsi lõppsona koos soovitustega tegutsemiseks, ehk viimane katkend kirjutisest, mille avaldamist Eesti kodumaine meedia võimalikuks ei pidanud

http://bit.ly/1sVyntm

 - pics/2015/01/44153_001.jpg
Kordan oma varem avaldatud arvamust: kui Venemaa peaks kunagi otsima-vajama casus belli’t Eestiga tüli norimiseks, tuleb ta oma kaasmaalasi kaitsma ka siis, kui karaganovlikult ettekäändeks toodud “kannatavatel” isikutel on Eesti kodakondsus, kuid vene nimi. Arvatavasti aitab selleks kujundlikult öeldes ühes tilgast väidetavast vene verest inimese soontes, nii et suurem osa eestlastest enestest täidaksid sellist “ettekäändeks oleku” rolli ilmselt hästi. Detailid ja nüanssid pole Vene sõjaväge kunagi liialt huvitanud kui tegutsemiskäsk on antud.
Eesti poliitikute õlekõrtest haaravad hüpoteesid stiilis “palju Vene passe Eestis paha, “eestlaseks” naturaliseeritud venelane hea, selline kombinatsioon tagab Eesti julgeoleku” jätsid eluvõõra ja kahtlase mulje juba aastal 1991, ega pole aastatega veenvamaks muutunud.
Venemaa on NSV Liidu õigusjärglane koos hümni ja muuga, olles seda väljendanud sajal erineval viisil. Oleksime pidanud 20+ aasta eest seadma vankumatu tingimuse, et igal reisipassita isikul ehk NSVL-Venemaa subjektil Eestis (sest pass on klassikaliselt olnud dokument, millesse välismaalase elamisluba kas tembeldatakse või kleebitakse) oleks tulnud 90 a. alguses käia füüsiliselt Venemaal reisidokumenti muretsemas. Sama kehtib ka teiste “eks-nõukogude” riikide kodanike ehk muulaste suhtes, kes soovinuksid Eestisse naasta pärast dokumentide vormistada laskmist oma vastaval päritolumaal.
Kiillausena tuleb lisada: elamisloa väljastamine on juriidiliselt võttes oma toimelt võrdsustatav välismaalase riiki füüsiliselt tulla- ehk siseneda laskmisega, toimugu sellise elamisloa väljastamise heakskiitmine Eesti saatkonnas Venemaal või otse Eesti-Vene piiril või Eesti sees (nagu omal ajal ekslikult reeglina võimaldati). Anda elamisluba on anda nõusolek inimese oma ühiskonda päriselt võtmiseks, väga tihti ka alatiseks. Seda ei oleks tohtinud kõikidele kerge käega võimaldada. Minevikus tehtud prahmakad muutuvad Eesti etnosele ilmselt saatuslikuks, kuna käime žiletiteral, andmata enesele tihti aru meie tegude tagajärgedest.


Eelnõu 737 süvendab olulise Euroopa-Eesti õigusliku traditsiooni kardinaalselt “ameerikalikuks” keeramist



Kõigel eelpooltoodul (vt. ka osad I-III) on veel üks aga küljes. SE 737 näeb ette, et “määratlemata” taustaga siin elava saja tuhande inimese, s.t. paljude perede lapsed saavad nüüdsest peale EV kodakondsuse automaatselt, hetkest mil beebi on värskelt saabunud meie sekka, veel märg ja punane näost. Riigikogu vastava pretsedendi loomise tagajärjel selle inimeste kategooria saab Eestist nüüd hiilival viisil ja osaliselt ius soli riik, kus pelk meie riigi territooriumil sündimise fakt annab kodakondsuse, nagu USAs ja veel üksikutes (sageli pöördumatult multikultuursetes) riikides. Seda erinevalt Eesti Vabariigis ja Euroopas klassikaliselt kehtinud ius sanguinis printsiibist, kus isalt-emalt saadud kodakondsus on perekonnapõhine, olenemata sellest, millises riigis laps sündis.
Kui sügavalt järele mõelda, siis pole midagi imestamapanevat selles, et euroopa kolonistid (“juurderännanud”) rajasid Ameerika riigi sihilikult ius soli kodakondsuse saamise ehk seal sündimise printsiibile, õõnestades seega Ameerika pärismaalaste jalgealust demokraatia “mängus”, ning tugevdades pidevalt juurderändavate uustulnukate asendit indiaanlastelt vallutatud ja veel vallutatavatel aladel poliitiliselt ja muidu. Asi puutub sellesse, et kodanikud kujundavad hääletamisõiguse kaudu riikide poliitikate jooni. Kodanikud otsustavad. Põlisrahvas lihtsalt lahustub arvuliselt ning mõjuvõimu vähesuse poolest suurde uuteks kodanikeks saanute enamusse, suutmata talle enesele olulisi poliitikaid enda kontrolli all hoida. Roni kasvõi nahast välja, kuid ei suuda.
Eesti Vabariigist loovad SDE, Reformierakond ja Keskerakond nüüd veidra maa ehk kurioosumi, kus valitsevad samal ajal nii perepõhine printsiip ühtede, kuid rööbiti ka sünnijärgse riigi kodakondsuse andmise doktriin väidetavasti “määratlemata” muulaste jaoks. Saame õiguslikus mõttes tõeliseks segapudru unikum-riigiks. See on ülimalt oluline juriidiline nihe, ja mitte-teretelnud pretsedendi loomine. Minevikus on Eesti alati saanud uusi kodanikke juurde isade-emade kaudu, st. Eesti kodanik sünnitab Eesti kodaniku, olenemata perekonna etnilisest päritolust, ning sellele lisaks täiskasvanud inimeste ehk “majoriteedi” saavutanud välismaalastest isikute naturaliseerimisprotsessi kaudu, mille suhtes uus kodanik on siiani reeglina saanud alati langetada teadliku-vabatahtliku otsuse. Siin sündimine pole kunagi varem olnud kodakondsuse saamise aluseks.
Kui Riigikogu võtab SE 737 vastu, viib ta meid kohe-kohe radikaalselt vastuollu Eesti Vabariigi ajaloolis-õigusliku tava kui ka perekondlikule ja üldiselt eestlaslikule alusele tugineva traditsiooniga. Seda teha on nihe vasakule (sealjuures “parempoolse” Reformierakonna poolt juhitavas valitsuses!), ja on Eesti ühiskonna jaoks tublisti märkimisväärsema tähendusega, kui näiteks avalikes kohtades joomise keelamine.


Võimalus korrigeerida vigu / tegutsemise retsept




Praeguseks peaks igale ajaloohuvilisele selge olema, et Stalin koos komparteiga munes Venemaa perifeeriale teadlikult sisse terve rea kriisikoldeid, mida Stalini järglane Putin nüüd kavalalt ja omakasupüüdlikult ära kasutab. Meie ei tohi talle abi osutada selles ettevõtmises.
Elame juba ammu tsaaride-Lenini-Stalini jt. käitumisest tulenevast imperiaalses tüllikeeramiste ajastus (Venemaa ekspansioon läbi sajandite, Eesti 1924, Ungari 1956, Mägi-Karabahhia, sapöörilabidate käikuandmine Tbilisis, inimesed tankiroomikute all Vilniuses, sõda Georgias, Krimm ja Novorossija jne). Kui Ukrainas on see muster hiljuti väga selgesti uuesti nähtavale tulnud, kestab Baltikumis samuti vaiksem, kuid sellegi poolest kindel poliitiline “essukeeramine”. Need Moskva poolt hoolega sissemunetud käkid on tänapäeva Euroopa, eriti aga Baltikumi üheks peamiseks painajaks.
Venemaa läheb ise kolinal allamäge, kõdunedes nii majanduslikult kui ka ühiskondlikult. Meie valitsus rakendab aga eilse päeva lahendusi, olles tardunud 90. aastatel valesti välja haudutud “lahendustesse”, mis olid eksisammud siis ja sobivad tänasesse päeva isegi veel vähem.
Anglosaksidel on väljendus “compounded problems”, mis tähendab kalduvust varem tehtud vigadel aja jooksul edasi mädaneda ja hulleneda. Selliste vigaste liinide kangekaelne-lühinägelik jätkamine paljude Riigikogu liikmete poolt võib praegusel massiliselt jätkuva väljarände ajastul ning ka teiste tegurite tõttu demograafiliselt-poliitiliselt löögi all olevatele etnilistele eestlastele lausa hukatuslikuks osutuda.
Stalinilt pärandiks saadud pahanduste tekitamiseks loodud koldeid saab lahterdada kahte moodi. Ühed on territoriaalsed (näideteks Krimm ja nn. “Novorossija”, Transnistria, Abhaasia, aga ka Petserimaa ja Abrene küsimused jne). Eriti eredaks näiteks ja probleemseks selliseks platsdarmiks meie endi läheduses on sakslaste käest sõjasaagina minema kangutatud Kaliningrad.
Teisi koldeid ei saa aga muidu vaadata, kui koloniaalsetena inimkoosluste mõttes. Näideteks prantslased varasematel aegadel Vietnamis ja Aafrikas, ning etnilised sakslased Sudeedimaal (praeguseks on need küsimused suuresti edukalt lahendatud), aga ka separatistlikud ja mässavad kontingendid “Novorossijas”.
Nils Muižnieksi ja tema kaaslaste surve ei lähe siinkirjutajale praegustes hübriidsõja oludes üldse korda,
Eesti vasakpoolsed rakendavad aga sellist väidetavat “läänepoolset välissurvet” lihtsalt ettekäändena omaenda agenda edendamiseks. Lääne aga ka Eesti vasakpoolsed viivad sageli kahasse ellu Moskva strateegiaid, eestlased peavad siin aga kuidagi edasi elada püüdma. Meie endi tehtud vead vajavad korrigeerimist. Kohe väga.



Õige käitumisretsept on:

- lükata SE 737 tagasi,

- varuda aega,

- jälgida tähelepanelikult, kuidas laheneb Venemaa majanduslik-ühiskondlik kriis,

- vaadata tõsiselt üle meie endi minevikus tehtud vead.



Võime hallid passid vabalt tähtajalisteks kuulutada ja neid mitte pikendada, nii nagu meil Euroopa Liidu välismaiste juhilubadega näiteks praegu tehakse. Tulevikus peab nn. Nanseni passide kasutus Eesti poolt olema äärmiselt piiratud, nagu normaalsetes lääneriikides, üksnes poliitilise varjupaiga andmiseks neile, kelledel pole tõesti mingisugust teist kohta kuhu minna, ega võimalust reisidokumenti muul moel soetada.
Kes on eestlaste sõber välismaalaste – sealhulgas siin elavate Vene Föderatsiooni kodanike seas – näidaku seda oma tegudega. Siis ei maksa liiga kitsi elamislubade ning EV kodakondsusega olla, selles järjekorras. Mida me tegelikult ei tea on kuidas kõik nn. “määratlematud” sisimuses häälestatud on. Sellest tulenevalt tuleb ütelda selge “ei” automaatsele Eesti kodakondsuse andmisele vastsündinutele nende hulgas.
Parem on oodata kuni sellise “kodakondsusetute” pere võsu saab 21. aastaseks. Las EV ametnikud otsustavad asja siis kasvõi lihtsustatud naturalisatsiooni korras “case by case” alusel, ehk iga juhtum eraldi, rakendades meie situatsiooni praegusest loodetavasti targemini sobivaid seadusi ning hindamisabinõusid.
Mida rohkem me tekitame EV kodanikke, kelledel puudub solidaarsus eesti põlisrahvaga, seda hapramaks muutub selle väikese ja vananeva rahvakillu suutlikkus seista enda eest omaenda maa parlamendis. Meenub paratamatult ameerika põlisrahvaste situatsioon USAs ja Kanadas, meenub ka Austraalia. See on kriitilise tähtsusega. Nagu SE 737 ise ilmekalt demonstreerib, puudub eestimeelsetel kontroll omaenda parlamendi üle juba praegu.
Juhin lõpetuseks tähelepanu kahele faktile. Esimene neist on, et Vene kodanikul pole õigust osaleda EV parlamendi valimistel (kohalikel küll, mis selgitab miks eestimeelsed jõud ei saa praeguse süsteemi alusel kunagi võimule tulla Põhja Eesti linnades). Eelpoolöeldust tulenevalt ei saa Vene kodanikud otseselt kujundada vähemalt Riigikogu tasandil Eesti põlisrahvale kahjulikke otsuseid. Ergo: üldvalimistel on valimisõiguseta Vene kodanik Eestis kahtlemata rohkem meie huvides, kui oma otsustega põlisrahva huve kahjustav Eesti kodanikuks vorbitud juurderännanu laps. See oli vist umbes mida Jürgen Ligi ütelda püüdis, kui teda hiljuti “vallandati”.Teiseks pole EV võimudel mingisugust kohustust anda Vene kodanikele elamislube, ega neid ilmtingimata uuendada.

Eestis 1991. aastast saadik võimul olnud parteid ei ole soovinud seda kunagi tunnistada, kuid põlisrahva seisukohalt on Vene kodanik Eestis Eestile meie jaoks “mõistlikum kategooria” kui suur hulk kodakondsuseta isikuid. Ning sellele lisaks – mis puutub otsuste tegemisse Riigikogu tasandil – suur hulk Vene kodakondsuses isikuid (aga ka kodakondsusetuid isikuid) on samuti midagi paremat kui suur hulk Eesti kodakondsuses muu päritolu rahvast, kes ei soovi samu eluliselt vajalikke asju, mis kuluvad põlisrahva liikmetele püsimajäämiseks marjaks ära.
Andres Herkel avaldas Riigikogus arvamust, et kõnesoleva eelnõu mõju on suhteliselt marginaalne, kuid jättis lisamata, et Eesti jäi 80. a. lõppedes ja 90. algul dekoloniseerimata, kas sihilikult või rumalusest, erinevalt paljudest möödunud sajandi edukatest dekoloniseerimistest. See dekoloniseerimatus ripub endiselt me peade kohal niidi otsas, kui suur ja kole mõõk.
Selles Eesti hõimule kehvas situatsioonis uuristavad veetilgad või koguni nired kividesse uusi auke. Rohkem kui Herkelit tuleks antud juhul kuulda võtta Ken-Marti Vaherit, kes ütles: “See samm kujutab väärtusliku privileegi devalveerimist, mis teeb ukse lahti ka järgmistele lahjendustele.”

Kumulatiivsed lahjendused toovad enesega kaasa aina kasvava poliitilise kontrolli kaotamise Eesti üle eestlaste poolt, ning seda meie endi parlamendihoones. Põlisrahva seisukohalt pole see muud kui harakiri, mida tuntakse eriti valusa enesetapu vormina.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus