Vaenlase vastu võideldes
Jüri Toomepuu
Evolutsiooni käigus püsima jäänud rahvad on need, kes on olnud valmis võõraste vallutajate ja röövijate vastu kaitsma oma kodu ja põlluandi, oma kaasasid ja lapsi, oma geenide edasikandjaid, oma järeltulevaid põlvi.
Tavaliselt me tunnustame ja austame neid kes on vaenlaste vastu võidelnud relvaga. Kindlasti väärivad ülimat austust ja tunnustust meie vabadussõjalased kelle verega lunastati eestlastele iseseisvus, kes läksid lahingusse, et luua Eesti Vabariik. Kindlasti väärivad austust ja tunnustust need 70 000 Eesti parimat poega, kes astusid vastu ülekaalukatele Stalini röövlivägedele Teises maailmasõjas. Nad olid valmis vaatama silma surmale, et kaitsta oma kodu ja omakseid orjastava ja hävitava kurjuse impeeriumi vastu.
Tänasel langenud vabadusvõitlejate päeval päeval me austame ja avaldame tunnustust nendele vabadusvõitlejatele, nendele erakorraliselt moraalselt ja füüsilist julgetele kangelastele, kes trotsisid Pagari tänava piinakambreid ja Siberi orjalaagreid. Paljud nendest pidid kannatama vangipõlve orjalaagris, nagu minu kunagised Riigikogu kolleegid Mart Niklus ja Enn Tarto, paljud hukkusid piinakambrites või kurjuse impeeriumi vanglates, nagu Jüri Kukk.
Kahjuks ei lõppe kõik kangelaslikud vabadusvõitlused võiduga nagu sai osaks minu isale ja ta Vabadussõja võitluskaaslastele. Need Sinimägede kangelased kes lahingus ei langenud, pidid elama koos oma sugulaste ja lastega 50 aastat põlguses ja viletsuses. Nendele vabadusvõitlejatele kes trotsisid Pagari tänava piinakambreid ja Siberi orjalaagreid ei suuda keegi nende elusid taastada ega nende kannatusi korvata.
16 sajandi Iiri soost riigimehelt, ajaloolaselt ja filosoofilt Edmund Burke`lt pärineb kuulus tsitaat: „Kurjuse triumfiks piisab sellest, et head inimesed ei tee midagi.“
Oleme Stalini kurjuse impeerium kokku varisemise eest tänu võlgu kangelastele, kes ei olnud nõus vaikima. Oleme tänu võlgu nendele Eesti Leegioni kangelastele kes jäid truuks oma relvavendadele ja isamaale Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral ja jätkasid võitlust kui nad nägid oma relvavendi langemas Neveli soode tumedates mülgastes. Oleme tänu võlgu Jüri Kukele ja nendele meie vabadusvõitlejatele kes jäid truuks oma isamaale ja tõekspidamistele kurjuse impeeriumi piinakambrites ja orjalaagrites.
Kõik need kangelased sillutasid tee kurjuse impeeriumi kokkuvarisemiseks. Nad sillutasid tee Balti apellile, Balti ketile mida imetlesid sajad miljonid televaatlejad üle maailma, meie võimsale laulvale revolutsioonile ja meie kodumaa taasiseseisvumisele.
Muidugi tegid ka kurjuse impeeriumi truualamlikud teenrid kõik mida suutsid, et oma võimu ja privileege säilitada. Kahjuks ei täitnud esimene okupatsioonijärgne valitsus oma lubadust pühkida plats puhtaks. Uue Põhiseaduse tegijate hulgas oli küllalt neid, kes suutsid jätta rakendusseaduse teise lõiguga kehtima okupatsiooniaegsed seadused. See aitas ka nendel pääseda karistusest kes sooritasid okupantide teenistuses raskeid inimsusevastaseid kuritegusid. Nad õigustavad ikka veel oma kuritegusid väitega „ajad olid sellised.“ Paljud on ikka veel aktiivsed meie võimuladvikus, paljud tegutsevad ikka veel arvamusliidritena.
Kõige suurem viga oli muidugi see, et valitsus otsustas eirata Genfi konventsiooni ja põlistas kõik okupandid Eesti Vabariigi alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Mingil arusaamatul põhjusel avaldab statitiskaamet ikka veel õhust võetud rahvatiku koosseisu andmeid mis väidavad, et venelaste osakaal on viimase paarikümne aasta jooksul olnud umbes kolmandik Eesti elanikkonnast. Riigikogu valimisõiguslike arv on kasvanud enam kui 40 protsenti 1992 aasta valimistest viimaseni. Eestlasi pole kuskilt juurde tulnud, pigem on neid lahkunud. Kõik need uued valijad on endised okupandid kes on saanund Eesti Vabariigi kodanikuks. Kui see kasv ületab 50 protsenti, siis on eestlased jäänud vähemusse oma põlisel kodumaal.
Kunagisel ärkamisajal laulsid eestlased „Priius, kallis anne.“ Priius pole aga prii. USA president Roland Reagan, kellele oleme tänu võlgu võiduka külma sõja strateegia eest, väitis:“ Vabadus ei ole kunagi rohkem kui üks põlvkond eemal hävingust. Me ei kandnud seda edasi oma lastele oma verega. Vabaduse eest peame me võitlema ja seda kaitsma, et seda edasi anda oma lastele -- et ka meie lapsed teeksid sama.“
Eestlastel kes arvavad, et meil on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal on põhjust muretsemiseks. Meie põhiseaduse preambula nõude, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade on tänapäeva Eesti võimukandjad degradeerinud tühipaljaks sõnakõlksuks. Meie NATO liitlaste tankid ja lennukid võivad küll vältida Eesti taasokupeerimist Putini vägede poolt, aga need kahjuks ei kaitse meid Eestisse põlistatud viienda kolonni ja arvukate sisserännanud ja kodukootud sisevaenlaste vastu.
Eestlased kes usuvad, et meil on õigus jääda peremeesteks oma kodumaal peavad ühinema, et võidelda rahvuspoliitilisel rindel nende vastu kes soosivad meie kodumaa järjest kiirenevat venestamist, nende vastu kes pressivad meile peale võõrast, kuritegelikku multikultit, nende vastu kes on nõus tühistama Tartu rahulepingu, Eesti Vabariigi sünnitunnistuse, et loovutada Putini-Paeti piirilepinguga 5,2 protsenti Eesti Vabariigi pinnast meie põlisvaenlasele.
Lootust annab see, et rõhuv enamus eestlastest tahab jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. Usun, et samuti nagu on võidelnud meie eelkäijad, on ka tänapäeva eestlased valmis võitlema oma kodumaa ja peremehe õiguste eest.
Tänasel koosviibimisel kogugem tahtejõudu ja meelekindlust meie eelkäijate kangelastegudest, võtkem eeskuju nende moraalsest ja füüsilisest julgusest, et jätkata võitlust samas vaimus.
Peame jätkama võitlust, et vaibuks vale ja tõuseks tõde. Peame jätkama võitlust, et eemaldada Eesti tuleviku otsustajate hulgast tõe salgajad ja eestlastele võõra võimu ning vaimu peale surujad.
Peame jätkama võitlust, et jätta järeltulevatele põlvedele Eesti Vabariik mis tõeliselt oleks rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, Eesti Vabariik mis tõeliselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
