Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Kiri proua Mallele (3)
Meelejahutus 07 Jan 2011 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Austet eestimaine proua, mul on südamest ea meel, et Teie võtsite vaevaks minu mineva nädali kirjutet jutukest lugeda ja oma komendaar lisada. Et Teie kui hintelligent inime seda tegite, seda loen mina endale suureks auks ja tahan nüid ka Teie mõnede küsimiste ning arvamiste peale viisakalt kosta.

Teie küsite, mispoolest mina rämpsu ulgas olen ja miks ma ei taha sealt välja tulla. Ega ma omateada ei olegi, aga see Urmeti-nimeline noorärra, kes ennast aritud inimeseks peab ja ütleb äid kombeid tundvat, ütles selgelt välja, et rämpsu ulka kuuluvad arimata inimesed ja seda ma olen küll. Veel ütlesite Teie, et olete selle nooreärra jutuga nõus ning avaldasite arvamist, et mina ehk ei tea eesti olusi.

Muidugi ei tea mina eesti olusi. Kuda ma saangi neid teada, kui ma olen Eestimaalt ära old kauem kui Teie siin ilmas eland? Ja aridusest ei ole mul tõeste mitte aisugi küljes. Mina arisin selles Pätsu aegses vabariigis oma talu põldusi ja kooliaridust jäi väheseks, sest isa rahakott oli kõhnavõitu. Talu jätsin maha sellepärast, et suurel naabril läks teda rohkem vaja ja minu soontes pole koloosniku verd mitte tilgakestki.

Kui selle noore kirjamehe ardikkel oli ea ja asjalik, siis teeb see minu südame küll väega kurvaks. Kui aritud ja eade kommetega inime tarvitab seitungis nisukesi väljendusi nigu „lödilõuad, ennasttäis mölakad, isekad tõprad, ajudeta lambad ja keldri-Goebbelsid“, siis akad mõtlema, et ei tea, kuda minusugused matsid veel ennast väljendavad. Kui mina siinses seitungis sedasi kirjutada prooviksin, siis lõigatakse minu kalendril kohe saba tagast ära nigu tõukoeral. Aga nigu näha, on Eestimaa olud teistsugused.

Ma olen kuuld, et Teie ei salli ropendamist ja põlastate rentslikeelt. Aga minuaegses Eestis oligi see rentslikeel ja palju ullem kui ropendamine. Aritud inime võiks ikke oma pudrumulku kah arida. Sedasi kõnelsid minu ajal voorimehed ja moonakaeided, külakoolmeistri suust nisukesi sõnu ei kuuld.

Ülbeid tüüpisi oli Eestis minu ajal kah. Meie autuga ei sõit, aga kui keski oma vedruvankri teisele nii ligidale ajas, et see vankrist maha ei saand tulla, siis sai talle kõvad sõnad peale loetud. Kui see ei aidand, siis anti veike järeleaitamise tund – kantsikuga vasta kaelavart, aga eesti rahva ulgast teda välja ei visatud, see koolitus arilikult aitas.

Mina ei usu, et rumal ülbus ja selja taga susimine on eestluse tunnused. Mina olen ilmas palju ringi liikund ja igasugu rahvaga kõrvuti eland. Igal pool olen ma eestlastest rohkem uhkust tund kui äbi. Aga jah – eesti olusi ma ei tunne ja olen Teiega nõus, et eesti kulduuri tuleb akata ülesse ehitama. Miks te seda ligi kahekümne aastaga teind ei ole, sellest mina oma arimata peaga aru ei saa. Aga parem ilja kui ei kunagi.

Austuse ja lugupidamisega Teie
Kargu Karla
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus