Eesti Elu
Kanada päevikust EE 36 2015 Põikpäised ametiühingud
Arvamus 12 Sep 2015 EL (Estonian Life)Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/09/45771_001.jpg
Tõnu Naelapea

Põikpäised ametiühingud

Esmaspäev oli tööliste püha, mida Torontos märgiti paraadiga, ja arvestades, et on valimiste aasta, siis ametiühingute juhid kasutasid juhust ebapopulaarse peaministri Stephen Harperi kohta sõna võtta. Paistab aga, et igal aastal on nii, just nagu streikijad ei arvesta oma kohustustega. Ajad on ometi muutunud, Labour Day osatähtsus tänapäeva tööturul, kus on tegemist pelgalt koha leidmisega, mitmed suured ja rikkad ettevõtted rakendavad palgata ülikooli lõpetajaid internidena, arvates, et kogemused on tähtsamad kui palk. Ei tea, mis maailmas jõukad direktorid, ärijuhid elavad. Elamiseks on ometi raha vaja, õppemaksud, laenud kah tänapäeval kõrged.

Samuti märgib sel nädalal koolitegevus uut hooaega. Ja ka seal on olukord täbar. Kuigi katoliku koolide õpetajad ja keskkoolide õpetajad jõudsid provisoorsetele lepingutele valitsustega, on Ontario algkoolide õpetajate ametiühing ikka rahulolematult riigi pakkumiste vastu. On ju nimelt algkoolis eriti oluline, et õpetaja juhendamisel saaksid lapsed omandada teadmisi, oskusi ja kogemusi, mis hiljem elus on eriti tähtsad. Aga nagu varasemates päevikutes kirjutatud, kui lõpeb üks leping, siis kohe alustatakse kui mitte streiki, siis keeldutakse põhikohustusi täitmast.

Algkoolis on oluline, et silmapiiri laiendada, seda näiteks kooliväliste külaskäikudega kas loodusesse, muuseumidesse, kunstigaleriidesse. Kuigi esimesed eluaastad on lapsevanemate vastutada, siis koolipinki jõudes on see juba meeskonna värk – palgaline õpetaja ei tohiks hoiduda kohustustest, eriti kui staazhikamad – ja seega ka kõige vilunumad õpetajad, administraatorid saavad võrreldes vabrikutöölisega, miinimupalgalisega päris magusat kompensatsiooni. Rääkimata sellest, et nad saavad suve nautida, kõrge pensioniga palju varem erru minna kui lihtsurelikud.

Pidagem meeles, et kool pole mitte ainult haridus-, vaid ka kasvatusasutus. Lapsevanemad nii mitmeski koolis on päris nõutud, üks ähvardus teise järele, õpilane, kes on õpetaja elukutse valiku, soovi taga – vist – ei ole aga ametiühingutele tähtis. Mis eeskuju me anname, kui iga paari aasta tagant keelduvad haridustöötajad lastevanematega kohtumast väljaspool õppetunde, nagu teisipäeval ajakirjanduses rõhutati. Või mitte enne uue lepingu sõlmimist. Mis teadagi on vähemalt inflatsiooni koefitsiendiga seotud, kui mitte isegi suurema palgatõusuga, kogemuste põhjal meie noorpere omaaegset algkooliteekonda mäletades.

Paljud õpetajad on head ja kohusetruud inimesed, ning ei soovi seda, mida ametiühingu juhid nõuavad. Viimastel, muide, on tihti poliitikutest märksa kõrgem palk, kuuekohaline. Ja poliitika on Ontarios nüüd kah õppekavaga seotud. Nimelt peaminister Kathleen Wynne, endine koolinõunik ja haridusminster, ja ta valitsus propageerivad seksuaaltemaatika-alast haridust algkoolis, mis paljude lapsevanemate arust on kaugelt liiga vara.

Jah, teatud tarkust ja julgust peab koolinoorel olema, lapsed küpsevad tänapäeval palju nooremalt. Ning üleseksualiseeritud Põhja-Ameerika massikultuur tähendab, et sellest pole kusagil pääsu. Kuid igal asjal on oma piir. Islamiusulised eriti protesteerivad uue õppekava suhtes, paljud on lubanud lapsi koolist välja võtta ja kuidagi neile ise nende uskumiste järgi põhiväärtusi õpetada.

Haridusminister Liz Sandals on korduvalt meedias esinenud, et on viimane aeg uut programmi rakendada. Aga mida saab lapsevanem ette võtta? Ikkagi kooliaias, koridorides sosistatakse, kihistatakse. Graafiliselt aga teatud asju kirjeldada on väär.

Müstikaks on praegu see, kuidas tütarlaps otsustab enne puberteeti, et ta on poisi kehasse sündinud. Või vastupidiselt. Kuidas ta seda teabki? Äärmiselt tolerantne ühiskond lubab tänapäeval kandideerida kõikidele positsioonidele vaatamata nende eraelulistele valikutele, ja teatud aktivistid teevad nende teemadega märksa rohkem kisa ja kära kui asi väärt. Kadunud peaminister Pierre Trudeau ütles Inimõiguste Hartat kujundades, et riigil ei ole kohta erainimese magamistoas. Nõus – kui tegemist täiskasvanutega, kes teavad, mida nad teevad. Aga Juts ja Mann viiendas klassis, isegi nooremalt, pole veel selle keerulise teemaga sugugi kursis. Vanemad kardavad, õigustatult, et sellise liberaalse lähenemisega peavad nende lapsed langetama keerulisi otsuseid enne seda, kui neil selleks puudub emotsionaalne, füüsiline ning intellektuaalne küpsus.

Riik ei tohiks selliseid asju õppekavasse suruda ilma konsultatsioonita, ja alternatiivide pakkumiseta. Teadagi peavad koolid olema kindlal korral asutused – aga peaks valikuid andma. Kõik ei suuda oma lapsi ju panna era- või usukesksetesse koolidesse. Milleks siis sunnitakse maksumaksjaid alla neelama neile vastuvõetamatut?

Kuid kahe saab kirjutada ametiühingute tunnistusse. Kaugelt liiga kaua on nad välja pressinud erakordseid töötingimusi, hüviseid, ja palka, seda eriti ajal, kui maailm kas rabeleb masu või tööpuuduse tõttu. Labour Day paraad on oma aja üle elanud, ja ajal kui haridustööliste ametiühingud sisuliselt pantvangina hoiavad meie tuleviku lootusi vaka all, neile mitte tagades sellist haridust, nagu peaks põhikirja järgi andma, siis ei tunne küll eriti optimistlikult, et Kanada on ikka maailma juhtivamaid riike.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus