Eesti Elu
Kanada päevikust. Immigratsioonist
Arvamus 25 May 2012  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kuigi immigratsioonile ehitatud ja tänu uustulnukatele majandusedu leidnud vahtralehemaa on olnud kaua maailma edetabelis kui parimaid riike, kus elada, ei saa mööda minna sellest, et pärismaalaste elu on siin üsna vilets, vaatamata kõikidele valitsuste ponnistustele nii majanduslike kui eristaatuse andmisega. Kui Ottawa põliselanikele sama positiivset tähelepanu omistaks kui immigrantidele!

Tung siia elama tulla on suur. Föderaalsel immigratsiooniministeeriumil, eriti Harperi valitsuste aegu, on olnud palju tegemist, et eristada asüüli vajavaid, majandusmigrante ning poliitilisi põgenikke.

Olen varem päevikusse kirjutanud Clifford Siftoni, 19. saj lõpu siseministri immigratsioonipoliitikast. Sifton pakkus Habsburgi impeeriumi talupoegadele preerias tasuta maad. Tänu Galiitsiast, Ukrainast ja mujalt tulnutele loodi Kanada viljasalv. Pärast Teist ilmasõda pidid sisserändu taotlevad sõjapõgenikud riigile tööd tegema – mehed tammiehitajate, metsatööliste, kaevuritena, naised haiglates ja mujal. Eesti ühiskond mäletab neid aegu väga hästi. Peeti loomulikuks, et riigitöölõiv maksti ära enne, kui oma elu asuti looma. Kahjuks pole selline süsteem enam poliitiliselt korrektne, kuigi toonagi polnud tegemist mingi orjuse või karistusega. Nüüd käib otsustamine rahakoti alusel – vaadake, kuidas kinnisvaraturg Torontos kasvab, tohutud majahinnad, mida tavakodanik enesele lubada ei saa, aga jõukad immigrandid saavad – või pettuse, kelmuse kaudu.

Möödunud reedel võttis kodakondsuse, immigratsiooni ja multikulturalismi minister Jason Kenney sõna kahel teemal, mis oluliselt võivad mõjutada Ottawa sisserännupoliitikat. Esmalt kiitis ta piirivalveagentuuri (Canada Border Services Agency, CBSA) tõhusa töö eest võideldes valskuse vastu. Halifaxis, (kus asub Pier 21, kus maabusid paljud eestlasedki Rootsist tulles) arreteeriti immigratsioonikonsultant – milline kummaline mõiste! – ja kaks ta alamat, kes nõustasid kliente, kuidas petta riiki ning saavutada residendi ehk püsielaniku staatust. Kenney rõhutas, et Kanada kodakondsusel pole hinda – seda ei saa osta.

Möödunud aasta juunis võttis Harperi valitsus vastu seaduse Bill C-35, mille alusel ei tohi keegi kas raha või muude kaalutluste tõttu nõustada neid, kes loodavad riigilt kodakondsust taotleda. Kuna on olemas residendiks saamise võimalus (selle alusel saab riigis elada ja tuleb riigimakse maksta, aga ei saa osaleda riigivalimistel), siis on neid, kes teades, et kodakondsus on unelm, soovivad sel moel heaoluriiki jääda. Kuna seadus on päris keeruline, siis eksisteerivadki konsultandid. Advokaadid, kelle eriala on aidata immigrante, pole konsultandid. Teadagi, kuna nemad tegutsevad seaduslikult, mitte nagu Halifaxi firmas tehti.


Kenney teine etteaste tegeles üliviisa ehk Super Visaga seotud teatega. Detsembris käivitati programm, mis annab Kanada elanikele võimaluse kutsuda vanemaid või vanavanemaid külla viisaga, mille pikkus ületab tavalist Kanada külastusviisat. Eesmärgiks on võimaldada perekondadel kauem koos aega veeta, aga kohustustega, et taat tagasi Taani või Taisse, Soome või Sri Lankasse läheb. Super Visa taotleja peab näitama, et ta sissetulek on piisav vanemate ülalpidamiseks külastuse ajal, neil peab olema tervisekindlustus ja muid garantiisid, et külalised maksumaksja rahakotti ei mõjutaks. Kenney ei öelnud, kas tagasilennupilet peab olema broneeritud, aga eeldada võib, et CBSA töölistel on selline informatsioon olemas. Super Visa edukus olevat juba 83% nõusolekuni jõudnud - Kenney arvates on see kinnituseks, et riik töötab kodanike huvides.

Muidugi ainult siis, kui on tegemist avaliku ja ausa taotlusega. Kui süsteemi sellise viisaga ja konsultantide abiga kuritarvitatakse, nii et taat tagasi ei peaks minema, siis on CBSA valvsust tarvis. Multikultuurses Torontos olen märganud metroos ja kauplustes vanemaid inimesi, kelle inglise keele oskus pole isegi puudulik, vaid peaaegu olematu. Olen mõelnud, kuidas nad riigikeelt oskamata siia pääsesid? Kui Super Visaga, siis on väga hea. Kui nad aga on kelmuse kaudu saavutanud elamisloa heaoluriigis, siis kes neid enam välja viskab? Eriti, kui on tegemist põdura ja haige inimesega, mil tuleb mängu inimõiguste harta.

Siftoni aegu polnud keelenõuet. Ukrainlased (ja Alberta eestlased) näiteks, kohanesid kiiresti ja õppisid keele selgeks. Miks siis on tänapäeval umbkeelseid Toronto tänavatel nõnda arvukalt? Eesti tammiraiujad ja Montréali haiglatöölised said inglise või prantsuse keele suhu, teades, et muidu toime ei tule.


Mul pole midagi praeguse immigratsioonipoliitika vastu – peaasi, et see oleks aus, kõigile antakse samad võimalused ja kohustused ning et sisserändajad võtaksid kohustusi oma uue helde kodumaa vastu tõsiselt. Kenney võttis sõna positiivsete saavutuste kohta, aga näitas ka, et seadustemurdjaid on olemas, ja kui nad juba ühe seaduse on murdnud valitsusele valetades, kes saab tagada, et see jääb viimaseks üleastumiseks?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus