Eesti Elu
INIMÕIGUSED JA VARJUPAIGA ANDJATE KOHUSTUSED Eesti Elu (4)
Eestlased Eestis 13 Jun 2015  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Harri Kivilo
 - pics/2015/06/45125_001.jpg


Lähis-Idas ja Aafrikas toimuvast ei teata Eesti suurt midagi. Rahvale on räägitud vaid sellest, kui palju pagulasi peab Eesti vastu võtma. Riigivõim ilmselt teab ka, kuidas pagulaste eest peab hoolitsema ja mis kulud ja probleemid pagulaste vastuvõtmisega võivad seonduda. Aga meie riigivõim on toiminud ka nagu pimesi uskuja, et Brüsseli nõuded tuleb kuulekalt täita, vaatamata mis selle arvel Eestil peab tegemata jääma. Küllap Euroopa Liidu direktiivides on määratud, kuidas tuleb vastuvõetud pagulaste ning hiljem nende siia kutsutud sugulaste eest hoolitseda. Arvatavasti peab selle hoolitsemise tase tagama parema elu, kui on Eesti äärealadel elavatel kodanikel, sest sellest peavoolu meedia ei räägi. Suure tõenäosusega pole Euroopa Liidu direktiivi, mis määrab parameetrid, mille kohaselt peavad liitunud riigid oma kodanike eest hoolt kandma.

Sügisel 1944 said väga paljud eestlased kommunistliku Venemaa hävitamiste, hukkamiste ja küüditamiste teise tulemise eest Rootsi põgeneda. Pärast seda, kui Rootsi valitsus oli Venemaale loovutanud eestlased ja lätlased, kes polnud enne paati asumist jõudnud oma sõdurivormi erariiete vastu vahetada, pages paarkümmend tuhat eestlast Rootsist edasi – osa Kanadasse, osa Ameerika Ühendriikidesse.

Toonased pagulaste vastuvõtjate tegemised ning pagulaste suhtumine oma varjupaiga andjatesse peaks olema heaks õppetunniks Eesti riigivõimule. Loomulikult koos andmetega, mida Soome ja Rootsi on pidanud kogema sinna tulnud pagulastega. Olles üks sügisel 1944 Rootsi põgenenu, võin kinnitada, et Rootsi suhtus meie arvates põgenikesse väga heatahtlikult ja hoolitsevalt. Paljud põgenikud saadeti mõne koolimaja naridega täidetud võimlasse – mehed ühte ja naised-lapsed teise laagrisse. Saime süüa ja rootsi keelt õppida. Mõnes väiksemas laagris oli toit luksulik ja mõnes isegi veidi napivõitu. Kuna paljudel ei olnud muid riideid kui need, mis juhtusid põgenemise ajal seljas olema, siis varustati meid rõivastega, mis olid tootjatel lattu seisma jäänud ning mis nüüd riigile soodsa hinnaga müüdi. Meie olime selle eest siiralt tänulikud.

Enamikus laagrites teatati pärast 3–4 kuud seal olemist, et on võimalik minna metsatöödele või taluteenijateks. Enamus kasutas seda võimalust, sest vaevalt keegi põgenikest oli varem saanud ilma hoolega töötamiseta elada. Taluteenijateks minejatele andis riik hädavajaliku ja lihtsa mööbli ning majapidamisvahendid, mille maksumus tuli riigile hüvitada, kui oli piisavalt palgatulu saadud. Meie pere läks talutööle. Palk oli napp, kuid nälga polnud vaja tunda. Võõra rahva sees olles ei osanudki midagi muud peale töö tegemise tahta – pealegi meie hoole alla jäetud 50 lehma pidid ka pühapäeval oma tööd tegema. Talutöö siiski meeldivaks ei osutunud ning kolme kuu möödudes leidsime parema töö ja elamise lähedaloleva aleviku tarbeklaasitehases. Kui kuulsime, et 10 km eemal olevasse alevikku on tulnud ligi paarkümmend eesti põgenikku, siis jätsime kuuma klaasitehase kohalike elanike hoolde ning asusime tolle suurema eestlaste rühma juurde kudumitevabrikusse. Pärast laagrist lahkumist riik meid enam ei aidanud, saime ise hakkama kõigega, mida normaalses ühiskonnas oli vaja ja tahtmine teha. Enamus eesti põgenikke õppisid rootsi keele kiiresti selgeks ja jõudsid juba mõne aastase tõsise tööga rootsi ühiskonna keskklassi tasemele.

Rootsist läksime pärast 7 aastat seal elamist edasi Kanadasse. Enam mitte pagulastena, vaid paremat elu otsivate sisserändajatena. Kolm aastat enne meid Kanadas asunud sugulane andis tõendi, et kui me ise eluga Kanadas hakkama ei saa, siis tema hoolitseb meie eest, nii et riigil mingeid kulusid ei tekiks. See tagatise nõue tuli kõigil täita. Kui olime saanud Kanada usaldusarsti poolt tervise sisserändamise nõuetele vastavuse tõendi, sõitsime Kanadasse. Laevalt lahkudes meid riigi nimel keegi tervitama ei tulnud. Töö ja eluaseme pidime ise leidma. Loomulikult tuli töö tegemiseks vajalik keeleoskus omal jõul saavutada. Olin keskkoolis inglise keelt õppinud ja minul probleemi ei tekkinud. Isal see oskus puudus ja ta pidi algama kõige viletsama koristajana igapäevase leiva teenimist ning töökohti vahetades ka keele selgeks saama.

Osa eestlasi oli tulnud Kanadasse pagulastena juba 1945 ja 1946 aastase töölepinguga. Tolle lepingu vahendas enamasti riik. Pärast lepingus määratud aasta möödumist leidsid põgenikud ise endale sobiva töökoha. Ja siis kordus sama, mis Rootsis: aasta või nii ühes kohas ja siis uus töökoht parema palgaga. Viiendal aastal oli keeleoskus piisav kodakondsuse saamiseks ja tee lahti paremale järjele jõudmiseks. Ülima tõenäosusega polnud pärast Teist maailmasõda sisserändajatena Kanadasse tulnud eestlastest vist kedagi, kes oleks pidanud abi saama Kanada sotsiaalhoolekande asutustelt. Nii Rootsis kui Kanadas pidasime endid Eesti esindajateks ja ühe eesti pastori purjus peaga kraavi magama jäämine oli meie pagulaslehtedele suur eestlasi häbistav skandaal.

Pagulaste Eestisse vastuvõtmisel on küll kaunis kohatu arvata, et lähis-idast ja Aafrikast tulevad pagulased hakkavad siin elama samuti nagu eesti põgenikud Rootsi või Kanadasse jõudes tegid. Põhjuseid, et see nii ei saa olla, on mitu. Kõige olulisem on ehk see, et 40ndatel ja 50ndatel teadsid väga vähesed inimesed, mida inimõiguste kohaselt ei või teha. Nüüd teatakse igas maailma nurgas, mida inimõigused nõuavad ja mida keelavad. Kõigi Euroopas aset leidnud sisserändajate märatsemiste põhjuseks ongi olnud, et vastuvõttev riik pole täitnud inimõiguste konventsioonides ja direktiivides määratud sotsiaalhoolekande nõudeid. Tulijad ja vastuvõtjad ei suuda tajudagi, et pagulane peab omal käel hakkama saama. Teadmine, et vastuvõttev riik peab pagulasele tagama sobiva töö ja elutaseme ning kuni selle eesmärgi saavutamiseni neid toitma ja neile peavarju andma, ei innusta sisserändajaid alustama töötamist kõige madalamal tasemel. Tööta olek tekitab kibedust ja kibedust saab märatsemisega leevendada. Probleeme saavad tekitada ka ranged usunõuded. Aeg, kui sisserändaja pidi oma tegemiste ja käitumisega pälvima põlisrahva lugupidamise, on vähemuste õiguste nimel ammu otsa saanud. Pagulaste eest hoolitsemine nõuab küllalt suuri kulutusi.

Olles käinud ühel Kariibi mere saarel ühe kallima elamupiirkonna rajamise olukorda analüüsimas, võin kinnitada, et inimese füüsilise töö produktiivsus oleneb suurel määral kliimast. See ainuüksi peaks veenma Euroopa Liitu ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni luua olukord, mis ei sunni inimesi ohu tekkides oma kliima ja kultuuri valdkonnast väljapoole põgenema.

Pool sajandit kestnud, vägivaldselt NSV Liidu poolt loodud majandusliku taandarengu tõttu ei peaks Eesti lähitulevikus ühtegi pagulast vastu võtma. Okupatsioonieelsest, ennast toitnud ning kõrgekvaliteetset võid ja peekonit välismaale müünud riik peab nüüd NSV Liidu poolt hävitatud põllumajanduse tõttu primaarseid toiduaineid sisse vedama. Alatoidetud ja isegi nälga kannatavaid lapsi on juba nii palju, et kohatu on mõeldagi, et raha tuleb kulutada pagulaste hooldamisele. Eestil kulub ilmselt veel mitmeid aastaid enne, kui tööjõuturul tekib võimalus rakendada sisserändajaid oma elatist teenima. Praegu on meil töötuid ja sisserännanuist aidsi haigeid juba liiga palju.

Kommunismi ehitamisega seonduv hoolimatus ja liigne alkoholi tarbimine pole mitte ainult vähendanud töötegijate produktiivsust, vaid ka suurendanud tööõnnetuste ja perekonnatülide arvu. Need Moskva suunitluste alusel tekkinud olukorrad on märgatavalt suurendanud ravi- ja sotsiaalhoolekandekulusid, mis praegu on palju kõrgemad kui Lääne-Euroopa riikides. Eesti keelt õppima hakkavad sisserändajad ei muutu niipea tulumaksu tasujateks, kuid nende teadmine, et inimõiguste kohaselt on varjupaiga andja kohustatud pagulaste heaolu tagama, on ülevedajate poolt neile väga mõistetavaks tehtud – üleveotasu õigustamiseks.
Euroopa Liidul ei saa olla moraalset ega ka mitte aluslepingute kohast õigust nõuda Eestilt suuri erakorralisi sotsiaalkohustusi enne, kui okupatsioonieelne majanduslik olukord on taastatud. Pagulusse siirdujate enamus jääks ilmselt meelsamini oma kultuuri ja kliima valdkonda elama. Ülimalt loomulik oleks, kui ÜRO loob selleks vajaliku olukorra.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus