Juhtkiri: Üks Eesti rahvas (3)
Arvamus 04 Jan 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes on väljendanud soovi tõsta eestlaste arvu maailmas 1,5 miljonini, ütles novembris 2007 Tallinnas toimunud rahvuskaaslaste konverentsil, et võõrsil elavad eestlased ei tohiks oma juuri unustada ning peaksid asukohamaades oma keelt ja kultuuri üha edasi kandma. Ministri sõnul saavad ainult väliseestlased olla „Eesti vastu huvi äratavateks saadikuteks teiste rahvaste juures“. Samas leiavad nii minister Lukas, president Toomas Hendrik Ilves kui ka peaminister Andrus Ansip, et sedamööda, kuidas Eestis jääb rahvast vähemaks, oleks loomulik, et välismaal elavad eestlased tuleksid koju tagasi.

Mida peaksid siis väliseestlased selles olukorras tegema: kas asukohamaal edasi elama oma maad väärikalt esindades või Eestisse ruttama? Keeruline dilemma, mille lahendamine sõltub oludest, missioonitundest, aga peamiselt vastusest küsimusele: kus ma saan Eestile olla kasulikum – kas välis- või kodumaal?

Ehkki president Meri ei lubanud eestlasi kunagi nimetada väikerahvaks, räägivad numbrid oma keelt. On fakt, et meid jääb maailmas järjest vähemaks. Nii oli 1. jaanuaril 2001 eestlasi Eestis 1,366.959; 1. jaanuaril 2007 aga vaid 1,342.409 (2008. a. 1. jaanuari andmed veel puuduvad). Lõppenud aasta lõpul esitletud rahvastikuministri ülevaatest selgus küll rõõmustav tõsiasi, et sündimus on viimastel aastatel tõusnud, aga see jääb siiski veel tugevalt alla 1970–80ndate aastate buumile.

Väliseestlaste arv läheb samuti ainult ühes suunas – allapoole. Hiljuti avalikustatud Kanada 2006. a. rahvaloenduse andmetel on Eestist Kanadasse immigreerunute ( s.o. Eestis sündinute) koguarv Kanadas nüüd veel vaid 5415. Eesti keelt nimetas oma emakeeleks 8245 vastanut. Vaid piisake meres!

Isegi sama linna piires pole elukoha vahetamine kerge otsus; Eestisse ümberasumine on muidugi palju komplitseeritum. Selleks peab olema head tahet, ettevõtlikkust ja kohanemisvõimet. Sestap ka suhteliselt tagashoidlik reageering presidendi, peaministri jt. tipp-poliitikute kutsetele. Ometi on palju neid, kes on Eestisse läinud ja oma otsusega väga rahul. Seda teemat on meie lehe veergudel korduvalt ja põhjalikult arutatud.

Oleks ju suurepärane, kui leiaksime kõiki rahuldava lahenduse, aga see pole eriti tõenäoline. Parim, mida saame teha, on Eesti rahvana kokku hoida. Nii on uue aasta algul põhjust küsida: kas oleme järginud ühe läinudsuvise noortelaulupeo laulu soovitust: „Üksteist peab hoidma…“? Väga südamlikult kõlas president Ilvese aastavahetuse pöördumine: „Armas Eesti rahvas kodus ja kaugel!“ (vt. kõrval). President sidus meid sellega kokku üheks rahvaks, ja just see on oluline.

Nii 2006. kui 2007. a. viimase Postimehe juhtkirja lõpulause kõlas: „Hoidkem kokku, sest meid on tuleval aastal veelgi vähem kui tänavu.“ Väärt soovitus, mida arvatavasti korratakse ka 2008. a. lõpul
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus