Eesti Elu
Jeesuse ristimine (1)
Eesti kirikud 20 Jan 2012 Mart SalumäeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/01/34836_001_t.jpg
Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud
ja palvetas, et taevas avanes
ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja
taevast kostis hääl: "Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea
meel!"
Lk 3: 21-22

Minu esimene kogudus, kus 1985. a sügisel teenima asusin, oli Saaremaal Püha kogudus. Sealse kiriku kantsli kohale oli riputatud valge tuvi kuju. Iga kord, kui sinna kantslisse jutlustama tõusin, meenus mulle Jeesuse ristimise lugu. Ühel korral aga, kui olin just jutlust alustanud, potsatas mulle midagi rasket õlale ning kukkus kolinal kantsli põrandale. Selgus, et üle saja aasta vana konks, millega see puust tuvi kantsli laes püsis, oli läbi roostetanud... Sain sellest tookord inspiratsiooni ning pidasin kavandatu asemel jutluse just tuvi kujul Jeesuse peale langenud Pühast Vaimust.

Hiljem asendasin Püha kiriku kantsli laes tuvi kinni hoidnud vana konksu uuega ning selle läbiroostetamist saab nüüd jälle 100 aastat oodata.

Jutluse aluseks olev kirjakoht kõneleb Jeesuse ristimisest ning selle kaudu ka meie ristimisest.

Ristimine on uuesti sündimine Pühas Vaimus. Miks siis Jeesusel, Jumala Pojal, oli vaja, et teda ristitaks? Johanneski tunnistas, et pigem oleks vaja, et Jeesus teda ristiks. Jeesuse vastus oli Johannesele: "Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!"
Juba loomisest alates oleme Jumala loodu ning tema päralt. Jumala käest ei pääse viimselt isegi need, kes teda salgavad. Jeesus viitab siin kõige õiguse täitmisele. Johannes ristis meeleparanduseks.

Selle kaudu andis Jeesus meilegi eeskuju meeleparanduses elamiseks. Jumala ligiolu tunnetamiseks ja Püha Vaimu osadusse jõudmiseks on meil vaja õppida alandlikkust. Alanduda põlvest põlve edasikantavat püha mõtteviisi enda elus järgima. Jeesus alandus vastu võtma seda sümboolset pesemist, et inimlapse kuju kandes seesmiselt leida jõudu jumaliku missiooni täitmiseks.

Ristimine on Pühast Vaimust sündimine. Seda saab teha vaid korra. Kui oleme siia ilma sündinud, siis seda pole võimalik olematuks muuta. Inimese võib tappa ja sellega toime panna ränga kuriteo, aga sündimist see olematuks ei muuda.

Ristimises jumala lapseks sündimine on igaveseks pöördumatu. Võime elada selles ristimise armus, aga võime ka sellest armust elu jooksul eemale eksida. Võime oma vanematelt saadud usule koguni selja pöörata, aga ristimist see ometi ei kaota. Jumal oma armulisuses ei tagane ka siis, kui kogu ilma koos meiega ehk meie koos kogu ilmaga peaks taganema.

Me sünnime siia maailma oma identiteediga. Meil on oma sünnilugu, vanemad, vanavanemad, sugulased, rahvus, eluks ajaks kaasa saadud näojooned, millest isegi läbi vanaduse kortsude kumab pärilikke jooni ja iseloomujooned, mis väljenduvad juba ammu enne rinnast võõrutamist. Sellele vundamendile hakkame, algul vanemate abiga ning hiljem iseseisvalt, üles ehitama oma elu lugu.
Ristimises saame oma vaimuliku identiteedi. Saame Jumala lasteks, kristlasteks, oma kodukiriku usutunnistuse osalisteks ja saame palju sellist püha pärandit, mis meid seob meie esivanemate usuga. Sellele asume oma elu vältel ehitama iseseisvat usuelu. Alati pole see kasvamine kiire ega seotud suurte imekspandavate vaimulike saavutustega. Pigem on see argine Jumala igavese ja kogu tema suurt lasteperet hõlmava armu otsimine, mis meid igapäevaselt ning jäägitult ümbritseb.

Ka siis, kui elutee on meid viinud läbi katsumustest ja kui oleme oma sünnimaast, kodukirikust või lähedastest lahutatud olnud, on just Jumala arm see, mis meid vaimulikult elavana hoiab ning oma esivanemate usuliste juurtega ühendab. Vahel võib see kasvamine koguni kängu jääda ning hakkame arvama, et meie päralt ongi see viimane tõde siin maailmas. Tõeline suur usk on siiski vaga äratundmine, et Taevane Isa juhib meid meeleparandusele, laseb meil vajadusel ikka uuesti käia läbi katsumustestki, et me seesmiselt uueneksime ning tema armust õndsaks saaksime.

Nii, nagu sündinud lapsest saab aastate jooksul iseseisvaks eluks väljakujunenud isiksus, kes õpib seni kuni elab, nii kasvame oma ristimises saadud vaimu andideski terve elu vältel. Jätkugu siis meilgi kannatlikku meelt ja vastupidavat usaldust Jumala vastu, et meiegi Jumala lapsena kasvamine ei lõpeks enne, kui usust nägemisse jõuame. Aamen.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus