Marie Underist ja tema loomingust kõneles Piret Noorhani. Meie särav poetess sündis ajajärgul, mil kirjutav naine oli Euroopas pigem erandlik kui tavapärane nähtus, kellele vaadati kui õigelt teelt kõrvale kaldunud anomaaliale (Liina Lukas ja Leena Kurvet-Käosaar). Sellele vaatamata on naised eesti kirjanduses mänginud tähelepanuväärset rolli: Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under ja Betti Alver on eesti luule alustalad. See rida jätkub tänapäeval: Doris Kareva, Kristiina Ehin...
Under tuli eesti luulesse küllaltki hilja. Oma esimesed luuletused kirjutas ta saksa keeles, kuid need jäid käsikirja. Esimese luulekoguni jõudis ta alles 37aastasena, esinedes skandaalse rühmituse „Siuru” printsessina. Tema esimesed sensuaalsed lembeluuletused šokeerisid korralike kodanlaste sündsustunnet. Hiljem valis ta ekspressionistliku stiili, saavutas inimkeskse ja tundeerga luule tipptaseme. Sealt edasi ilmusid juba filosoofilise luule kogud, samuti sai temast hinnatuim ballaadide autor. Esimese nõukogude okupatsiooniaasta vapustuse elas ta välja kogus „Mureliku suuga”. Jätkas luuletamist ka paguluses, püsides vitaalsena kõrge eani.
Üritus oli põhjustatud asjaolust, et korraldajail õnnestus New Yorgist kätte saada Tiina Ritsoni koostatud ja Tiiu Lauri kujundatud RR rändnäitus, mis pühendatud poetessi 125. sünniaastapäevale (2008). Näitus on elegantne ja informatiivne, sel on seljataga pikk teekond (Tallinn, Viljandi, New York). Sellele lisandus hulk materjali Tartu College’ist ja paljudest erakogudest: Mall Puhm, Ellen Valter, Tiina Jenkins, Suit Olvet, TC laenuraamatukogu ja Kirjandusmuuseum. Näituse ülespanekul abistasid peakorraldaja Piret Noorhani Taavi Tamtik ning Jüri Kivimäe jr.
Lugemisteatri Ilutuli etlejad koosseisus Eda Oja, Merli Tamtik ja Eerik Purje esitasid näiteid Marie Underi luuleloomingust. Kevadise aja tõttu oli pearõhk just noore Underi ilutseval tundeluulel, kaasa arvatud mõningad „riivatused”, mis Kitzbergi Tiibuse Mari korrektuuri läbinuna vastuvõetavaks tunnistati. Kava lõppes eaka Underi resigneerunud aruandega. Lüürilist vahemuusikat pakkus Sven Simm klassikalisel kitarril.
Piret Noorhani tänas esinejaid lillekimbu ja kaunilt kujundatud raamatuga „Käsi kirjutab”, milles ära toodud meie kirjanduse suurkujude käekirjanäidised.
Tänu pälvisid peale eelmainitute veel Peeter Piil maitseka lavakujunduse eest, Tartu College ruumide võimaldamise eest ning teispoolsusse lahkunud Aarne H. Vahtra, kellest võib arvata, et ta oma ellu kutsutud rühmituse tegevust läbi igaviku väravate hoolsalt jälgib.
Rõõm oli näha nii arvukat kuulajaskonda, kes halba ilma trotsides kohale ilmusid.
