Haprast klaasist riik PM (1)
Eestlased Eestis 26 Dec 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/12/22247_1_t.jpg
Lauri Vahtre

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad viimati ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.


Oleme jõudnud 10. juunisse 1941.

Tuulepealne maa on elanud juba ligi aasta kommunistliku võimu all ja lõppu pole näha. Eesti riigi ja ühiskonna lammutamine käib täie hooga ning pole jõudu, mis selle peataks.

Eriti šokeeriv oli massiline küüditamine 14. juunil 1941. Küüditamist oli viimati nähtud Põhjasõja ajal. Keegi ei oodanud millegi sellise kordumist. Ometi see juhtus. Ära veeti ka sülelapsed ja voodihaiged, kui nad kord juba nimekirja olid kantud või kui küüditajate salga juht nõnda otsustas.

Seepärast pole Roo talu vanaperenaise väljanõudmises midagi ebatõepärast. Problemaatilisem on episood, kus Toomas Joosepi, Mareti, Leili ja Siimu vabastab. Juhtumeid, kus metsavennad oleksid küüditatud vabastanud, pole dokumenteeritud.
Samas ei ole täiesti võimatu, et mõne näilise «ei olnud kodus»-juhtumi taga võinuks seista kellegi sekkumine.

Uudis sõja puhkemisest Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel vallandas Eestis just sellise rõõmu, nagu selles loos metsavendade laagris näha. Muidugi mitte kõigis, kuid rahva enamiku seas kindlasti.

Absurdsel kombel püüdis Nõukogude võim seda uudist mõnda aega rahva eest isegi varjata, otsekui olnuks võimalik sõja puhkemise fakti kuidagi kinni mätsida.

Et enamik eestlastest sakslasi pikisilmi ootas, selles pole mitte midagi imelikku. Natsionaalsotsialismist ei teatud kuigi palju, ja mida teati, see polnud sugugi üheselt mõistetav.

1936. aastal olid Berliinis haakristlippude all toimunud eeskujulikud olümpiamängud, kus pooled delegatsioonid – sealhulgas Eesti oma, mille ridades marssis kaasa ka hiljem natside represseeritud Juhan Sütiste – olid tervitanud Hitlerit natsliku tervitusega ja saanud selle eest marulise ovatsiooni osaliseks.

Märgime, et natslik tervitus ei erinenud kuigivõrd ametlikust olümpiatervitusest, mõlemad olid laenatud roomlastelt. See, mis nägu natsism tegelikult on, selgus palju hiljem, suuremale osale Euroopast tegelikult alles 1960. aastatel.

Sõja puhkemisele järgnenud mobilisatsioon Punaarmeesse lõi metsad mehi päevapealt täis. Kõik nad ootasid sakslaste saabumist ja nende lähenedes hakati paljudes kohtades ise kommunistidelt võimu üle võtma.

Selle vastu võitlemiseks ja kõige väärtusliku hävitamiseks (nn põletatud maa taktika) moodustas punavõim erilised hävituspataljonid, kes saatsid korda hulgaliselt metsikusi. Kaasa arvatud sellised, mis meie loos langesid osaks Adelele. Tartus mõrvasid taganevad punased ligi 200 inimest – kümme korda rohkem kui Vabadussõja ajal.

Kogu see võitlus, mis kees Eestis Saksa vägede lähenedes, kannab nimetust Suvesõda. üheks Suvesõja kirkamaks episoodiks oli Tartu lõunaosa (kuni Emajõeni) hõivamine eesti üksuste poolt ja enda käes hoidmine pikema aja vältel, sest sakslaste edasitung takerdus.

Kangelaslikult tegutses ka Erna salk, viies punavägede haardest välja hulga tsiviilisikuid. Muidugi, nagu ikka, ei olnud ühel poolel ainult head ja teisel poolel ainult pahad. Ka hävituspataljonide ridadesse sattus inimesi, kes tegelikult hävitustööd teha ei soovinud.

Sakslaste kohalejõudmisega taastus kord. Pole mingit põhjust nimetada sissemarssinud vägesid hitlerlasteks, nagu Nõukogude propaganda aastakümneid meie peadesse tampis.

Need olid sõjaväelased, kusjuures Hitleri suhtes sageli vägagi reserveeritud, pidades teda ärplevaks austria tõusikuks. Sõjaväelased andsid ka au vanal kombel, mitte natsitervitusega (see seati Wehrmachtis sisse alles 1943. aastal).

Nii et kui mõni Eesti Solba tõttas sakslasi vastu võtma rõhutatud Hitleri-truudusega, võis ta vabalt sattuda inimese peale, kelles see hoopis põlgust tekitas. Dokumenteeritud on ka juhtumeid, kus mõne mõisa õuele jõudnud väesalga ohvitseriks oli sellestsamast mõisast pärit aadlipere liige. Franz Kallaste pole just aadlimees, kuid mõisaomaniku poeg siiski.

Ajalooliselt tõepärane on seegi, et Toomas ja Indrek 28. augustil 1941 võidukalt Tallinna sisse marsivad. Metsavendade salgad, mõned neist vägagi rühikad ja hästi relvastatud, võtsid Tallinna hõivamisest tõesti osa. Meestel endil ei olnud mitte mingit kahtlust, et tegemist on vabastamisega.

Paraku ei jäänud sinimustvalge Pikka Hermanni lehvima ja meie loos märgib Saksa ohvitser, et eestlaste «lapsikud illusioonid» oma riigi taastamisest lõpevad peagi. Tegelikult need nii järsult siiski ei lõppenud, sest sakslaste suhtumine eestlaste igatsustesse oli kahetine.

Rahvusvärvid olid lubatud, samuti 24. veebruari tähistamine (vabaduspäeva nime all), järjekindlalt liikusid kuulujutud, et Päts tuleb tagasi või et Eesti liidetakse Soomega. Teisalt tunnustasid sakslased kommunistide võimuajal tehtud reforme; näiteks ei antud omanikele tagasi natsionaliseeritud varasid.

1941. aasta suvi ei olnud millegi lõpp. Õigus oli Toomal, kes leidis, et lootma peab ikka. Lootused täitusid 50 aastat hiljem.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus