Keel kui julgeolek (3)
Eestlased Eestis | 06 Apr 2015  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Sirje Kiin
 - pics/2015/04/44723_001.jpg


Pärast mitmeaastaseid vaidlusi otsustati, et Eesti Rahvusringhääling avab tänavu sügisest uue, venekeelse telekanali. Selle juhiks valiti avalikul konkursil 34-aastane Darja Saar, kes kinnitas oma esimeses usutluses, et uue telekanali olulisim sõnum on, „et selle vaatajad tunneksid end ühiskonna täisväärtuslike liikmetena. Kodakondsusseadust ei saa mina muuta, aga ma saan selle kanali läbi süstida inimestesse enesekindlust.“ (Postimees, 16. märts 2015). Darja on magistrikraadiga ajakirjanik, lõpetanud Tallinna Ülikooli, õppinud ka Eesti Diplomaatide koolis, ta on pärit Ida- Virumaalt venekeelsest perekonnast, ema eestlane, isa poolt vene-tatari-ukraina-poola verd. Ta nimetab end küll sisserändajaks, ent on eesti keele hästi ära õppinud ning usub, et on täielikult Eestisse integreerunud. Ta ütleb, et tema isik on tagatiseks, et tema juhitud venekeelsel telekanalil ei saa olema Venemaa-meelset suunitlust.

Kõik see kõlab peaaegu et liiga hästi, et tõsi olla. Kui jätta kõrvale põhjendatud kahtlused taolise pisikese kahe ja poole miljonilise eelarvega kodumaise telekanali võimaluste üle astuda vastu massiivsele Venemaa-poolsele propagandale, mida toetavad riiklikud sajad miljonid ja esmaklassiline venekeelne meelelahutustööstus, kui lähtuda puhtalt heast usust ja noorest ettevõtlikust energiast, siis võiksime ju rõõmustada, et märtsi lõpus sõlmiti Eesti ja Läti rahvusringhäälingute vahel koguni uute vene telekanalite vaheline koostöölepe. Lätlased avavad nimelt oma samalaadse venekeelse telekanali tuleval aastal.

Publitsist Oleg Samorodni kirjutab: „Eesti venelased vaatavad Venemaa propagandistlikke telekanaleid, sest neil ei ole alternatiivi. Objektiivne reaalsus on selline, et inimesed tahavad iga õhtul istuda televiisori eest ja soovivad, et selles telekas räägitakse nende emakeeles. Ja eesti venelased vaatavad Venemaa telekanalites eeskätt meelelahutuslikke saateid ja siis edasi inertsi mõjul propagandistlikke saateid.“ (Postimees, 21. november 2014). Ka see kõlab natuke liiga hästi, et täiesti tõsi olla. Kas tõesti alahindavad Eesti venekeelsed ajakirjanikud oma lugejaid sedavõrd, et usuvad neid uskuvat Venemaa propagandat ainult inertsist? Et neil ei olegi endil mingeid kindlaid poliitilisi veendumusi? Et kui vaid anda neile võimalus vaadata õhtuti venekeelseid, ent Eesti-meelseid ja Eesti-sisulisi teleuudiseid, siis pööravad kohe otsa ringi ja hakkavad Eesti-meelseteks isamaalisteks patriootideks? Miks seda siis varem pole juhtunud? Venekeelset Aktuaalset Kaamerat on ju tehtud kaua aastaid, aga see on olnud vaadatavuselt alles 147. kohal. On olemas venekeelne Postimees ja venekeelne Delfi võrguvärav, aga nende artiklid erinevad tihti nii sisult kui suunitluselt eestikeelsetest, rääkimata kommentaaride laviinist, mis on reeglina täis Eesti-viha. Venekeelne pealinnaleht Stolitsa on lausa Eesti-vastane, seda antakse aga välja Keskerakonna poolt Tallinna maksumaksja raha eest.

Keeleteadlane Mart Rannut juhtis tähelepanu sellele, et „keel on ennekõike julgeolekukomponent, mille eiramisega võib keeleteoreetik Dennis Ageri väitel tekkida kolme liiki ühiskondlikke ohtusid, mis ähvardavad riiki ja keelt. Eestis on neid raske mitte märgata. Näiteks eelistab anonüümne venekeelne valijaskond aina enam oma kandidaatidena võimalikult Eesti-vastase suunitlusega inimesi. Minnakse järjest julgemaks, Eesti-vastane tegevus organiseerub ja institutsionaliseerub, vene koolilapsi viiakse isegi Nõukogude sümbolite alla pildistama. Ka Georgi lindikestega vehkimine ei ole mingi kultuuriline tegevus, vaid oma Eesti-vastasuse demonstreerimine.“ (Sirp 19. detsember 2014).

Eesti julgeolek sõltub keelepoliitikast nii otseselt kui kaudselt, see mõjutab nii ideoloogilisi, poliitilisi kui majanduslikke otsuseid. Ehkki Eesti riigikeel on eesti keel, mille kaitse tagab meie põhiseadus ja mis on üks Euroopa Liidu ametlikke keeli, nägime, kuidas äsjalahkunud valitsuse sotsist haridusminister Jevgeni Ossinovski püüdis mõjutada ametliku keele staatuse muutmist sellega, et survestas Ida-Virumaal kasutama asutuste siltidel eesti keele kõrval ka vene keelt. Samas ei häirinud äsjast haridusministrit põrmugi fakt, et Ida-Virumaal on endiselt tänavanimena kasutusel eesti rahva massimõrvari nimi, et seal on endiselt püsti venekeelsed tänumonumendid 1944. aasta Eesti „vabastajatele“, et seal toimuvad umbvenekeelsed avalikud üritused nii ostukeskustes kui näiteks ametiühingute koosolekutel. Ka Tallinna Ülemiste ostukeskuses möirgasid päev otsa venekeelsed ostureklaamid vaheldumisi vene muusikaga, kui seda viimati külastasin. Vene keel tungib ja täidab üha agressiivsemalt Eesti avalikku ruumi.

Küsimus on, kas tõesti suudaksime kaitsta Eestit sellega, kui hakkame siin oma napi raha eest üles ehitama väikest Vene (meedia)riigikest, kus kohalikud venekeelsed elanikud tunneksid end vene keeles „ühiskonna täisväärtuslike liikmetena“, suutmata endiselt suhelda tegeliku, reaalse Eesti riigiga eesti riigikeeles? Või oleks siiski viljakam ja turvalisem viis jätkata märksa järjekindlamat, jõulisemat lõimumispoliitikat võimalikult varase eesti keele õppega lasteaedades ning koolides, et sealt sirguvad noored saaksid teha võrdselt eestlastega oma edasisi haridus- ja töökoha valikuid. Et nad ei pööraks tulevikus ei sõna ega püssi Eesti vastu, kui see hetk peaks tulema. Et neist sirguksid uued Darja Saared.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Nii kuidas mõistus nõuab.09 Apr 2015 15:36
Kanada osariik, Québec oli kunagi ametlikult kahekeelne. Kui majanduslik võim oli inglaste käes, see tähendas et nende keel domineeris, olgu et nad olid vähemuses. Tuuled muutusid kui prantslased panid oma poliitilise võimu maksma. Olud on nüüd õiglasemad, aga väga segased.
Nõuka ajal, kommunistid panid vene keele valitsema Eestis ja tänapäeval on neid kes sooviks ametliku kahekeelsust Eestimaale. See õieti tähendab, et eestlased peaks õpima kahte keelt, kui venelased seda ei taha. Rööptingimused Kanada ja Eesti vahel on sellega otsakorral.
Venelased usuvad et nende keel on oluline mõnel alal, peale Vene piire. On lihtsalt hale-naljakas kuidas kommunistid plämaga reostasid kord väärika vene kultuuri. Nõukogude Liit on ammu kadunud, aga paraku, mõju elab edasi.
Sellest, terve maailm teisekeelena õpib inglise keelt, kaasaarvatud noored eestlased ja venelased. Mõistus nõuab nii.
keelepoliitika08 Apr 2015 12:27
Kuidas on olnud olukord Quebecis, kus teie lapsed kasvasid kahe või mitmekeelselt üles? Quebec on Kanada osariik kus kuulutati 1974a prantsus keel ametlikuks keeleks.
Harri Kivilo08 Apr 2015 01:51
Kas Kanadas, USA-s, Austraalias jne rakendatakse jõulist lõimumispoliitikat sisserändajatele, kes või kelle vanemad on omal uuel kodumaal juba elanud rohkem kui 40 aastat? Lõimumine saab edukas olla vaid siis, kui sisserändajad ise soovivad asukohamaa keele selgeks õppida ja selle keelega harituks saada..
Eestis on aga iga aastaga suurenenud vene keele kasutamine ja lõimumispoliitika on mõjutanud venelasi üha kindlamalt uskuma et neil on õigus olla Eesti põlisrahvas.

Loe kõiki kommentaare (3)

Eestlased Eestis
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus