Jüri Estam: soovid kedagi, kes võitleks eestlaste koha eest päikese all - saad aga lapsüllatused, Kinder Surprise'i* EPLO
Jüri Estami seisukohad  09 Mar 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
09. märts 2015
Jüri Estam, kolumnist
EKRE valimispidu Wabaduses
 - pics/2015/03/44546_001.jpg

Natsipostituse autor Jaak Madison (keskel) EKRE valimispeol
Foto: Eero Vabamägi
Alles olid valimised, kuid juba on tüli majas. Jutt käib muidugi koalitsiooniläbirääkimistest. Ka algkooli lastele on selge, et eesti valija andis hundipassi IRLile, ja et sotse tabas samuti ränk usaldusekaotus.

Kui valijate tahe oleks puhtal kujul Jumala hääl, moodustuks uus valitsus Reformierakonna ning kahe uue riigikokku pääsenud partei najal. Kuid asjad pole nii lihtsad, juba puhtmatemaatiliselt.

Või siis vabaerakondlased valitsemas sama laua taga koos respublikaanidega? Kas selles ei oleks midagi kentsakat? SDE siinkirjutajale ei istu, aga nemad tooksid muidu parempoolsesse valitsusse vähemalt veidi sotsiaalset südametunnistust ning selle tunde, et vene päritolu inimesed pole jäetud täiesti kõneisikuta.

Eesti vajab tõsist ja normaalset poliitilist liikumist, mis seisaks eestlaste eest, taastades selle rahvakillu hea käekäigu. Veel ma sellist ei näe, kuigi Vabaerakond annab teatud lootust. Mida me ei peaks soovima ning mida me enesele lubada ei saa on pruunsärklus, või kasvõi mulje sellest.

Eesti Konservatiive Rahvaerakond ehk ringitehtud “kolhoosi esimeeste partei” jätab mulje organisatsioonist, mis kas viib ellu kulissidetaguste jõudude tahtmist või on kuidagi professionaalse juhitavuse kaotamise ääre peal. Muidugi toimub poliitiline kätš ja on tugevaid jõudusid, kes tahavad EKREt rongi alla visata. Tere tulemast parlamentaarse demokraatia ehk utreeritult öeldes Borgiate ja Frank Underwoodi (“Kaardimaja”) maailma!


Esineb mulje skisofreenilisest EKREst, mille gamma ühes otsas tegutsevad täiskasvanud inimesed nagu Henn Põlluaas. Mitte, et teaksin temast kõike, ehk teisiti öeldes suurem osa meist teab EKREst ja kogu kulissidetagusest meie poliitika maailmast liiga vähe. Kogenud inimeste adekvaatsemasse kampa kuulub ilmselt ka Helme seenior. Kuid ka tema pole suutnud ära hoida avalikkussuhete katastroofi.

Jaak Madisoni sotsiaalmeediasse unustatud mõtiskluste avalikustamise järel asus partei reaktiivsesse ringkaitsesse. Siis suutis Helme seenior erakonna enam-vähem usutavalt, kuid hilinemisega distantseerida flirdist “keelatud teemadega”. Mainehoidmise valdkonnas on arvel sekundid ja minutid, mitte tunnid.

Siis valas solist Arnold Rüütel uuesti õli tulle.

Muutes suunda: kui on näha, et samad isikud osalevad Keskerakonna valimiskonverentsil JA võtavad osa EKRE tõrvikurongkäigust vabariigi aastapäeva õhtul… Kui Peeter Ernits ja president Rüütel liikusid samades ringkondades Maalehe aegadel, enne selle ostmist Ekspress Grupi poolt…

Rüütel siis kui Rahvaliidu remondi eostajaid ja ämmaemandaid ühes isikus. Selliseid näiteid saab tuua veel ja veel. Kui mul oleks oma partei ja sellest oleks jäänud kasvõi õhkõrn mulje, et kulisside taga võiks asuda suuniste andjaid, roniksin nahast välja vettpidavate argumentide ja asitõenditega demonstreerimaks, et partei pole sõltuvuses ega kellelegi tänu võlgu.

Kriisikommunikatsiooni aabits ütleb: neutraliseeri organisatsioonile tehtud kahju, kui see võimalik on; kõnele ühel häälel; ära luba mikrofoni juurde kedagi teist peale organisatsiooni juhi või selle volitatud kõneisiku. Organisatsiooni reakoosseis ei suhtle meediaga. Tuleb vabandada operatiivselt, mõistlikult, siiralt-usutavalt, ilma agadeta. EKRE üks käsi ei tundu aga teadvat, mida teine käsi teha kavatseb või on see vale mulje?

Kas EKRE pole soovinud siis valitsusse pääseda? Mida soovib EKRE riigile ja rahvale? Isegi praegusel hilisel tunnil, kummutades resoluutselt kõik väited, nagu EKREle meeldiks värvid pruun ja must ning ohverdades äkki Jaak Madisoni, annaks EKREt läbi raskuste söömis- ja salongikõlbulikumaks kuidagi muuta. Või milleks on loodud pressikonverentsid?

Ühest koalitsiooni kaasa kutsutud EKREst, kes ütleb “ei” Eesti-Vene piirileppele ja Tartu rahu sandistamisele oleks rohkem kasu rusikatega vehkivast EKREst riigikogu opositsioonis.
Kui ühe NATO liikmesriigi poolne maadeloovutus Petserimaa näol Venemaale peaks teoks saama, on irregulaarsetel Ukraina valitsusvägede vastu võitlevatel sõjasulastel jõuline Kiievi-vastane argument ette näidata. Kui Eesti riik Petserimaa ära annab, satuvad ju löögi alla ka 1994. aasta Budapesti memorandumi garandid Suurbritannia ja USA. Sellest tuleb number rahvusvahelises infosõjas! Mainit julgeolekutagatises lubasid osapooled Ukraina piire nimelt austada. Tahan ütelda: ühel end klaverisse astumisest rehabiliteerinud EKREl võiks olla konstruktiivne roll mängida EV poliitika kujundamises.

Küsimus pole niivõrd maines, vaid selles, kuidas meid rahvusvaheliselt kogetakse. Putin jagab Euroopat praegu leeridesse. Ungari näiteks tundub Läänele pooleldi juba kaduma läinud olevat. Kreml pingutab selleks, et teha Ukrainast ruineeritud riiki eikellegimaal. Poola, Suurbritannia ja Rootsi punnivad Venemaale vastu, samal ajal, kui Prantsusmaa ja Saksamaa unistavad normaliseeritud suhetest diktaator Putiniga. See maastik pole staatiline.

Paljud EKRE toetajad väljendavad solvunult interneti avarustes, et Eestis materdatakse Madisoni, kuid ei tehta välja inimestest, kes laulsid noortena kiitust Leninile ja teistele punaroimaritele. Jah, elu on ebaõiglane ja oleme selles ka ise süüdi. Jah, meil valitsevad assümeetria ning topeltmoraal. Me elame kummalises ja koguni haiges maailmas. Kuid vaatame tegelikkusele näkku: kommunismiohvrite memoriaal USA pealinnas näiteks pole esimene atraktsioon, kuhu turistid automaatselt suunduvad.

Kui tahad herilaspesa torkida, mine õhukesele jääle holokausti teemal. Kuidas puutub või miks peaks vana Aadu asi puutuma eesti rahva, hõimu ja kultuuri püsimajäämisesse? Kõik see tundub kole tahumatu olevat.

Erinevus Eesti ja Soome vahel on, et Soomel pole ühtegi viienda põlvkonna hävituslennukit nagu näiteks ameeriklast F-22 Raptor. Soomlastel pole isegi veel lennumasinat F-35. Viimased kuuluvad aga ülekantud tähenduses Eesti kui NATO liikmesriigi arsenali. Siinkirjutaja tõesti-tõesti ei soovi, et Eesti pärast puhkeks kunagi enam sõda. Kuid siiski: järgmise meie kandi sõja lõpplahendus, kui see aset leidma peaks, otsustatakse suuresti taevas meie regiooni inimeste peade kohal. Meil on millest ilma jääda.

Soome Soomeks, aga Ungariga on asjalood isegi veel keerulisemad. Kuidas peab NATO käituma sellise omaenda liikmesriigi suhtes, kes mehkeldab Venemaaga, nagu Fidesziga on viimasel ajal juhtunud?

Seda, kas NATO liikmesriigid käivitavad ühe oma liitlase suhtes teada ja tuntud kollektiivkaitse artikli oleneb suuresti hätta sattunud riigi olekust ja käitumisest. Kui Eestil peaks vesi kunagi ahjus olema, kuidas suhtub USA juhtkond sel hetkel meie poliitmaastikusse?

Kui Eestit peaksid juhtima mingisugused Moskva käepikendused või mõjuagendid ja Savisaare sõbrad on see halb. Samal ajal süüdistab Venemaa propaganda Eestit vahelduva eduga fašismilembelisuses. Kas sellise mulje süvenemine võidab meile sõpru juurde?

EKRE edasine saatus, aga ka kogu meie rahva käekäik, oleneb mingis ulatuses sellest, kuidas see partei ennast nüüd ja praegu, aga ka tulevikus avalikult määratleb ja üleval peab.

*Kinder Surprise - lastele mõeldud šokolaadist üllatusmuna, mida ostes ei tea, milline mänguasi selle sees on.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus