Jüri Saar: Puutumatud kelmid riigikogus Eesti Vabaerakond
Eestlased Eestis | 28 Nov 2015  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
26/11/2015, Lääne Elu
 - pics/2015/11/46377_001.jpg

Jüri Saar
http://www.vabaerakond.ee/opin...
Eesti Maksumaksjate Liit esitas 5. novembril riigiprokuratuurile kaebuse riigikogu liikmete kuluhüvitiste asjas kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale.

Maksumaksjate liit jätkab sellega oma õiglast ja vajalikku pingutust. Pärast põhjalikku tutvumist kriminaalmenetluse alustamise avaldusega ja sellele prokuratuuri poolt saadetud vastusega on ilmne nende juriidiliste tasemete erinevus. Avalduses on üksikasjaliselt esitatud kahtlused, mille kontrollimiseks tuleks alustada kriminaalmenetlust. Samuti on sisult tehtud suur osa prokuratuuri tööst, näidates ära konkreetsed seadusesätted, mida on rikutud, ja karistusseadustiku koosseisud, mille alusel alustada menetlust. Prokuratuuri vastuses aetakse aga maakeeles öelduna udu, justkui püüdes ennast liiga „lühikeste käte” pärast välja vabandada.

Toimuvat laiemas kontekstis vaadates näeme kaht erisuunalist kõrgema võimu tasandilt lähtuvat protsessi. Eesti riigivõim üritab ühest küljest üha enam ja üksikasjalikumalt kontrollida lihtinimeste ja ettevõtjate tegevust. Seadusandja initsiatiiv allapoole avaldub järjest totaalsema kontrollina (nt looduskaitse pidev laienemine, alkoholi reklaami keelamine, poodide lahtioleku lühendamine, trahvide suurendamine, vihakõne kriminaliseerimine). Üha uued piirangud ja sanktsioonid ei lähe kuidagi kokku Eesti kui liberaalse, vabadust ja inimeste initsiatiivi kõrgelt hindava riigi kuvandiga. Õnneks pole paljud eelkirjeldatud kavad veel seaduseks vormunud, kuid tung jätkata riigi palavikulist ülereguleerimist on ilmne.

Aga vaata imet, kui on vaja enda tegevusele piire kehtestada, siis õigusloomeline palavik kaob. Erakondadele riigieelarvest eraldatud rahasummadega võivad erakonnad teha absoluutselt kõike, sest nende kasutamiseks puuduvad ettekirjutused. Kas on ühtegi teist riigieelarvelist rahavoogu, mille puhul ilmutaks riik sel tasemel ükskõiksust? Täpselt samasugune reguleerimatus avaldub riigikogulaste tegevuses. Midagi ei saa teha, isegi tänapäevases „riigiehitaja moraalikoodeksis” (nimetatuna riigikogulase eetikakoodeksiks) ei suudetud kokku leppida. Alles hiljuti selgus, et riigikogulase palgata puhkus polevatki võimalik, sest ollakse ametis 24/7. Nüüd saavad riigikogu liikmed lapse koolivaheajal soojale maale sõita ainult siis, kui seal leiab aset kohtumine vennaspartei esindajatega või tutvutakse kohaliku poliitsüsteemiga.

Lõpuks pole isegi võimalik aru saada, kas riigikogus tehakse üldse tööd või toimub seal midagi muud, sest tööseaduse rikkumine pidevrežiimil töötades on regulaarne. Teatavasti ei tohi kedagi tööle sundida ilma puhkepäevadeta ega korralise puhkuseta, mistõttu peaksid riigikogulased kirjade järgi olema pidevalt enda surnuks töötamise äärel. Kui meenutada, kui palju mõni riigikogulane veel kõike seda tehes ühtaegu mitme autoga sõitma peab, saab selgeks, et tegemist on vähemalt üliinimestega.

Selgub, et riigikogu liikmete tegevusel pole adekvaatseid õiguslikke raame. Kui Edgar Savisaar puudus ilma vannet andmata kuude viisi, maigutati ainult suud, sest olukord oli ootamatu. Kui selgus, et osa riigikogulasi ostab endale hüvitise eest autosid, sama lugu. Nüüd selgub, et mingit pädevat aruandlust kuluhüvitiste kohta pole vaja esitada, seda ei saa nõuda riigikogu kantselei ega mingi muu organ. Kui aga oli vaja puutumatust, õiguslikku immuniteeti nihutada absoluudi poole, siis tehti asi kähku ära. Riigikogulaste tegevuse kogu õiguslik reguleeritus on sedalaadi järjekindlusetuste tõttu nagu abrakadabra, st sisaldab suurt hulka omavahel vastuolus olevaid sätteid.

Prokuratuuri keeldumise põhjus ongi tegemata jäänud töös, millega oleks pidanud tegelema seesama riigikogu ise. Ilmselt on riigikogus tegutsevail kelmidel väga mugav elada väljaspool seadust. Jäädes nagu papagoi korrutama, kuidas nelja aasta tagant toimuvail valimistel annab rahvas hinnangu erakondadele ja poliitikutele. Kindlasti on see nii, kuid ainult sellega avalikkuse kontroll kuidagi piirduda ei tohi, vaid peab toimuma pidevalt. Erakondadel ja poliitikutel on vältimatu kohustus arendada Eestis õigusriiklust, mis tähendab muuhulgas, et „seadus on kuningas”, õiguslikke raame, millele kõik alluvad. Prokuratuuril kui seaduste täitmise üle järelevalvet teostaval institutsioonil on siin väga kaalukas roll.

Prokuratuuri keeldumine menetluse alustamisest viitab veel ühele ohtlikule nähtusele – nn mandariinistumisele. Riigivõim, liikudes allapoole suunatud totaalse kontrolli ja endale suunatud totaalse kontrollimatuse poole, vajab peale nn riigijuristide ka talle lojaalsete loomeinimeste toetust, mida saab jällegi maksumaksjate raha eest osta. Just seesama asi juhtus Eestis 1930. aastail ja kestis kogu nõukogude aja, kui osa intelligentsist muutus punavõimule lojaalseteks „mandariinideks”. Täpselt samale suundumusele viitab praegune valitsuse kava ajastus, millega tahetakse võtta palgale viis „riigikirjanikku” ja „riigikunstnikku”. Kellelt võib edaspidi lausa nõuda kunstilisel viisil selle tõestamist, et praegusel valitsusel puudub vääriline alternatiiv.

Kõike eelöeldut silmas pidades on väga tähtis, et avalikkus jälgiks, millise resultaadini jõuab Eesti Maksumaksjate Liidu tänuväärt algatus. Kui see taas kuhugi välja ei jõua, mõelda edasi, kuidas kutsuda korrale meie reaalsusest üha enam irduvaid kartellierakondi ja rahvaesindajaid.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eestlased Eestis
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus