Jan Uuspõld: saagem padadeks, kuid jäägem kateldeks PM
Eestlased Eestis 30 Sep 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/09/48435_001_t.jpg

Jan Uuspõldnäitleja
Jan Uuspõld Välkarvustuse kuvatõmmis

http://arvamus.postimees.ee/v2...

Näitleja Jan Uuspõld astub vastu ideoloogilisele kihule keelata rassismi kaardile viitamise abil mustanahaliste või millise tahes vähemusgrupi liikmete parodeerimine.

Kas see pole mitte nägu, mis peab tuttavalt kõlama? Taeva pärast, see on laulusaade, kus parodeeritakse lauljaid. Kas oleks siis mustanahaliste lauljate suhtes viisakas, tähelepanelik ja õiglane, kui neid ei parodeeritaks ja nad kirjutataks Eesti televaataja jaoks seega muusikaajaloost välja? Või kas neid peaks parodeerima ilma grimmita? Oleks ma mustanahaline, kes näeks Sepot oma tavalise Pärnu näoga Aretha Franklinit järele aimamas, küsiks ma küll kogu mustanahalise muusika nimel: «What the f***?»

Nahavärv ei ole kostüüm! Justkui oleks Aretha Franklini traagika, et näed, nii andekas laulja, aga pidi niimoodi musta nahaga sündima. Pullisitt! Aretha on andekas, must ja äge ja jutul lõpp! Võiksite oma normatiivide ja standarditega hoo maha võtta. Hoopis need on inimesele alandavad, mitte tema nahavärv!

Äkki ei tohi näitlejad enam parodeerida ka vastassugu, siit ilmast lahkunud inimesi, teise generatsiooni esindajaid. Lasteetendustes tuleks keelata karu mängides karvade kandmine ja siili tuleb edaspidi kehastada ilma okasteta kostüümis… kui üldse kostüümis. Lihtsalt lähen lavale, oma riietes, rahulikult, ja ütlen: «Tere, lapsed, mina olen siil!». Seda nähes ütleb iga laps sedasama mis mustanahaline esimeses lõigus Sepot nähes.

Ameerika Ühendriikidel on mustanahaliste inimeste represseerimisel ajalugu, meil aga on seni kõige tõsisem nahavärvirepressioonide ohver ilmaennustaja Peep Taimla, kes solaariumiliialduse tõttu eetrist tõrjuti. Nõme rassistlik nali! Kes praegu lugedes muigab, see kõrvaldatakse eetrist koos minuga!

Mustanahaliste saatus Ühendriikides on muide meie oma saatusele lähemal, kui meil on kombeks arvata, mõlemad rahvad on olnud orjad ja sellest ennast vabaks laulnud. Paljud laulud on muuseas sama viisiga. «Kaugel, kaugel, kus on minu kodu…» Eestlased kuulavad, pisar laugel, ja mõtlevad: «Oi kui ilus Eesti laul ikka!...» Eesti laul?! Ameerika traditsionaal! Täpsemalt lõunaosariikide mustade orjade laul. Aga meile läheb hinge – otse orjalt orjale.

Vaadake, mis nägu on eestlastest talupojad ja -tütred sada aastat vanade fotode peal. Rehetuba tätoveeris neile Sepo Seemani püsimeigi. Veel üks nõme rassistlik nali!

Kambodžas represseeriti prillidega inimesi ainult prillide pärast: et nad on intelligendid, kui neil on prillid.

Ja meil represseeritakse inimesi ainult selle pärast, et nad teevad nalja. Praegu veel kinni ei panda ega maha lööda, aga ühel heal päeval võime vabalt ka selleni jõuda. Arvestades indu, millega me kõiki Brüsseli lollusi järele teeme, kui usinalt me oma tööd, raha, pereelu, toidulauda ja peaaegu kõike muud Euroopa normidele vastavaks oleme kujundanud, võime vabalt sinnapoole teel olla.

Nii et nüüd on järg huumori käes. Aeg on paroodiamaastikku korrastada.

Mina, Jan Uuspõld, olen omast arust olnud koomik, aga tegelikult esitanud vaid viharollides vihakõnesid. Olen kostümeerunud ürgmeheks, isaks, vanaisaks, naiseks, rahvariietes naiseks ja veel paljudeks tegelasteks ainult selleks, et mõnitada ja alandada kõiki neid inimesi, kes on elus päriselt ürgmehed, isad, vanaisad ja naised, kes kannavad rahvariideid. Olen isegi iseennast mänginud, enda mõnitamine on eriti vääritu kuritegu.

Edaspidi tuleb parodeerida inimesi võrdselt, ilma nende erinevusi ära kasutamata. Kui parodeerida, siis kõiki ühtemoodi. See, et inimesed on erinevad, pole naljakas, see on traagiline. Nii traagiline, et selle üle ei tohi naerda, ei tohi sellest rääkidagi, ei tohi väljagi teha. See, mida inimene mõtleb, tunneb, suudab või oskab, on tühiasi, võrreldes nahavärvi või karvkatte jaotusega kehal. See on inimese ikka kõige olulisem omadus, kultuuriliselt inimese kõige rikkam osa kahtlemata, see on ikka inimese identiteet, seda ei tohi torkida. Monica Tuvi või Jim Ashileviga vesteldes tuleb vältida neile otsa vaatamist, muidu teed neile haiget. Viimane kohutav ja alatu rassistlik nali!

Ja veel üks väike tähelepanek: kui meie, eestlased, Ameerika Ühendriikide ajaloo konteksti tõttu ei parodeeri mustanahalisi ja Kambodža ajaloo konteksti tõttu ei parodeeri prillidega inimesi, aga oma ajaloo konteksti täiesti ignoreerides parodeerime himukalt näiteks venelasi, siis me ei ole midagi muud kui lihtsalt silmakirjalikud.

TV3 saates «Su nägu kõlab tuttavalt» kehastas Sepo Seeman Aretha Franklinit. Eesti Päevalehe muusikatoimetaja Mart Niineste kirjutas saate arvustuses «Nahavärv pole kostüüm» (EPL 13.10): «Teist värvi inimeste parodeerimine võimendab rassistlikke stereotüüpe ja muud ei midagi. Sellise järeletegemise kohta öeldakse blackface ja selle traditsioonid ulatuvad tagasi 19. sajandi USA-sse, kus inimeseks peeti ainult valgeid.» Samasuguseid seisukohti leiab ka sotsiaalmeediast.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus