Karla kalendrisaba: Ta elagu-u-u-uuu! (2)
Meelejahutus 25 Aug 2006 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Noh, pidasime siis kahe pere peale ikka sünnipäevapeo maha, ega meil peale Kusta ja Viiu enam kedagi ei ole, kellega pidutseda. Või mis pidu seegi enam või mis pidutsejad meie, on rohkem üks põhjus oma vanad kondid ja kodarad kodust välja ajada, kolmekümne aasta eest ostetud lips koos kümneaastaste pudruplekkidega ette siduda ja pool tundi peegli ees tähtsat ilmet arjutada.

Ega meil kellelgi sünnipäeva pold, aga see uus vabariik sai ju viisteist aastat vanaks, kuda sa nisukese päeva pühitsemata jätad. Sai seda iseseisvust oodatud nigu kuke muna ja kardetud, et meie silmad seda kunagi ei näe, aga tuli teine ja veel nii isevärki viisil, et ei jõud ära imestada. Kelle näpud seda tühja nõukogude kotti nii kaua püsti oitsid, seda täpselt ei tea, aga ära nad lõpuks väsisid ja siis oli kukkumine kõva.

Nigu nisukese päeva puhul ikka, oli meil kah omavahel ütlemisi ja arutamisi, aga seekord läks see kõik kudagi rahulikult ja üksmeelselt, nigu polekski tegemist eesti tõugu inimestega. Vanaduse tundemärgid, mis muud. Ega me keski selle uue vabariigiga ästi rahul ei ole, aga kuskilt sigis sihuke kumu kõrvade vahele, et ega teda meiesuguste jaoks ei tehtudki. Meie peame ikka selle vanaga läbi ajama, kus me ülesse kasvasime. Eesti leib ja eesti vaim võrsusid seal ühest ja samast mullast, aga vaim seisis kõvema ja kõrgema kõrre otsas kui rukkipea. See on ikka niiviisi, kui muld on venna verega väetatud.

Jutt läkski meil selle peale, et kas praegu ültse sünnipäeva on. Mõnede meelest on, aga tegelikult peaks sünnipäev olema ikka veebruari kuus, sest ega uut vabariiki pole tehtud. Vanal võeti rauad randme küljest ära ja viidi muusejummi, nii et riik on tegelikult juba kahessakümmend kahessa aastat vana, aga ainult viisteist aastat vaba. Pühitseda tuleb küll, kuid mitte uue vabariigi sündi, vaid vana vabaks saamist. Ja tuleb õppida seda uut vabadust ästi ja õigeste kasutama.

Me jõutsime oma arutamisega sinnamaale, et küsisime üksteiselt, miks need asjad selle värskevõitu vabaduse käes Eestimaal ikka nii nirud on, nigu meile siit paistab ja sealtpoolt kah kuuldub. No äda ongi vist selles, et riigil on kahessakümne kahessa aastane kere, mida proovitakse juhtida viieteistkümne aastase aruga. Pole siis ime, et asjad viltu veavad. Aga nüüd on presidendi ja parlamendi valimised ees. Oleks vaja leida riigi etteotsa inimesi, kes selle värgi ümber keeravad. Nii, et meil oleks riik, millel on kahessakümne kahessa aastase väärikus, aga viisteistkümnese energia ja vaimustus. Ega see kerge ole, aga võimata kah mitte. Ja selle peale me tõstsime klaasid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus