Jüri Estam - omadele võõras, võõrastele oma Põhjarannik (5)
Jüri Estami seisukohad  17 Oct 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
TEET KORSTEN
 - pics/2015/10/46045_001.jpg

Fotol Jüri Estam

Pagulasperes sündinud Jüri Estam on enda sõnul veider nähtus tänases Eestis. Pole rohkem eestlasi, kes on läbinud USA eriüksuslaste põhjaliku ettevalmistuse, pidanud psühholoogilist sõda vaenlasega raudse eesriide taga ja kes nüüd on leidnud ennast isade maal.

Esimest korda jõudis noor Jüri Estam Eesti pinnale 1979. aasta sügisel. "Tohutu rõõm ja masendus läbisegi," kirjeldab ta oma esimesi muljeid isamaast.

Tore-hirmus kogemus


Estam tunnistab, et armastas tollal pidutseda ja kümme päeva Eestis möödusid elu nautides: "Oli masendav ja valus, sest Eesti oli räsitud ja peksa saanud, okupeeritud ja autoritaarne, ning samas oli asju, mis meelt ülendasid: näiteks kuulda puhast ja aktsendita eesti keelt, mida väike laps räägib oma isaga. Poolpurjakil sai ka igasugustest sini-must-valgetest asjadest rääkida. See oli üks väga tore ja vajalik ning hirmus ja eksootiline elamus!"

Küsimuse peale, kas tal mingit luureülesannet okupeeritud Eestis täita ei tulnud, kostab Estam: "Ma ei saa ju tõestada, et ma ei ole kaamel. Luure keskagentuur küll rahastas Raadio Vaba Euroopat enne mu sinna tööle asumist ja loomulikult: näiteks eriüksuslaste ettevalmistus on luurajate ettevalmistusele väga lähedane ning tänu oma ajakirjanikutööle ja lugemusele tean hästi, kuidas psühholoogiline sõjapidamine käib. Mul ei ole kunagi üheski kontekstis tulnud täita luureülesannet, ma olen vaba mees."

"Hotell California"


Küsimus, kas ta solvub, kui teda väliseestlaseks kutsutakse, saab vastuse: "Ei ma solvu. Võib-olla ainuke asi, mis mulle selle "väliseestluse" sildi juures ei meeldi, on see, et ta on minu suhtes veidi ebatäpne. Mina võrsusin tegelikult pagulasperes - see on küllaltki arvestatavalt midagi muud kui näiteks tänapäeva majandusmigrandid."

"Ma olin USAs teatud mõttes kodutu ja teatud mõttes olen ma siin mingisugune... veider nähtus." räägib Estam ja naerab, kui on enese kirjeldamiseks sobiva sõnapaari leidnud. "Selline saatus on samas väga imelik. Koos rinnapiimaga oli ikka eesti keel esimene asi, millega kokku puutusin. Pole välistatud, et olen olnud suurem eestlane kui mõni siin sündinud inimene, kes pole võib-olla kunagi pidanud eestluse peale mõtlema. Näiteks Vana-Narva selts on olnud mulle alati südamelähedane. "

Hästi moduleeritud häälega, nagu raadios töötanud mehele kohane, jutustab Estam oma lapsepõlvest ja kujunemisaastatest.

"Ma ei olnud veel 5aastanegi, kui pere läks Saksamaalt USAsse. Mul on küll mälestusi Saksamaast, aga need on sellised väikese lapse mälestused," räägib Osnabrückis 1951. aastal sündinud mees.

Estamite pere elas neli aastat New Yorgis, kust koliti edasi Californiasse.

"California oli minu täiskasvanuks saamise paik, minu teismeliseaastad ja ülikooliaeg," tekib Estami häälde tuntav nostalgianoot.

Vereplekita rohebarett

Ülikooliajal sai Estam kutse sõjaväkke. "Minu jalaväekursusest, mille läbisin, läks 90 protsenti Vietnami, aga mina läksin edasi langevarjurite kooli. Sealt läks 70 protsenti sõtta. Minu eriüksuslase koolitus kestis nii kaua, et ajaks, kui olin selle lõpetanud, oli peamine eriüksuste kontingent Vietnamist juba lahkunud. Tapnud ma kedagi ei ole ja lahinguis osalenud samuti mitte, " kirjeldab ta oma sõdalaseteed. Lahingukogemuste puudumisele vaatamata kutsutakse teda sageli Eesti televisiooni ja raadiosse tänapäeva sõjasündmusi kommenteerima.

Estam tunnistab, et teda saab küll nimetada endiseks rohebaretiks, aga: "Ega eriüksuslastele see fraas väga meeldi, sest jutt on ju ühest mütsist, aga tegelikult on tegemist inimestega."

Kunagine sõdur meenutab, et tema tunded seoses Vietnami sõjaga olid vastuolulised. "Vanem põlvkond nagu Einseln ja Toomepuu võitlesid seal kindlalt bolševismi vastu. Minagi adusin, et maailma see oht ähvardab. Samas ei saa nüüd tagantjärele öelda, et USA sõdis seal ilma vigadeta, ja ausalt öeldes ei ole ma vaimustuses ka Iraagi-kampaaniast," ütleb ta.

"Vaba Euroopa"


"1979. aastal andsin avalduse ühte ülikooli, Ameerika häälde ja Vabasse Euroopasse. Kõik avaldused said jaatava vastuse, aga München tundus kõige ahvatlevam," kirjeldab Estam oma raadiotööle asumist.

"Euroopasse tulek oli mitmel põhjusel huvitav. Kauguse tõttu ka eksootiline. Saksamaad ei ole ma kunagi eriti armastanud, aga minu peres räägiti ikka Euroopast ja euroopalikkusest, seetõttu oli see mingit pidi oma juurtele lähemale tulek."

Estam arvab, et oli oma generatsiooni kohta keskmisest enam patriootiline: "Tundus, et Vaba Euroopa mitte ainult ei annaks huvitava töö, vaid ka võimaluse õppida Eestit paremini tundma ja sekkuda positiivselt Eesti asjadesse."

Ta räägib ebamugavusest, mis tekib, kui eetrisse loetud sõna ei saa vastukaja: "Su sõnum läheb eetri kaudu kusagile ja sa ei tea, kuhu. Teine aspekt on, et tuli hästi vähe tagasisidet. Meie postkasti jõudis okupeeritud Eestist heal juhul kuus kirja aastas. See muutus 1980. aastate teisel poolel."

Omaaegne raadioajakirjanik on tänulik endistele kolleegidele: "Mind aitas see, et töötasin ühes ruumis Maire Raidma, Kristi Tammiku ja Riho Mesilasega, kes kõik olid suhteliselt hiljuti Eestist tulnud ja kes harisid mind Eesti olude kohapealt."

Estam tunnistab, et raadiotööl aitas palju sellele vahetult eelnenud Eesti külastus: "Sihtgrupp ei olnud minu jaoks siiski selline näota mass."

Viimati oli Jüri Estam Virumaal Olgina ajalookonverentsi tõttu, kus mängitas helilinti oma Sinimägedes võidelnud isa mälestustega.

"Praegune olukord Venemaal, kus päev-päevalt liginetakse taas totalitarismile, meenutab mulle Lääne-Euroopa riikide suutmatust 1930. aastatel adekvaatselt reageerida Stalini ja Hitleri poolt ähvardavale ohule. Kõik olid nagu uinutatud olekus. On praegugi Venemaal toimuva suhtes," räägib Estam, käsitledes sõja ja rahu teemasid. (Põhjarannik, 14. august 2004 / foto tegi Matti Kämärä mullu Sinimägede kokkutulekul)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus