Karla kalendrisaba: Pronksmedal (3)
Meelejahutus 26 May 2006 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Need viimased lümpjamängud näitasid ikka selgelt, et eesti rahvas äbariku medaliga ei lepi. Kui on, siis olgu juba kuld. Nojah, see on rahvas, aga need, kes seda rahvast valitsevad, on pronksiga nii rahul, et paremat ei mõista tahtagi. Vanasti eideti iisraeli rahvale ette, et kummardasid kuldvasikat, aga meie juhtkond on Tõnismäe pronkspulli ees põlvili ja paistab, et enam püsti ei saagi.

Ega ma selle asja ümber enam nämmutada ei tahaks, aga kui ma kuulen, misukest möga inimesed suust välja ajavad, siis läheb süda täis. Mul on sellest Lihula jandist saadik juba kõigist sammastest kõrini. Ma olen varem üteld ja ütlen veel üks kord, et minule ja minu kadund sõpradele on sammas ammu püsti pandud. See on tänuliku eestlase südames ja niikaua kui see tuksub, püsib sammas. See on paik, kuhu verekoerad ega märulipolitsei ei pääse.

Aga praegu pole jutt sellest mahakistud sambast. Ja õieti ei tahaks ma kõnelda ka sellest sambast, mis ikka veel püsti on ja korralikku eestlast vihastab. Kes minu arja punaseks ajavad, on need, kes neid kahte sammast võrdlevad ja võrdlemise õhinas ning tuhinas mõtlemise ära unustavad.

Üteldakse, et nii vene kui saksa mundris sõdisid eesti poisid ja pidid vastu oma tahtmist teenima võõraste uvisid. Et ei Eesti Korpus ega Eesti Leegion saand meie rahvale vabadust tuua ja sellega on mõlemal pool sõdind mehed võrdsed. Selle jutuga ma olen nõus. Korpuse poiste vasta pole mul miskit viha ega vimma, ei elavate ega surnute. Vabatahtlikult läksid sinna väga vähesed ja sama vähe oleks neid läind Saksa sõjaväkke, kui poleks old seda ühte irmust okupatsiooniaastat. Siiamaani on kõik korras.

Aga nende kahe samba võrdlemisega ei ole asi korras. Lihula sammast ei pand üles sakslased ega lehvitatud selle juures aakristilippe. Selle püstitas eesti rahvas eesti sõduri mälestuseks ja paigutas ta surnuaiale, kus on leinamise koht. Pronkssõduri pani üles nõukogude võim keset meie pealinna ja selle samba otsas seisab punaarmeelane. Et nende ulgas ka eesti poisse leidus, see ei anna mõistlikuks võrdlemiseks põhjust. 9. mail ei leinatud seal, vaid peeti võidupidu, vodkapudelite ja punaste lippudega. Mis seal nii väga leinata oligi. Üteldakse, et ega laat pidamata jää, et üks mustlane on puudu. Ega ükski saksa naine ka vägistamata jäänd, et paar punaarmeelast enne sõja lõppu surma sai. Sõbrad tegid selle töö nende eest vapralt ära.

Vanasti üteldi, et ega vargus ei ole karistatav, vahelejäämine on karistatav. Paistab, et võõras armees sõdimine pole ka mingi kuritegu, kuritegu on sõja kaotamine. Meie valitsus oskab austada ainult võitjaid, mitte ausaid võitlejaid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus