Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Eesti rahvuslind (2)
Meelejahutus 22 Jul 2011 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kas te teate, misuke suleline on eesti rahvuslind? Mina oma talumehe tolguga arvasin, et kes muu kui vares. Aga Ärman teadis kõnelda, et on oopis suitsupääsuke. No ega mul selle vasta kah midagist ei ole, va kena linnuke teine. Saterkuub kah seljas, passib suurte pühade aegu rahvast esindama küll.

Aga nigu sa ühe mõttega ära arjuma akkad, nii ta sul käest ära võetasse ja segi lüüasse. Võtja-lööja oli seesama Ärman, kes pistis mulle pihku ühe ardikkeli, mis ta hinternetist oli leid ja oma mitmesuguste massinate abil papri peale üle kand. Kui ma selle läbi olin lugend, prillid ära puhastand ja uuesti lugend ja mitu korda pead raputand, siis oli mul selge, et pääsuke eesti rahvuslinnuks küll ei kõlba, selleks saab olla ainult jaanalind.

Üks noor ja kõrgesti koolitet kirjamees oli mures, et eesti rahva lein ei lase temal elada. Vähe sellest, et inimesed mälestavad ja leinavad neid, kes seitsekümmend aastat tagasi ära küüditati, nad näitavad seda televiisuris kah, kui tema tahaks oopis kauboi vilmi vaadata. Et tema on küüditamise teemast väsind, tal on sellest kõrini.

Ma olen ennegi tähele pand, et nüütse aja noored inimesed väsivad kiiremini kui vanad. See on arusaadav, sest nemad adra taga ei astu ega eina ei niida, kohe võhma vähem. Ja kui üks asi juba kõrini on, siis on see peris kardetav. Natuke veel, ongi üle pea ja lämbud leina sisse ära. Näotu surm aritud inimesele.

Et küüditamine irmus oli, seda tunnistab see kirjamees kah. Aga palju irmsam on ikke, et sellest kõneldasse ja kirjutatasse. Kui sa ühest asjast välja ei tee, pistad pea liiva alla nigu jaanalind, siis seda koledat asja jusku polegi old ja elu veereb edesi nigu ernes. Õige eestlane leinab üksipäini, oiab seda eneses ega näita välja.

Mul on sest noorest ja targast inimesest peris kahju, aga ise olen küll nii loll, et julgen üks kord aastas leinata ilma et see mind ära lämmataks. Oma leina oskan endas oida, aga kogu rahva leina tahan tunda selle rahvaga ühiselt. Täpselt sedamoodi läksin ma sõtta. Oma koduväratit kaitsesin üksipäini, peksin külauligaanid kaikaga õueväratist välja, aga kui terve rahvale kallale tuldi, siis tuli ühiselt vasta akata.

Kuulus kirjamees nõuab, et oleks vähem leina ja rohkem elu. Aga mina ei saa aru, kuda ta oma eluoonet ilma vundamendita ehitada mõtleb. Ühised mälestused on minu arust selle alusmüüriks. Kes ehitamist katusest algab, selle oone variseb kokku.

Nojah, need on ühe vana rumala talumehe mõtted, neid ei maksa tähele panna. Las läheb kõik nigu ta läheb, siin ilmas on ruumi kõigile – leinajale leinata ja elajale elada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus