Eesti Elu
Jõekääru jatsupidu (1)
Eestlased Kanadas 04 Sep 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Ärgu keegi mulle seda pooleldi lõõpiva alatooniga pealkirja pahaks pangu. Korraldajaist ma seda ei karda, nemad olid kogu oma ettevõtmises formaalsusest üsna priid ja mina üritan vaid jätkata nende stiili. Dzhäss või jazz on mõlemad omal kohal, aga mina käisin 29. augustil jatsutamas.

Ei saa öelda, et oleksin sõitu alustanud just ülevas meeleolus. Taevas oli lootusetult hall ja kogu universum tundus olevat Jõekääru-vastaselt häälestatud. Temperatuur oli siiski sõbralikult soe ning aeg-ajalt tibutas peent pesuehtsat seenevihma. Enam-vähem õigeaegselt kohale jõudes avastasin, et olin üks esimestest, isegi pääsmekontrollist libisesin lehvitades läbi. Jäi mulje, et paljusid oli negatiivne ilmaennustus ära hirmutanud. Miks ka mitte – ega nad alati ka ei eksi.

Siis aga rebestas keegi ülakorrusel seda halli kangast ja pilvede vahelt välgatas just parajasti nii palju potisinist, et (mu kaasat ja kaasjatsutajat tsiteerides) seda jätkunuks korraliku püksipaari jaoks. Samas tervitas mind Toomas Kütti ning tänas reipa käepigistuse ja pisut ülepakutud kummardusega päikese kohaletoomise eest. Võta heaks, kallis sõber! Kõik, mis hästi, kirjutan rõõmuga enda kontosse. Mis kehvasti, selle eest vastutage ise.

Päike näitas end üha sagedamini. Seenevihm oli lakanud ja minu poolest võisid seenele sõita sünoptikud.

Silmitsesin maitsekalt kujundatud kavaraamatut ja hakkasin silmadega tuttavaid esinejaid otsima. Üks kahtlaselt tuttav habras kuju oli end silmini-kõrvuni mantlisse mässinud, kössitas toolil ja silmitses noodilehti. Tüürisin ligi – muidugi, see oli Hanna-Liina Võsa, kellega Ööbiku koori möödunudaastase kontsertreisi ajast juba soe sõprus sõlmitud. „Tead, ma olen natuke närvis!“ pihtis neiu usalduslikult. Ära muretse, laval läheb üle. Üritasin ta kindlamale pesapaigale näppu peale panna ja sain kuulda, et igal laululinnul polegi pesa, mõni pendeldab Eesti ja New Yorgi vahet ning satub sõprade rõõmuks vahel ka Torontosse – vabandust! – Jõekäärule ikka.

Samalaadi stseen kordus Kristjan Randaluga, kes ei malda üheski ilmanurgas kaua paigal püsida. Pärisin sõbralikult tögada püüdes, mis rahvusest ta hetkel on. „Weltbürger!“ vastas Kristjan naeruga. Said nüüd! Ära küsi rumalaid küsimusi, võid targa vastuse saada.

Kava algas väikese hilinemisega ja üldse peeti ajagraafikust kinni küllaltki lõdvalt, kuid selles polnud midagi häirivat. Ette nähtud oli neli seanssi lühikeste vaheaegadega, mille vältel oli võimalik jalgu sirutada, keha kinnitada või kurku kasta. Hästi korraldatud helisüsteem võimaldas kuulamist igas nurgas või jõekäärus. Pidulikult ja siiski maamehelikult laususid oma tervitussõnad eesti juurtega parlamendiliige Peter van Loan ja Georgina linnapea Robert A. Grossi. Kirjalikult olid kavaraamatu kaudu tervitanud festivali aupatroonid EV president Toomas Hendrik Ilves ja peaminister Andrus Ansip.

Teadustajad Ellen Valter ja peakorraldaja Allan Liik vestlesid kordamööda publikuga nii eesti kui inglise keeles. Kogu üritus oligi mõistetavalt kahekeelne, nii publiku kui esinejate huvides, kes polnud kaugeltki mitte kõik eesti soost. Muulastest osavõtjaid oli küllaltki arvukalt. Korraldajad olid hästi teadlikud, et Jõekääru suvekodu toetuseks laekuv tulu ei tarvitse tingimata tulla eestlaste taskust.

Päeval pakuti köögitelgist kerget einet – hamburgeri või „palavat peni“, mõlemat muidugi ehtkanadaliku maisitõlvikuga. Õhtul võis saada peamajast juba korralikku kõhutäidet. Kogu päeva liikusid ringi pirukakandikud, mis sobisid hästi baarist müüdava Saku õlle juurde. Väidetavalt sobisid ka ilma õlleta. Muidugi olid saadaval ka karastavad joogid ja kogu päeva kestis vaikne oksjon, mille olemasolu teadustajad pidevalt meelde tuletasid. Osvald Timmase kunstitares istus truu ja väsimatu Mai Vomm-Järve, tutvustades neljateistkümne kunstniku taieseid.

Kuid tulgem tagasi olulisima juurde – festivali programm. Mammuttelgi alla oli estraadile mahutatud Steinway klaver, aukartust äratav löökpillide kollektsioon ja helisüsteemi kontrollpaneel. Jäi piisavalt ruumi mikrofonireale, mitmesugustele muudele instrumentidele ja laulusolistidele. Kui algul tundus olevat publikut napilt, siis teise seansi alguseks oli ilmatrotsijaid juba üsna arvukalt.

Esinejaist tehkem kõigepealt kummardus eestimaistele või kahe-kolmepaikseile, keda eelpool mainitud. Need olid lauljad Hanna-Liina Võsa, Liisi Koikson, Maarja Soomre ja Teet Kaur, kitarrist Marek Talts ning pianist Kristjan Randalu. Meie oma kohalikku talenti esindasid lauljad Liisa Käärid, Elena Lepik ja Jüri Kimsto, pianist Paul Lillakas ja kontrabassist Eric Soostar. Muulastest täitsid kava kohalik lauljatar Sophia Perlman, Malta päritolu pianist ja helilooja Adrean Farrugia, kuubalastest trummarid Joaquin Nunez Hidalgo ja Luis Mario Ochoa ning kanadalasest trummar Terry Clarke. Pühapäevases programmis, mis siinkirjutajale nägemata-kuulmata jäi, liitusid nendega kohalikud eestlastest pianistid Armas Maiste ja Peter Kaups.

Kava oli äärmiselt vaheldusrikas ja vaatamata nimetusele mitte tingimusteta jatsulik. Pakuti head meelelahutust õige mitmes erinevas zhanris. Nii Hanna-Liina Võsa kui Liisi Koikson esitasid laule tuntud muusikalidest, Soomre-Koikson-Kauri trio oli sootuks omapärase värvinguga, milles ei puudunud ka religioossed sugemed. Ja Jüri Kimsto lausus oma etteaste vältel resoluutselt, et dzhässfestival või mitte, aga tema tahaks lõpetada Saaremaa valsiga. Kui Allan Liik selle laulu saatmiseks endale akordioni kanderihmad õlgadele upitas, ei suutnud tagasi hoida üleannetut mõtet, et Saaremaa valss on ikka nii kuulus, et seda ei suuda ka hiidlane ära rikkuda. Allani auks peab tähendama, et ta seda ei üritanudki. Üldse oli Valgre loomingut kogu kavas üsna rohkelt.

Programm kulmineerus tantsuga, mis pidi algama kell 11 ja mida reporter ei jaksanud ära oodata. Liiatigi lõi vitaalne ja temperamentne Sophia Perlman juba tunduvalt varem peole sellise hoo sisse, et meelitas osa rahvast poodiumi ette jalga keerutama. Mõte kandus tahtmatult vanaaegsetele küla- või alevipidudele, mis kuulutati välja umbes järgmiselt: algus kell 8; lõpp siis, kui tuleb. Kogu seltskond, olgu estraadil, telgi all või telgi ümber, tundis end suurepäraselt ja täitis sellisena korraldajate eesmärgi.

Ülevaadet sellest üritusest oli lihtne alustada, kuid on raske lõpetada. Nii palju on neid, kes vajavad peo läbiviimise eest mitte heatahtlikku õlalepatsutust, vaid lugupidavat kummardust. Ei julge nimetada ühtki nime kartusest, et palju teisi jääb nimetamata. Kavaraamatu kohaselt oli korraldajaks ALTO Entertainment Group koostöös mitme organisatsiooniga, kelleks olid Eesti Sihtkapital Kanadas, Osvald Timmase Mälestusfond, Georgina vald ja Jõekääru Laste Suvekodu. Vabatahtlikku tööjõudu oli värvatud ohtralt, nende jälgimine võttis silma kirjuks ja küttis südame soojaks.

Tuhat tänu korraldajaile ning jaksu ja jõudu edaspidiseks.
 - pics/2009/09/25101_3_t.jpg
 - pics/2009/09/25101_4_t.jpg
 - pics/2009/09/25101_5_t.jpg

Liisi Koikson ja Marek Talts. Foto: P. Põldre

Hanna-Liina Võsa, Kristjan Randalu, Alexander Brown, Joaquin Nunez Hidalgo,
Liisi Koikson. Foto: P. Põldre

Hanna-Liina Võsa. Foto: P. Põldre

Hanna-Liina Võsa ja Jüri Kimsto duett. Foto: P. Põldre
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus