Karla kalendrisaba: Venelastest ja tibladest (1)
Meelejahutus 22 Aug 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Ma tahaks kohe alguses selgeks teha, et need kaks pole mitte üks ja seesama. Mõlemaid on Eestis palju, aga esimestega saab akkama, nendele ei oska mina miskit süiks panna. Inime on see, kelleks ta on sündind, sinna ei saa tema midagist teha. Ja oma rahvusest peab igaüks lugu pidama, muidu ei pea keski teine kah temast lugu. Kui venelane tahab Eestimaal elada ja Eesti riigi seadusi au sees pidada, las ta siis elab. Mina elan Kanadamaal ja austan selle maa seadusi, aga pean ennast ikka rohkem eestlaseks. Ega ma sedaviisi kellelegi kurja ei tee, ei Kanadamaale ega Eestimaale.

Aga vat tiblaga on teine asi. Tibla pole rahvus, see on elukutse. Tibla elab Eestimaal, aga austab Venemaa korda ja ootab, kuni see Eestimaal kah maksma pannasse. Venemaa valitsejatele pole kunagi oma maast küllalt old, tahavad ikka teisi kah valitseda. Nõnda oli Peeter Suure aegu, oli komude aegu ja on nüüd Putini aegu. Ja meie tiblad muidugi kah kõik seda usku. Nigu eestlane selle vasta äält tõstab, nii Kremlis kohe kisa lahti läheb, et nende inimesi tiskrimineeritasse.

Seda, mis iljuti krusiinidega tehti ja ikka veel tehasse, võidasse omme-üleomme eestlastega teha. Ja kui tehasse, siis on lääneilmas lärmi kui palju, aga appi ei tule meile keski, ei euruliitlased ega NATUlased. Üteldasse, et kes kassi pärast kalaranda sõidab. Endal pole kah mehi vasta panna, kõigil Iirakus ja Ahvkanistaanis käed tööd täis. Kui mõni südikam proovibki sealt ära tulla oma kodumaad kaitsma, siis kuulutatasse väejooksikuks ja lastasse maha.

Tiblad teavad seda kõike väga ästi ja sellepärast nad igal pool riidu norivad ja ootavad, et kakeluse korral piiritagused suguvennad tankidega appi tulevad. Aga seda nad vaesekesed ei tea, mis neist endist saab, kui asi tõesti nii ulluks läheb, et terve Eestimaa on verd ja vene saapa jälgi täis. Siis on nende eal elul lõpp. Kui meie maale tuleb jälle vene kord, ega neid siis keski Narva vai Kohtla-Järvele kuberneriks ei pane. Uued valitsejad tuuasse Moskva külje alt, nemad viiasse Krasnujarskisse vai Paikali taha, oma kallile kodumaale, mida nad nii kangeste armastavad, aga kus neile elada ei meeldi. Seal saavad nad oma irmsast tibla nimest kah lahti, kõik akkavad neid tsuhnaadeks kutsuma. Ja tsuhnaasid seal ei sallita. Kõik teavad, et need on vaskistid. Vasta vaielda pole mõtet, vene kord on kuri ja kärmas. Nigu suud pruugid, nii nuuti saad.

Te arvate, et mina vandaseerin. Ei ma vandaseeri ühti. Kui eelmine sõda läbi sai, siis oli vene soldatil alguses lõbus küll Perliinis naisi vägistada, aga see ea elu ei kest kuigi kaua. Varsti akati neid mehi Siberi sokutama, sest nad olid liiga kaugel läänes käind ja sealset elu näind. Kes olid sakslaste kätte vangi sattund ja pärast sõda lahti said, ei osand aimata, et tal varsti õige vangipõli alles algab. Nendega läks niisamuti kui meie komudega, kes neljakümnendal aastal vabariiki kukutasid ja siis ise kukkusid.

Äda on selles, et tiblad ei tunne vene korda. Mina tunnen, aga mind nad ei kuula ja minu kalendrisaba lugeda kah ei mõista.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus