Eesti Elu
Kivirähk ehk kuidas kakast kirjandust tehakse (6)
Kultuur 22 Jan 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Piret Noorhani. Foto: E. Purje - pics/2010/01/26944_1.jpg
Piret Noorhani. Foto: E. Purje
Nüüd, kus olen irreverentse pealkirja abil lugeja tähelepanu saanud, võin kätt südamele pannes kinnitada, et alljärgnev pole följeton, vaid tõsimeelne ülevaade Piret Noorhani esimesest seminarist teemal „Andrus Kivirähk – kellele ja milleks“. Ettekanne leidis aset teisipäeva, 12. jaanuari õhtul Tartu College’i meeskorporatsioonide toas, mis oli sõna tõsises mõttes täis kiilutud.

Olgu kohe alguses tähendatud, et ettekande iseloomustuseks leidub mul vaid üksainus sõna, mille puhul usun minuga ühinevat kogu kuulajaskonda – võrratu. Inimene, kes suudab ligemale kaks tundi kestnud loengu vältel püsida publiku tähelepanu keskpunktis ja lõpetades nautida kuulajate tahtnuks-veel-tunnet, on oma ala meister. Nagu lektor tähendas, pole naljalt keegi Kiviräha suhtes leige; teda kas armastatakse või vihatakse. Kaldun arvama, et ka vihkajad suudavad teda armastada, kui ta end tutvustab Piret Noorhani suu läbi.

Kes ta siis ikkagi on, see Andrus Kivirähk? Prosaist, näitekirjanik, lastekirjanik ja följetonist. Loetavaim kirjanik ja eestlaste parim pilaja. Piirdugem esiotsa just viimase osaga, sest tema romaanidest ja näitekirjandusest on lubatud juttu teha järgmises seminaris, mis leiab aset märtsis. Ja siis – hoidke alt! – aprillis tuleb Kivirähk ise. Sel ajal kavatseb lugemisteater Ilutuli lavale tuua ühe tema näidendeist.

Kivirähk on erakordselt vilka sulega. Juba keskkoolis kirjutas ta antud teemal valmis kirjandi näidendi vormis lubatud kahe tunni asemel ühega. Õpetaja soovitas tal teise tunni kulutada oma näidendi arvustuseks. Poiss kuulas sõna ja arvustus sai parem kui näidend ise. Ka nüüd käib ta paar korda nädalas Päevalehes, kus lõpetab töö harilikult enne, kui ta kolleegid oma korralikult alustada on jõudnud.

Oma loomingust kõneldes arvab Kivirähk, et veidi irooniline vaatenurk tuleb alati igale asjale kasuks. Liiga tõsine või pühalik hoiak on tema jaoks läila.

Teised on tema loomingu kohta öelnud, et tal on isikupärane huumor, mis rajaneb mängul ideoloogiliste ja keeleliste klisheedega, hüperboolil ja fantastilisel groteskil. Kasutab fantaasiarikkalt võõraste kultuuritekstide elemente, tema proosale on tunnuslik allusioonilisus. Talle on omased sõnamängud, keeletasandite segamine ja realiseeritud metafoorid.

„Eesti asi“ on Kiviräha jaoks tähtis. Ta on eestluse suhtes küll kriitiline, kuid siiski selle eest väljas. Eesti asja ajab ta lõbusalt, mõne arvates isegi lubamatu ülemeelikusega.

Just see lubatavuse küsimus teebki kirjanikust kontroversiaalse isiku. Kust läheb lubatavuse piir ja kellel on õigus end piiritõmbajaks kuulutada? Kas tõmmatud piire tohib nihutada ja kui, siis millisel määral? Kivirähk on hiljuti vallandanud miniskandaali oma teostega „Jumala lood“ ning „Kaka ja kevad“. Esimene sisaldab päevakajalisi följetone, teine on lõbus lasteraamat, mida noored reeglina armastavad, vanemad sallivad / ei salli / kannatavad välja / põlastavad. Palju sõltub sellest, kas hinnang antakse enne või pärast lugemist. Siinkirjutaja pole kahjuks kakalooga tutvuda jõudnud, kuid kui see on ligilähedalegi nii naljakas kui sellele järgnenud pahameeletorm ja netikommentaarid, peab olema tegemist väärt lugemisega.

Hulk küsimusi jäi õhku rippuma: Kui vaba on kirjanik loojana? Kas ja kes tohib teda tsenseerida? Kas on olemas tabuteemasid? Mis on sünnis, mis ropp? Vastused ehk vaid üks: kirjanikul on õigus kirjutada, lugejal on õigus lugemata jätta, kuid sel juhul ei tohiks ka arvustada. Siiani on pilt umbes selline, et aina loetakse ja kirjanik ise loeb ka – raha. Tiraazhi suurusest sõltub honorar.

Piret Noorhani lausus oma ettekande algul naljatades, et kuigi temast on saanud kirjaniku suhtekorraldaja, ei kavatse ta hakata viimase advokaadiks. Ka mina ei ihalda end näha prokuröri rollis. Tahaksin kindlasti ära kuulata järgmise loengu ja ka Kivirähä enda. Nime käänamist tõrgun vabandamast. Minu valdusse jäetud materjalidest leidsin kolm erinevat genitiivi: Kivirähki, Kivirähu ja Kiviräha. Saagu minu kui lõuna-eestlase poolt siis viimasele versioonile täpid ka peale.

Kui ma üldse vabandan, siis Piret Noorhani ees, kelle suurepärane loeng vääriks kahtlemata paremat kajastamist. Päevakangelase enda kohta lausun nii, et kui ta tahab eesti parima pilaja tiitlit hoida, peab ta kõigepealt ise olema suuteline heatahtlikku pila välja kannatama. Tervitagem groteskset kirjanikku groteskse reportaazhiga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus