Indrek Neivelt: Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks. (2)
Eestlased Eestis 07 Jan 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/01/38385_001.jpg
Indrek Neivelt
Foto: Ilmar Saabas
Peataolek – nii oleks kõige parem iseloomustada praegust aega Euroopas. Samas on tunda, et vanaviisi ei saa elu enam kaua jätkuda.

Viimasel ajal pole nn Euroopa võlakriisis midagi üllatavat juhtunud. ESM on kõikide riikide poolt heaks kiidetud ja juba räägitakse selle suurendamise vajadusest.

Poliitikud muidugi eitavad seda. Euroopa Keskpank ostab riikide võlakirju, mida ta justkui teha ei tohiks. Räägitakse pangaliidust ja suuremast võimu tsentraliseerimisest. Kuid on ka vastupidiseid näiteid. Suurbritannia peaminister arvab, et Euroopat peaks isegi vähem olema.

Kusagil on sajad miljardid eurod ja kusagil juba triljonid. Meie siin Eestis räägime veel miljarditest. Kellelgi pole aga ees suurt pilti, et kuhu suunas liigutakse ja miks liigutakse. Detailidest rääkimata.

Ääremaad jäävad veel vaesemaks

Aga kindel on see, et Euroopa Liit peab muutuma. Ja muutuma kas edasi – föderatsiooni suunas, või tagasi – rahvusriikide suunas. Selle tõestuseks olgu veel üks näide.

Leedu rahvaarv on praeguseks langenud alla kolme miljoni. Kümmekond aastat tagasi Hansapanga juhina viibisin Leedus väga tihti ja siis oli seal elanikke 3,4 miljonit. Kolme Balti riigi peale kokku tuli tookord elanikke üle seitsme miljoni.

Praegu tundub, et kui me kahe aasta pärast tähistame Euroopa Liidus olemise kümnendat aastapäeva, on Balti riikides kokku alla kuue miljoni inimese. Tunnen ennast selle pärast väga halvasti, sest olin omal ajal Euroopa Liidu suur patrioot.

Baltimaade näide peaks tõestama, et vaeste ääremaade osas on Euroopa Liidu süsteem väga ebaõiglane.

Meie oleme küll tänu Soome lähedusele Helsingi tõmbekeskuse raadiuses ja seepärast on meie olukord tunduvalt parem kui näiteks Lätis ja Leedus. Aga tervikuna niisugune süsteem ei tööta.

Mööda Eestimaad sõites torkab kahjuks silma, et tüüpiline Eesti maakoht on selline, kus pidulikult avatakse Euroopa rahaga ehitatud veepuhastussüsteem ja kergliiklustee, ning samas suletakse kool. Sest euroraha antakse konkreetsete projektide jaoks ja “raha tuleb ju ära kulutada”.

Praegu saame me Euroopast raha, et ehitada midagi sellist, mida me eriti ei vaja või siis vähemalt oma raha eest ei ehitaks. Varsti hakkame raudteed Berliinini ehitama. Ikka selleks, et Euroopa suurtootjad saaksid meile ronge müüa.

Lennureisijaid meil Berliini ei jätku ja oma lennukompaniile me lendamise eest peale ei tohi maksta.

Aga selle eest eraldatakse meile varsti Brüsselist mingist teisest rahakotist raha uue raudtee ehitamiseks. Minul tekib küll küsimus, et kas rongiliiklusele tohib pärast peale maksta?

Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks. Isegi kunagised ENSV Plaanikomitee otsused tunduvad selle kõrval suhteliselt mõistlikud.

Igatahes peaks see vähem kui kümneaastane eksperiment ELis meile näitama, et praegune süsteem ei tööta.

Euroopa Liidu sisest raha ümberjagamist on liiga vähe. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks võlakriis nn perifeerias on tekkinud.

Kaks kuud tagasi kirjutasin oma blogis nn Euroopa pensionist. Sama küsimus, mis mul oli siis, on ka praegu. Ehk – kes maksab õpetajale pensioni, kui tema õpilased töötavad väljaspool Eestit? Kes maksab kinni ravikulud?

Eesti-siseselt on ümberjagamine igati loogiline ja keegi ei kujutaks ette, et pensioni makstakse valla või linna eelarvest. Või ravikulusid. Raha kogutakse kokku ja jagatakse siis võimalikult õiglaselt laiali.

Kas ei oleks õiglasem samamoodi käituda ka Euroopa Liidus? Ma saan aru, et praeguste reeglite järgi seda teha ei saa. Aga reegleid tuleks muuta.

Me peaks tegelikult osa maksudest Brüsselisse maksma, et seda siis ühtlasemalt ja õiglasemalt tagasi jagataks. Euroopa Liidu eelarve peaks kasvama kümme korda. Keskusse tuleks koguda ja ümber jagada Euroopa sisemajanduse kogutoodangust senise ühe protsendi asemel kümme. Ja maksusüsteemid tuleb muuta sarnasemaks.

Peaksime liikuma kas suurema ümberjagamise või tagasi rahvusriigi suunas. Praegune Euroopa Liidu mudel on meile kõige kahjulikum.

Ühelt poolt on tööjõu vaba liikumine. See tähendab, et inimesed töötavad seal, kus on kõrgemad sissetulekud.

Aga olukorras, kus rohkem kui kümnendik elanikest töötab mujal, on raske riigi funktsioone ainult kohalike maksude toel täita. Seda eriti sellise vanuselise struktuuriga maal nagu Eesti.

Millal ikkagi läheb elu paremaks?

Praeguse olukorra säilides töötab kümne-viieteist aasta pärast väljaspool Eestit veerand meie töötajatest.

Eesti võtab kahjuks üha enam sellise väikese valla mudeli, kus elavad peamiselt pensionärid ja vallaametnikud.

Hetkel tundub, et tööjõu vaba liikumise lõpetamiseks on rahva poolehoidu raske leida.

Olukord läheb paremaks siis, kui nn perifeeriasse hakatakse keskustest rohkem raha andma. Mitte laenude või mõttetute projektide tarbeks, vaid sotsiaalkuludeks.

Ka 1. oktoobril alanud arstide streik näitab ilmekalt, et praegune süsteem ei tööta. Tööjõu vaba liikumine ei soosi vaeseid piirkondi. Ning tegelikud lahendused on ikka kas tööjõu vaba liikumise piiramises või raha teistsuguses ümberjagamises Euroopa Liidu sees. Meie valitsuse mängumaa on kahjuks väga ahtakene.

Kokkuvõttes kutsun kreeklaste kirumise asemel mõtlema sellele, kuidas praegune Euroopa Liidu mudel muuta selliseks, mis garanteeriks siinkandis elu ka viiekümne ja saja aasta pärast.

Ja loodan, et Maaleht ilmub ka viiekümne ning saja aasta pärast.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus