Ilmad on palavad ja niisked, korteli akent ei julge lahti tehagi, sisemine luhvt on kõik massinatega ära kondiotsaneeritud. Sisse ingata seda kraami ei taha, aga ilma ingamata kah läbi ei saa. Need targad teadusemehed võiksid nisukese massina leiutada, mis laseb suveleitsaku aegu ingata ainult välja; kui akkab sügise poole kiskuma, siis tõmbad jälle sissepoole nii kõvaste, et jätkub järgmise suveni. Aga eks need teadlastega ole ikke nii, et on küll teadlane, aga ei tea. Ise ei tea ja minu käest ei küsi, täpselt nigu poliidigamehed. Aga kui pärast pill lõhki ja käru kraavis, siis oskavad kõike minu süüks ajada küll.
Aga meite lastele olen mina küll uhke, vähemalt nendele, kes Eestimaale laulupidu pidama sõitsid. Nemad käisid ikke laulukaare all ära, ingasid sügavalt sisse ja see, mis nad siis vägevalt välja lasid, pold niisama tühi toss, vaid uhke eesti laul. See läks kaunimal kõlal ja vägevail vooludel üle terve Eestimaa ja vata et üle terve ilma.
Üle ilma ta läkski. Ärman tuli ükspäe meile, läpptopp kaenlas ja nägu säras nigu Moosese pale. Ega mina neid mootsaid massinavärke ästi ei salli, aga see, mis Ärman-poiss mulle näitas, lepitas mu nendega ajutiselt ära. Kassa tead, mis ma oma silmaga nägin ja kõrvaga kuulsin: iinlaste laulukoor arjutas eesti laulu. Kujutad sa ing ette – ulk pisikesi kulisi unnikus koos, kõigil silmad viltu ja vidukile peas, aga suud puhast eestikeelset laulu täis. Tirikent vehib ees takti nigu lõhuks oma kepiga iina müüri maha. Vahid ja kuulad ja kohe ei usu, et ükski neist lõõritajatest pole kunagi Räpina ega Rõuge kandis karja oid, et kõik kakuvad äripäeval riisi, rinnust saadik vees.
Siit Kanaadast oli kah üks laulukoor Talina sõit ja eesti rahvarõivad selga tõmmand. Jälle nali – ise Alihvaksi poiss, aga Alliste ame seljas ja uhke kui kukk oma mulgi mundri peale, pane vai presidendiga kõrvu seisma. Ja ajab puhast eesti joru suumulgust välja, ei vääna seda ühti nigu venelane plotskit.
Kui juba võerad üle terve laia ilma kokku joosevad, et saaks aga mägede arjadel koitu näha, siis tõuseb meie lootuse loit kah taeva poole veel uhkemalt kui võidutuli. Võidutuld oskame ainult meie ise innata, aga nisukesest laulmisest saavad kõik oogu ja indu ja kõik teavad, et nõndaviisi tehasse ainult Eestimaal. Ühesõnaga – võit on meie ja meie lapsed tulevad laululahingust selle võiduga tagasi. Keski pole surma ega aavata saand ja igaüks ootab, kuni sõjasarv jälle üüdma akkab.
Kargu Karla
Karla kalendrisaba: Kaunimal kõlal (1)
Meelejahutus | 15 Jul 2011 | Kargu KarlaEesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tere! Selle toreda loo juurde sobiksid fotod: http://foto.juriado.com/maa-ja...
Meelejahutus
TRENDING
