Kas avalik pöördumine presidendikandidaatide poole oli tulemuslik? D.Sc. Jaak Uibu ja Toompea Haridusseminar
Eestlased Eestis 31 Aug 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kas avalik pöördumine presidendikandidaatide poole oli tulemuslik?

 - pics/2016/08/48231_001_t.jpg
Sellise küsimuse esitasime Toompea Haridusseminari sõprusringis. Seadsime hindamise pidepunktid ja vaagisime saadetud vastuseid, kõrvutades neid pöördumises (saadetud 22. juunil) esitatuga: palun sõnastage sündimuse viimiseks taastetasandile kolm ettepanekut, mida hakkate presidendiks saades ellu viima. Kasutasime seejuures Lennart Meri stiili, et „eksamineerida“ riigipeaks pürgijaid asjatundlikkuses riigi kõige põletavamas probleemis. On ju maaelu hääbumise, koolide sulgemise ja kogu haldusreformi taga madal sündimus ja seeläbi elanikkonna vananemine.
Seadsime vastuste laekumise tähtajaks kaks nädalat lootuses, et sedavõrd olulise küsimuse üle on kandidaadid kindlasti mõtisklenud. Selle aja vältel saabus vaid Jaak Jõerüüdi vastus. Paar päeva hiljem laekus see ka Mart Helmelt. Ülejäänutega oli raskem – tuli lausa mitu korda meelde tuletada ja kui olid vastanud ka Siim Kallas (pärast seda, kui valimiskogu eeldatavatele liikmetele olime saatnud juba laekunud vastused ja mittevastanute nimed) ning lõpuks ka Marina Kaljurand, asusime selle ülevaate koostamisele. Ühe kandidaadi - Indrek Tarandiga olime sõbralikus kirjavahetuses, kuid hiljem see lakkas ja vastust temalt ei tulnud.
Oleme tänulikud kõigile presidendiks pürgijatele nende vastuste eest.
Kõik vastanud olid ühisel arvamusel, et sündimuse languse näol on tegemist olulise tõsist tähelepanu nõudva probleemiga. See annab lootuse, et presidendiks valitu hakkab sellega tegelema.
Kas vastati oodatava sisukusega ja läbimõeldult? Näib, et küsimus tabas kandidaate ja nende kampaaniameeskondi mõnevõrra ootamatult. Selles peegeldub ka riiklike institutsioonide senine suhtumine sündimuse langusesse. Me ei küsinud selle languse põhjusi. Sestap ei püüdnud keegi leida ka vastust, miks on väljaränne suur ja sündimus madal. Loomulikult on põhjusi palju, kuid ilma neid teadmata ei ole võimalik efektiivselt tegutseda.
Kas meie avalik pöördumine võiks mõjutada presidendivalimiste tulemusi? Me loodame seda. Paraku leidis pöördumine üsna tagasihoidliku meediakajastuse, näiteks Eesti Rahvusringhääling ei valgustanud pöördumist ega ka sellele saabunud vastuseid üldse. Avaliku pöördumisega täitsime oma kodanikukohust küsimuses, mis juba täna mõjutab elu Eestis, kuid seda enam Eesti tulevikku.
Kas avalik pöördumine mõjutab valitava presidendi tegevust? Kahtlemata. Ükskõik keda valitakse, ei saa ta eirata antud lubadusi, kui vaid meedia neid meelde tuletab. Pöördumine teravdas avalikkuse tähelepanu Eesti ees seisvale probleemile.
Kokkuvõttes oli avalik pöördumine presidendiks pürgijate poole tulemuslik. Esitame allpool meie arvates olulised juhtmõtted kõigilt vastanutelt, mis üheskoos oleksid mõjusad:
Siim Kallas: Teema on oluline ja tahaksin kindlasti rahva ellujäämise ideedele tõsiselt reageerida.
Eiki Nestor: President saab muuta suhtumist, mis on väike, kuid vajalik samm soovitud eesmärgi saavutamiseks.
Jaak Jõerüüt: Iga inimene on aga võimeline sisimas tajuma, kas ta juhib, s.h kas riigijuhid armastavad oma maad või lüpsavad ja kurnavad oma maad (…) Laste arv perekonnas hakkab tõusma siis, kui on julgust teha ametlik abieluotsus, mitte et jõlgud niisama vabaabielus, kust on väga lihtne lahkuda. President peaks vähemalt igas teises oma kõnes kordama ühtainsat lihtsat lauset: „Eestlased, te olete alati kodumaale tagasi oodatud“.
Allar Jõks: Põhiseaduse preambuli kohaselt Eesti Vabariigi mõte seisneb selles, et  tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seetõttu peaks vabariigi president olema justkui filter, kes peab iga seadust hindama vaatenurgast, kas see aitab tagada eesti rahvuse säilimist läbi aegade.
Urmas Paet: Tegemist on ühe olulisima ühiskonna ees seisva murega. Seetõttu tuleks kõigi poliitikate ja otsuste ettevalmistusel kaaluda ka nende mõju demograafilisele olukorrale.
Mailis Reps: Loon presidendi institutsiooni juurde ekspertidest koosneva  kogu tervikliku rahvastikupoliitika välja töötamiseks ja  pidevaks  täiendamiseks.  
Mart Helme: Lapsed on  tegelikult Eesti suurim ja kalleim vara. Kogu Eesti muu poliitika turvalise tuleviku nimel ei ole midagi väärt, kui ta pole seotud meie rahvus- ja iibepoliitikaga (...) Konkreetselt peab selle tagama abinõude ja meetmete süsteem.
Marina Kaljurand: Naasmine kodumaale tuleb muuta lihtsamaks.
Mitmed neist ettepanekutest on koheselt ja ilma suuremate kulutusteta ellu viidavad. Õiged mõtted, kuid kuidas saavutada nende täitmine? Küllap on selles suur roll nii meedial kui meil kõigil. Jälgigem siis, kuidas valitav president täidab oma tänaseid lubadusi. Ja vajadusel tuletagem talle seda valjul häälel meelde!


Toompea Haridusseminari nimel,
Jaak Uibu, D.Sc.,
Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant, Vigala valla (asutatud 1789) aukodanik.





Lisa: AVALIK PÖÖRDUMINE JA VASTUSTEKSTID PRESIDENDIKANDIDAATIDELT.

AVALIK PÖÖRDUMINE
Mart Helme, Jaak Jõerüüdi, Allar Jõksi, Marina Kaljuranna, Siim Kallase,
Eiki Nestori, Urmas Paeti, Mailis Repsi ja Indrek Tarandi poole

Austatud presidendikandidaadid!
Seadusjärgselt on presidendikandidaatide registreerimiseks aega vaid paar päeva augusti lõpus, mis on nutuselt ebapiisav sisuliste küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks. Ometi käsitleb meedia teid juba praegu kandidaatidena ja see õigustab avalikku pöördumist põhiseadusega määratud riigi põhiülesande – rahvuse säilitamise teemal. Teame, et tegelikkuses on selle käsitlemine ebapopulaarne ja tekitanud raskusi teie eelkäijaile.
Heas mõttes on juba ammu esitlenud end Jaak Jõerüüt – suursaadikuna Rootsis kirjutas ta oma raamatus Muutlik, (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“.
Mart Helmega olen kohtunud ja tema mure rahvastikupoliitika pärast on teada. Marina Kaljurannalt ministrina oli raske ja aeganõudev saada seisukohta rahvastikuküsimustes. Initsiatiivi see ei sisaldanud. Temalt pärineb fraas me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse nagu küsimus riiklikust iseseisvusest. Siim Kallas eelistab rääkida rahast ja majandusest ja kulukatest megaprojektidest, kuid mitte rahvastikust. Urmas Paet kõneleb küll julgeolekust, kuid mitte demograafilisest julgeolekust. Särava Indrek Tarandi kasuks töötab see, et tema isa Andres Tarand toetas kirjalikult Toompea Haridusseminari ettepanekut: koalitsiooniläbirääkimistel töötada välja ka toimiv rahvastikupoliitika. Asjaolu toimib Indrek Tarandi kasuks, ent see pole tema mõtteavaldus. Lasterikka pere ema Mailis Reps on astunud Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma liikmeks, kus tema kogemusi ja sõnakust väga vajatakse. Oodatakse senisest sagedasemat osavõttu rühma tööst. Riigikogu esimees Eiki Nestor peab rahvastikukriisi Eestis vaid teadusprobleemiks ja ütleb, et tal on ametiisikuna kohatu sekkuda akadeemilisse debatti ja seda mõjutada. Õiguskantsler Allar Jõksile kinkisin viisteist aastat tagasi oma raamatu rahva tervisest ja nüüd tuleks seda veel lugeda.
Defitsiitne sündimus viimase kahekümne viie aasta jooksul näitab rahva elujõu langust – pidevalt jääb puudu neljandik sünde. Tuleb luua meetmete süsteem rahvastikutaaste tagamiseks ja meie Põhiseadus on heaks aluseks rahvastikupoliitikale. Sellest kirjutasin oma äsja Riigikogus esitletud raamatus „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“. Pealkirja nelja mõistet on käsitletud nende ühtsuses ja vastastikuses seotuses, mis kinnitavad asjaolu – kõik see, mis nõrgestab perekonda/kodu, nõrgestab ka riiki. Ja raamat on saadaval soovijale.
Lõpuks tungiv palve igaühele teist Lennart Meri stiilis: palun sõnastage sündimuse viimiseks taastetasandile kolm ettepanekut, mida hakkate presidendiks saades ellu viima. Sellesarnase soovi esitas Lennart Meri oma akadeemilisele nõukogule 1995.a. sügisel ja ootas kohest vastust. Olin selle sündmuse tunnistajaks. Originaalis kõlas see nii: „Ütelge mulle kolm, ei – kümme ettepanekut rahva tervise heaks, mida saaks rakendada kohe ja ilma suuremate kuludeta“.
Teie ettepanekuid ootan kahe nädala pärast; Toompea Haridusseminari nimel Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant,
26. juunil 2016


Presidendikandidaat Jaak Jõerüüt vastas 9. juulil 2016:

Lugupeetav Jaak Uibu,
vastan Teile lugupidamises Teie pikaajalise selleteemalise tegevuse vastu. Paraku ei ole see vastus Teile ehk kõige rõõmustavam, sest Eesti presidendil, olgu selleks kes tahes, ei ole ühtegi otsest mõjutusvahendit iibeprobleemi lahendamiseks Eestis.
Ühte mu seisukohta olete oma avalikus kirjas juba tsiteerinud ja see on suunatud otse valitsusele ja parlamendile. Eestil on olnud mõningaid selgelt sõnastatud riiklikke prioriteete, näiteks Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamine või riigieelarve tasakaalu säilitamine. Kuid ei väljarännu vähendamine kitsamalt ega positiivse iibe taotlemine laiemalt ole paraku riiklik selge prioriteet olnud. Märgata võib seni ainult populistlikku idiootsust à la naised patriootliku käsu korras sünnitama või haavavalt elitaarset loosungit „Talendid koju”, mille asemel oleks pidanud kõlama hoopis riiklikult siiras: „Kõik on alati koju tagasi oodatud, sest kõik on milleski andekad”.
Jah, mul on ju midagi öelda vastuseks Teie küsimusele, aga näete isegi, et ühe inimese võimetel on piirid ning Eesti presidendil on need ka siseriiklikult kitsamad kui näiteks USA presidendil. Rääkida, kirjutada ja veenda võib kui palju tahes, ole sa materiaalse jõu käsutaja nagu kuningas või marssal või sümboolse jõu valdaja nagu paavst või Anton Hansen Tammsaare, aga lõppotsuse teeb laste asjas iga inimene ise, igaüks omaette ja omal vabal valikul. Nii ääretult lihtne ja nii lõpmata keeruline see ongi. Ning riigipea on selles asjas peaaegu Hamleti rollis, kelle vastus kuulsale küsimusele oli mäletatavalt: „Sõnu, sõnu, sõnu...” Tema luges sõnu, president saab teha sõnu.
Niisiis, veelkord, soovida ja soovitada saab, sundida ei saa. Eesti iibe võtmesõna on mentaliteet, see aga sõltub lõppude lõpuks kõrgeima võimu kandjast endast, rahvast.
Valitsus ja parlament saavad muidugi teha mõnda selles asjas, mille lühike märksõna on elukeskkond. Inimene vajab turvalist tsooni, turvalist tunnet. See koosneb väga paljudest komponentidest, millest osa mahub, osa ei mahu kuulsatesse, ülearuselt haibitud nähtustesse, mis algavad e-tähega nagu e-riik ja exeli tabel. Turvalisust ilma heatahtlikkuseta ja mõistmise atmosfäärita ei eksisteeri. Ebaturvalisse, ebakindlasse, mittemõistvasse, isekusest läbi imbunud õhkkonda ei kipu lapsed sündima. Ja küsi ääri-veeri kellelt tahes midagi elukeskkonna kohta, kohe hakkavad kõlama sõnad transport, post, kool, arstiabi.
Iga inimene on aga võimeline sisimas tajuma, kas ta juhid, sh ka riigijuhid armastavad oma maad või lüpsavad ja kurnavad oma maad.
Ja ehkki oli juba eelnevas jutus mitu otsest või kaudset soovitust, lõpuks veel kolm mõtet.
Esiteks, loetagu lakkamatult (nii Toompeal kui pealinnast kauges tares) Rein Taagepera arvamust aastast 2012:
„Kui mõelda, et meeste-naiste palgavahe sama töö eest on Eestis suurem kui kuskil mujal Euroopas, siis oleks naistel põhjust minna mujale. Kui mõelda, kui palju mühaklikku joodiklust ja joodiklikku mühaklust märgatav osa eesti meestest peab mehelikuks, siis ei üllataks, kui teatav osa naisi hääletaks jalgadega – või ajutiselt välismaal olles ja meeldivama kohtlemisega harjudes kõhkleks naasmast.
Teiseks, loetagu (ikka ja igal pool) Rein Taagepera arvamust aastast 2011:
„Küsimus on vastastikuse usalduse tasemes terves ühiskonnas, aga kõige teravamalt tuleb see esile just peres – kas sünnitusealisel naisel saab olla küllalt usaldust, et mees, tema laste isa, jääb ka laste juurde neid kasvatama või mitte... On vaja, et Eesti mehed õpiksid laste kasvatamises osalema, et nad võtaksid mehe vastutuse... Laste arv perekonnas hakkab tõusma siis, kui on julgust teha ametlik abieluotsus, mitte et jõlgud niisama vabaabielus, kust on väga lihtne lahkuda.”
Kolmandaks (ka see ei ole imerohi, aga ehk on seegi pisku meie elust puudunud), president, kes ta ka poleks, saab (kui tahab) võtta õppust Cato vanemalt ja ceterum censeo vaimus korrata vähemalt igas teises oma kõnes ühtainsat lihtsat lauset: „Eestlased, te olete alati kodumaale tagasi oodatud!”

Lugupidamisega
Jaak Jõerüüt
9. juulil 2016

* * *

Presidendikandidaat Mart Helme vastas 11. juulil 2016:

Austatud Jaak Uibu, austatud Eesti rahvas!
Kolme ettepanekuga seda probleemi paraku ei lahenda, sestap tuleb minu vastuski pisut pikem
Eesti algab kodust, kodust omakorda saab alguse perekond ning perekonnast meie rahva püsimine ja juurdekasv.  Lapsed on  tegelikult Eesti suurim ja kalleim vara. Kogu Eesti muu poliitika turvalise tuleviku nimel ei ole midagi väärt, kui ta pole soetud meie rahvus- ja iibepoliitikaga. Odav see mõistagi pole, kuid pigem tuleb seda käsitleda kui pikka investeeringut Eesti tulevikku, mis toob kindlasti tagasi palju rohkem.
Konkreetselt peab selle tagama abinõude ja meetmete süsteem, mille peaeesmärkideks on iibe tõstmine, elamisväärse elukeskkonna loomine, mis peataks väljarände, massimigratsiooni ohjeldamine ja konservatiivse sisserändepoliitika järgimine, traditsioonilise peremudeli kaitse jne.
1) Lastevanemate rolli väärtustamine – lastega kodusoldud aeg tuleb arvestada üldise tööstaaži hulka, iga peresse sündinud ja seal kasvava lapse pealt peaks vähendama tulumaksu 3-5%, materiaalse ergutamisega peaks kaasnema ka moraalne tugi lasterikastele peredele nii avalikkuse ees
kui ka meedias
2) Soodustuste süsteemi loomine noortele peredele, nende stardietapil - kodu loomisel ja laste soetamisel
3) Abielu kui institutsiooni tugevdamine, laste kaitse, alkoholismivastane tegevus, lasteaia ja koolikohtade lähedus kodule, igale lapsele peab olema kättesaadav huvialaharidus ja sporditegevus, perenõustamine, perekonnaõpetus koolis peab rõhuma et iga inimene on vastutav meie iibe, rahvuse ja riigi kestmise eest.

Mart Helme
11. juulil 2016



Presidendikandidaat Allar Jõks vastas 21. juulil 2016:


Väikene sündimus ja negatiivne rändesaldo – need on põhjused, millega tuleb tegeleda, kui tahame, et eestimaalasi oleks ka 10 või 100 aasta pärast mitte vähem, kui praegu. Ka vastus Teie poolt tõstatatud küsimusele peitub selles, kuidas nende kahe probleemiga tegeleda. Riik lapsi sünnitama ei hakka. Küll aga on riigi ülesanne luua keskkond ja anda peredele turvatunne, et nad suudavad need lapsed ka üles kasvatada. Ja teha tööd selle nimel, et need, kes Eestist mujale läinud, tuleks ühel hetkel siia tagasi. Meie suur unistus peaks olema - kuidas muuta Eesti kõige ägedamaks kohaks, kus oma lapsi kasvatada?
Presidendil ei ole ühtegi otsest võimuhoova sündimuse suurendamiseks. Kuid põhiseaduse valvurina omab president õigust välja kuulutamata jätta seadusi kui need ei ole põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduse preambuli kohaselt Eesti Vabariigi mõtte seisneb selles, et  tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seetõttu peaks vabariigi president olema justkui filter, kes peab iga seadust hindama vaatenurgast, kas see aitab tagada eesti rahvuse säilimist läbi aegade. Kinnitan, et täidan seda kohustust järjekindlalt, erapooletult ja õiglaselt. Lisaks ei saa alahinnata presidendi võimet läbi oma esinemiste ja hoiakute innustada valitsust ja riigikogu igapäevaselt tegelema Eesti jaoks oluliste küsimustega.

Lugupidamisega
Allar Jõks
21. juulil 2016

* * *


Presidendikandidaat Urmas Paet vastas 23. juulil 2016


Saadan mõned mõtted vastuseks Teie kirjale.

Vähene sündivus on üks olulisimaid Eesti muresid. Sellele toimivate lahenduste leidmine on paraku väga keeruline küsimus kogu Euroopas. Seega mingit imelahendust selles küsimuses paraku pole. Siiski nimetan mõned aspektid, mis võiksid Eestis demograafilist probleemi leevendada.

Eesti kontekstis on mitmeid asju, mida selles osas tuleb muuta. Kõigepealt oluline muudatus suhtumises - emaroll ja lapsevanema roll üldse peab olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud kogu aeg, mitte ainult emadepäeval. Kõik eluvaldkonnad peavad seda silmas pidama ja toetama. Palju rohkem tuleb teha ka tööjõuturul võimaluste loomiseks töö- ja pereelu ühildamisel.

Sündivust mõjutab ka laiem julgeolekukeskkond. Kui ühiskonnal on turvalisuse osas kindlustunne, siis on ka laste sündimisele üks takistus vähem. Samas hirm tuleviku ees seda kindlasti pärsib.

Väljaranne. Tuleb teha kõik, et peatada väljaranne. Eriti noorte ja seal hulgas noorte naiste väljaranne. Selleks on taas vaja ühiskondliku suhtumise muutumist ja muidugi majandusliku olukorra paranemist. See on eriti terav mõnedes eluvaldkondades, nagu näiteks tervishoid.

Samuti tuleb süsteemselt tegelda sellega, et võimalikult paljud välismaale läinud noored tuleksid Eestisse tagasi. Seda saavad toetada nii muutused tööturul kui ka ühiskonna üldine vaimne õhkkond.

Ka muudatused kodakondsuspoliitikas ehk lubada topeltkodakondsust sünnijärgsetele Eesti kodanikele. Näiteks kui üks lapsevanem on Eesti ja teine mõne muu riigi kodanik, siis ei peaks lastel sundima kodakondsust valima, vaid neil võiks olla mõlema vanema kodakondsus. Vastasel korral on palju neid, kes olude sunnil Eesti kodakondsusest loobuvad.

Alates kolmandast lapsest pakkuda perekonnale suuremat majanduslikku tuge, näiteks täiendav tulumaksuvähendus.

Vanemahüvituse perioodi pikendamine lapse 2- või 2 ja poole aastaseks saamiseni.

Suurem majanduslik tugi üksikemadele. 

Need on mõned mõtted, mis peaksid toetama eesmärki, et lapsed ja lastesaamine on Eestis popp. Sellest peab saama meie ühiskonna oluline väärtus. Vastasel korral on mingeid muutusi paremuse suunas võimatu eeldada.

Veelkord - tegemist on ühe olulisima ühiskonna ees seisva murega. Seetõttu tuleks kõigi poliitikate ja otsuste ettevalmistusel kaaluda ka nende mõju demograafilisele olukorrale.

Parimate soovidega,

Urmas Paet
23. juuli 2016


* * *


Presidendikandidaat Mailis Reps vastas 25. juulil 2016:

Lugupeetud Jaak Uibu!
 
Tänan Teid  edastatud kirja ning pikaaegse panuse  eest Eesti rahvastikupoliitika arendamisel. Nõustun, et tegemist on üliolulise küsimusega ning sõnastasin ka oma valimisprogrammis, et Eesti peamine mure on täna rahvaarvu langus. 
 
Vabariigi President on Eesti riigipea, kellel on õigus ja kohustus kõigil olulistel teemadel oma selge seisukoht välja öelda. Presidendi võimalus avalikkust ja poliitikat mõjutada sõltub tugevasti tema tahtest ning isiklikust eeskujust. Kindlasti mõjub rahvastikupoliitika  küsimustes  oluliselt usutavamalt president, kes teab omast kogemusest, mida tähendab suure pere üleskasvatamine.   
 
Palusite oma kirjas kolme ettepanekut olukorra parandamiseks. Samas  teate hästi, et Eesti rahvaarvu taas tõusule viimiseks vajame märksa laiapõhjalisemat lähenemist, mis hõlmab muudatusi kõigis valdkondades majandus- ja maksupoliitikast regionaalpoliitikani. Toon siinkohal välja kolm  vajalikku (aga kindlasti mitte ainsat) sammu, mille  presidendina  astuksin:    
 
1) Rahvastikupoliitika ekspertkogu loomine.  Loon presidendi institutsiooni juurde ekspertidest koosneva  kogu tervikliku rahvastikupoliitika välja töötamiseks ja  pidevaks  täiendamiseks. Ekspertkogu  liikmeskonda kutsun  antud valdkonna  teadlasi, eksperte ja  erakondade esindajaid, et saavutada  põhiprobleemidest  ning lahendustest võimalikult laiapõhjaline ülevaade. Ekspertkogu  omakorda sõnastab  konkreetseid ettepanekuid Riigikogule, Vabariigi Valitsusele, kohalikele omavalitsustele ja teistele institutsioonidele. 
 
2) Elukeskkonna parandamine. Eesti iive  tõstmiseks tuleb meie  võsukestele  tagada parim arstiabi ja  kodulähedane lasteaiakoht ning vanematele  kindel  töökoht  ja  piisav sissetulek. Paraku on Eestis liialt palju piirkondi, kus need tingimused pole täidetud ning siinkohal ei aita ka  valitsuse suurelt reklaamitud haldusreform. Taotlen sisulise maksureformi läbiviimist,  mis suunab rohkem vahendeid kohalikele omavalitsustele. Seeläbi tõuseb nende võimekus  vajalike  tugisüsteemide ning igapäevaste teenuste tagamiseks. Kui inimestel on oma kodus hea elada, siis tõuseb ka turvatunne ning  tahtmine  oma koduvallas või –linnas  pere luua. 
 
3) Naiste kindlustunde suurendamine. Eesti naised on keskmiselt haritumad ning teadlikud, millised riskid ohustavad naisi, kes lastega üksi jäävad. Paraku on meil  liigagi palju üksikvanemaid. Ühiskonnas on  seejuures hulgaliselt ameteid ning reeglina just traditsioonilisi naiste elukutseid, mille  puhul  on  väga  raske  üksinda lapsi kasvatada. Sellisteks  sektoriteks on näiteks haridus, kasvatusteadus  ja sotsiaalhoolekanne. Naiste keerulist olukorda näitlikustab ka statistika,  mille põhjal  naiste ja meeste keskmised palgad erinesid 2014. aastal lausa 28,3%. Praeguses olukorras tunnevad naised riski ning seetõttu ka kindlustunde puudumist, et lapsi sünnitada. Seega  tuleb  jõuliselt tegeleda palgalõhe kaotamise ja traditsiooniliste naiste elukutsete palga tõstmisega.
 
Mailis Reps
viie lapse ema
Eesti Keskerakonna presidendikandidaat

25. juuli 2016

* * *


Presidendikandidaat Eiki Nestor vastas 29.07.2016

Tere
Kui Vabariigi Presidendi võimuses oleks muuta Eesti inimeste sündivuskäitumist, siis – olen veendunud – ilma igasuguse kahtluseta oleksid kõik kolm ametis olnud presidenti teadlaste tarka nõu kuulda võtnud. Meie riigi presidendi ametivolitused on piiratud, mistõttu peredele suunatud toetuseid või seaduseid riigipea muuta ei saa. Eraldiseisvana ei tooks need ka tulemust. President saab muuta suhtumist, mis on väike, kuid vajalik samm soovitud eesmärgi saavutamiseks.
Lastega töötajat ei tohi diskrimineerida. Lapsed sünnivad armastusest, kuid laste suureks kasvatamiseks tuleb vanematel käia tööl ja teenida raha. Koolieelikute vanemad kogevad tööle kandideerimisel tõrjumist: tööandja arvestab otsuse tegemisel töövõtja eesootavaid puudumisi laste haiguste tõttu. Mida rohkem on peres lapsi, seda suurem on lapsevanema haiguse tõttu töölt puudumine. Kui paljud tööandjad on valmis õige eesmärgi nimel mitte hoolima lisatööst töötaja asendamise korraldamisel ja eelistama lastega töösoovijat? Kui me soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, peaks see olema valdav suhtumine.
Töö peab tagama väärika äraelamise. Eestis on palju töökohti, kus makstav tasu ei võimalda tasuda elusaseme üüri või soetuse, toidu ja muu hädavajaliku eest. Milline vastutustundlik inimene on valmis mõtlema pere juurdekasvule olukorras, kus pere olemasolevatest sissetulekutest ei piisa esmavajaliku katmiseks? Riigi poolt makstav vanemahüvitis ja muud peretoetused aitavad peredel toime tulla lapse sünniga kaasnevast palgatulu ärajäämisest, kuid veelgi enam vajavad pered kindlustunnet, et korralikult tööd tehes teenivad nad piisavalt, et pidada ülal pere ja kasvatada lapsed täisealiseks. Täna makstav alampalk ei võimalda suuremates linnades eluaseme renti ega soetamist. Kui soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, tuleb meil töövõtjatele maksta palka, mis tagaks väärika äraelamise ning lubaks viia ellu unistuse lastega perest.
Kõik eestlased on teretulnud. Mitmed naised ja mehed, kes on õppinud või töötanud välismaal, loonud pere ja soetanud lapsed on kogenud koju tagasi pöördudes vaenulikkust. Keegi ei soovi, et tema lapsi narritaks võõra nahavärvi või muu välise iseärasuse põhjal. Mitmerahvuselised pered, kes eelistaksid elada meie riigis ja kasvatada oma lastest Eesti patrioodid, on sunnitud rumalat vaenulikkust kogedes lahkuma Eestist ja asuma elama mõnda teise sallivamasse riiki. Lahkuvad ka pered, kus lapsi kasvatavad samast soost vanemad, kelle lapsed on kogenud halvustavat suhtumist inimeste ja kodanikuühenduste poolt, kes millegipärast arvavad endal olevat õigust kohut mõista teiste inimeste elukorralduse üle. Kas on mõistlik tõugata eemale need pered, kes soovivad kasvada eestlasteks pelgalt seetõttu, et see ei mahu osa meie kaaskodanike lihtsasse maailmapilti? Kui me soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, siis tuleks meil tervitada kõiki tagasipöördujaid ja siin elavaid kaasmaalasi, isegi siis, kui me ei suuda mõista, miks nad mõned valikud oma elus just sellised on teinud. Armastus, mis on suurem kui inimlik mõistmine, päästab maailma.

Eiki Nestor
29.07.2015
* * *

Presidendikandidaat Siim Kallase vastus 7.08.2016
Austatud hr. Jaak Uibu!
Sinu (sinatan toetudes meie ülikooliaegsele tutvusele) avalikule pöördumisele pole ma tõepoolest suutnud seniajani vastata. Võimatu on nii tõsisele küsimusele kolme skemaatilise lausega vastata. Teema on oluline ja tahaksin kindlasti rahva ellujäämise ideedele tõsiselt reageerida. Selleks aga puudub praegu vajalik aeg. Sinu pöördumises on kaks väidet, millega ei taha nõustuda. Esiteks – et eesti rahvas sureb välja. Eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi. Teiseks, Sa väidad, et Siim Kallas pole sellel teemal sõna võtnud. Olen kirjutanud mahukaid artikleid rahvastikupoliitika teemal, sealhulgas viimase pooleteise aasta jooksul, näiteks kodakondsusest. Aga eriti tahaksin ma Sinu tähelepanu juhtida oma kirjutisele „Lasteta maailma tragöödia“, mis ilmus 21.01.2003. Panin sellesse loosse nii oma veendumused kui ka emotsioonid.
Parimate soovidega
Siim Kallas


Presidendikandidaat Marina Kaljuranna vastus 19.08.2016

Lugupeetud Jaak Uibu!


Eesti rahvaarv on oluline, sest sellest sõltub eesti keele ja kultuuri ning ka meie riigi kestmine. Seepärast on õige, et rahvaarv on teema, mille üle palju arutatakse.
Ma usun  lihtsasse tõdemusse - Eesti rahvaarv on jätkusuutlik siis, kui inimesed näevad siin oma tulevikku. Kui inimesed tunnevad, et siia on hea rajada oma kodu, siin on hea haridus, et siin ei jäeta maha neid, kellel on elus ebaõnne olnud, et siin suhtutakse igasse inimesse lugupidavalt. 
See ei sõltu otseselt ühestki toetusest, vaid palju enamast, sealhulgas sellest, kuidas inimesed end siin tunnevad. Rahvaarv saab kasvada vaid riigis, kus inimesed tunnevad ennast turvaliselt ja õnnelikult. 
On oluline, et inimesed mitte ainult ei tea, vaid ka kogevad, et Eestis on oluline iga inimene ja iga perekond, et perekondi toetatakse, et riigi poolt luuakse võimalused pere- ja tööelu ühildamiseks, tagatakse lasteaiakohad ja hea haridus. 
 
Me ei saa ega tohi takistada Eesti inimeste õppimist ja töötamist välismaal. Vastupidi - mitmekülgsed teadmised ja rahvusvaheline kogemus tulevad ainult kasuks. Aga ma usun ka Eesti majandusteadlasi, kes tõdevad, et ühepoolne väljaränne võib saada Eesti jaoks eksistentsiaalseks ohuks. Mida sellises olukorras teha? Naasmine tuleb muuta lihtsamaks. Lood sellest, kuidas Eestisse naasvatel peredel on raske leida koolikohta või saada jagu bürokraatlikest takistustest peavad kaduma. Samuti peame olema avatud välismaalastele, kes on valmis jagama meie ühiskonna väärtusi ja põhimõtteid ning tahavad Eestisse tulla - kas ajutiselt või alaliselt.


Parimate soovidega
Marina Kaljurand
19.08.2016
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus