Eesti Elu
Kanada päevikust EE 29 2015 Eesti Elu
Arvamus 23 Jul 2015  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/07/45409_001.jpg
Kanada päevikust EE
Tõnu Naelapea
29 2015
Tilk järve

Kanada olulisemaks loodusvaraks on mage- ehk joogivesi. Kaheksa protsenti riigi pinnast on järvede all, kokku rohkem kui üheski teises riigis, isegi suure Venemaaga arvestades. Jõed viivad 7 % maailma magedast veest merre, kah globaalselt esikohal, kuid nagu teame, veekogud uuenevad vihma ja lume läbi, loodus pole mitte rumal.

Ent nagu iga varaga, mis paistab olevat ammendamatu, ei oska inimesed veega heaperemehelikult ümber käia. Maude Barlow on kirjutanud „sinise” triloogia globaalsest veepuudusest, nö Blue trilogy, millest viimane teos, 2013. a. ilmunud Blue Future hoiatas, et valitsustel on viimane aeg samme astuda, et hävitavat kriisi vältida. Inimene ei saa ju veeta elada, kogu keskkond sõltub sellest. Barlow juhib eriti kanadalaste veeraiskamisele tähelepanu, leides, et riigi tasandil on oldud äärmiselt lohakad.

Seitse aastat varem ilmus Briti Kolumbia Ülikooli kirjastuselt Karen Bakkeri toimetatud Eau Canada (jube hea, isegi vaimukas pealkiri, prantsuse keeles, riigi teises ametlikus keeles, on eau vesi; riigihümn algab teadagi O Canada sõnadega ). Mahukas teoses on kirjutise järgi ära toodud tõik, et praegusel sajandil on just mageda vee küsimus igal tasandil kõige olulisem teema. Jällegi, riigi roll on jätnud paljus soovida.

Mitte, et Ottawa poleks asjast teadlik. 1970. aastal jõustus Canada Water Act. Seadus, mis üritas magedate veekogude kaitsmist jätkusuutlikult. Seda on erinevad valitsused kohendanud, aga olukord pole siiski sugugi paranenud, pigem mure ainult kasvab. Eriti praegune valitsus on keskkonda puudutavate otsustustega jätnud palju soovida. Ühes hiljutises päevikus ilmus retsensioon Michael Harrise raamatust Party of One (teos, millele ka Elle Puusaagi Eesti Elu kommentaar mõni nädal tagasi juhtis tähelepanu). Harris pühendab ohtralt trükimusta sellele, kuidas konservatiivid on mageda vee uurimise ja kaitsmise instituute sulgenud, kärpinud nende eelarveid, tegutsenud nii nagu teadlaste arvamused, mured ei loekski. Kui see poleks nii halenaljakas, siis sobiks siia Harperi võrdlemine prantsuse kuninga Louis XV’ga, kes ülbelt leidis, et pärast teda tulgu kas või veeuputus, ( après moi, le déluge). Teame aga, et järgmistele põlvkondadele sellise pärandi jätmine on mitte ainult enesekeskselt lühinägelik, vaid moraalselt puha patune samm.

Poliitikuid ei saa ju usaldada, on erasektori, tavakodaniku survet tarvis, et midagi juhtuks. Mäletan, et keskkoolis sai kirjutatud kirjand mageda vee teemal, oluliseks allikaks oli siis vastilmunud teos, mis pälvis kiitust ja paljude tähelepanu - Richard Borkingu Canada’s Water: For Sale? (1972). Toona oli rahvas tõsiselt mures, et riik kavatseb magedat vett USAsse müüa/eksportida. Mitte ainult ei oleks pikkade torustikusüsteemide ehitamine kahjulikult keskkonda mõjutanud Kanadas, aga keegi ei osanud ütelda, millist mõju see Kanada järvedele, ökosüsteemidele jätab. Isegi kaevud kuivavad, allikad kaovad. Rahvas avaldas survet, projekt nagu ameeriklased seda soovisid näha, jäi läbi viimata.

Ja siis veel vee kvaliteedi – mitte mahu – langemine. Kui skaudina sai Kotkajärvest joodud, Algonquini pargis kanuuretkedel samuti loodusest joogivett saadud, siis nüüd enam ei julgeks. Mitte ainult pole happelise vihma mõju andnud ennast tunda, vaid giardia (nö koprapalavik, beaver fever, mis kobraste, vesirottide, inimeste väljaheidetes leiduvate kahjulike bakterite kaudu võib tuua tõsiseid seedehäired, erandjuhtudel isegi surma, tähendab tänapäeval, et järvevett tuleb metsas olles kas kaua keeta või tablettidega puhastada. Toronto roiskveed lähevad Ontario järve, kuigi puhastatult. Ja Ontario järvest saab linn oma joogivee. On’s see mõni ime, et plastpudelitest soovivad üha rohkem inimesi juua.

Neid mõtteid tõukas teisipäeval üks pisike riigi pressiteade. Parlamendiliige Jay Aspin (Nipissing Timiskaming), kes esindab Põhja-Ontarios piirkonda, kus on ohtralt suuri järvi, teatas, et riik toetab Nipissingi Ülikooli $ 282 500 suuruse summaga. Raha majandaks uurijaid ja professor dr April James’i mageda vee ringluse veelahtmetes projekti läbiviimisel. Teadagi on see ääretult oluline osa mageda vee jätkusuutluses. Projekt loodab ennustada, kuidas tulevikus inimtegevus seda tsüklit mõjutab. Pressiteade vihjas ka eesmärgile, laiemas laastus Vahtralehemaa mageda vee kui loodusvara tulevikku tagada.

Ometi teame juba, et inimene reostab. Nooruses julgesin Doni jões, Eesti Maja läheduses, suviti sumada, isegi ujuda. Tänapäeval seda küll ei teeks, nii nagu ei julge juba kaua järvedest Muskokas, isegi Orujärve läheduses asuvast külmast ja magusalt karastavast allikast juua. Ontario järves pole kaua ujunud – tuleb vaid veepinda vaadata. Õnneks, mida kaugemale põhja poole minna, seda puhtamad on veekogud, kuid nendele vetele joomise huvides, on juurdepääs vaid jõgede kaudu, mida asulad kallastel saastavad.

Nöögiks tuleb pidada valitsuse toetust Nipissingile, eriti Harperi valitsuste varasemate otsuste taustal. Summa on riigi tasandil naeruväärselt väike. Nagu piisk veehoidlasse, tilk järve. Ainuüksi üks senaator suunas rohkem raha maksumaksjalt enese kukrusse, pikk ja kallis kohtuprotsess on käivitatud, jätkub sügisel. Lühinägelikud otsused mageda vee kaitsmisel on suureks mureks, riigi ja rahva tulevik sõltub tõsisemalt ja tõhusamalt küsimusse suhtumisest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus