Estam: liitlaste alaline paiknemine või mittepaiknemine Eestis määrab, kas langeme uuesti Vene hegemoonia alla Eesti Päevaleht (2)
Jüri Estami seisukohad  21 Apr 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
19. aprill 2015
Jüri Estam, kommunikatsioonikonsultant
NATO väliõppus Poolas Steadfast Jazz
 - pics/2015/04/44809_001.jpg

Mullu novembris toimus Poolas ja Lätis NATO suurõppus Steadfast Jazz.
FOTO: Rauno Volmar
Liitlasriikide garnisonide alaline paiknemine või mittepaiknemine Eesti territooriumil osutub tulevikus määravaks teguriks, kui kaalul on see, kas Eesti satub uuesti Vene hegemoonia alla, või pääseb sellest saatusest.

Praegune destruktiivsusesse kaldunud arutelu presidendi säutsudest ja teoreetiline ning võrdlemisi viljatu järjekordne avalik fantaseerimine teemal “mitu tundi või päeva peab meie kaitsevägi üksinda sõjaolukorras vastu” jätab ümbritsevale maailmale mulje meist kui eluvõõrast riigist, kus rahvuslikud-riiklikud huvid ei asetse esikohal ja poliitikud kisuvad olulistes küsimustes erinevatesse suundadesse.

Ka teistes riikides on esinenud furoori pärast seda, kui ühe juhtiva tegelase välismaa meediale antud ütlusi on väärtõlgendatud. Me pole ainsad. Tegelikult peaksime lihtsalt tänulikud olema selle eest, et meiesuguse väikeriigi presidendil õnnestub viia strateegiliselt olulised sõnumid EV liitlasriikide suurtesse ajalehtedesse.

Pole hea enne, kui Kadriorg kõneleb alaliste NATO garnisonide vajadusest, Eesti ministrid saadavad rahvusvahelisele avalikkusele aga signaale, mis erinevad presidendi omast. Käesolev kirjutise põhipostulaadiks on, et meile appisaatmiseks mõeldud hüpoteetilistest kiirreageerimisjõududest reaalses elus ei piisa. Jutt kiirreageerimisvägedest on selle kroonilisest “oleks-tuleks” perioodilisest teotahtetust ülessoojendamisest niigi suuresti diskrediteeritud. Potentsiaalse idast lähtuva invasiooniohu tegelik riivistamine on üks asi, ja appihüüded pärast fakti on militaarselt võttes midagi väga erinevat. Küsimus on elementaarsete turvameetmete adekvaatsuses. Teame hästi argielust, et kui politsei viibib füüsiliselt kohal suurematel sündmustel, jääb nii mõnigi jama ära, samal ajal kui pärast intsidenti saabuva politseipatrulli tegevus piirdub sageli kuriteo asetleidmise kahetsusväärse fakti protokollimisega. Kurjamid ise on selleks ajaks sageli juba uttu tõmmanud, kus nad meisterdavad juba järgmisi tumedaid tegusid.


Konkreetselt siis: president tegeleb küsimusega piisava militaarse heidutusvõime saavutamisest Eestis. Kas on tõesti vaja lahti seletada selle eesmärgi suurt kaalu? Selle saavutamine võiks asetseda esimest korda ajaloos eestlaste käegakatsutavas ulatuses. Selle suhtes on vaja saavutada võimalikult suurt poliitikute ning rahva avalik üksmeel.

Varro Vooglaid – teatud mõjuvõimuga mees perifeerias – näikse mingisugusel põhjusel kahtlevat liitlassuhete vajalikkuses, eriti, mis USA-sse puutub. Kas Vooglaiu sellised ideed pärinevad Eestist, mujalt Euroopast, või kust siis? Ometi paistab just ameeriklaste abivalmidus meie NATO liitlaste hulgas reeglina esimesena silma, olles sõbra käsi, millest mõistlik ühiskond niisama ära ei ütle.

Ka Indrek Tarand kritiseeris presidenti. Oli see tahtlik või mitte, kuid siinkirjutajale jäi mulje, nagu nii Tarand kui ka Vooglaid oleks isiklikke ambitsioone meie ühistest huvidest ja riigimehelikkusest ettepoole seadmas. Oponeerimine Eesti reaalse kaitsmise küsimusis ja püüd punkte selle arvelt koguda on kurjast.

“Liigutav” on kuulda mõningate poliitikute pimedast usust loodavasse politsei- ja piirivalve kiirreageerimisüksusesse, mis on mõeldud kontrolljoonele paiskamiseks võimalikke rünnakute või vahejuhtumite korral, kui ka kaitseministri usust suuremasse mujal paiknevasse rahvusvahelisse nö kiirabi kontingenti, mis saadetakse – vähemalt teoreetiliselt – meile appi pärast seda, kui kuri on juba alustanud kõride läbinärimist meie karjas. Sven Mikser uskugu sellesse kui tahab, Noam Chomsky olla aga öelnud: kui inimesed midagi kangesti soovivad, siis kes suudab neid takista otsimast lohutust illusioonidest?

On see realistlik oodata, et kaugelt tulnud kiirreageerijad (ehk hilised saabujad) suudavad sissetungid pärast fakti kuidagi likvideerida, nende ärahoidmisest ja riivistamisest rääkimata?

Tundes mitme Lääne Euroopa riigi käitumist, ei tohiks me hellitada liiga suurt lootust, nagu need kriisiolukorras end näole anda kavatseksid. Ajakirja “Foreign Affairs” jaanuari-veebruari numbris kirjutas Hans Kundnani küllaltki veenvalt sellest, kuidas Saksamaa kaldub aina rohkem itta ning eemale Läänest, millele rääkis küll mingis ulatuses vastu äsjane Saksa kaitseministri visiit Eestisse.

Õhus on tunda seda, et keegi kusagil nurjaks parema meelega ameeriklaste võimaliku valmiduse aidata kaasa NATO garnisonide alalisele paiknemisele siin, ja see “keegi” ei asu üksnes Kremlis.

Seega: ohtude riivistamine esimesest hetkest hea, tagantjärgi reageerimine – kui see üldse toimub – parem kui mitte midagi. Igasugune vajadus juba aset leidnud tiibamist likvideerida on sõjategevuses sant ning kardetav värk. Oludes, kus napib niigi manööverdamisruumi, ei tohi eestlased enesele tegelikult ühtegi loovutatud meie maa ruutkilomeetrit lubada.

Keegi saatejuht peaks tipppoliitikutelt konkreetselt küsima: kui valida kahe vahel, kumba nad eelistavad? Kas kaugelt sissetoodavaid udulossilikke kiirreageerimisüksuseid, või kindla peale Baltikumis alaliselt paiknevaid NATO baase?

Siinkirjutaja soovitused siis:

- 1. kontrolljoont valvav osa piirivalvest uuesti militariseerida, seda suuresti Soome eeskuju tuntud headust järgides.

- 2. valitsusel teha NATOle viivitamatult ettepanek rohkem kui ühe brigaadi alaliseks kostitamiseks Eesti territooriumil. “Menüüst” rääkides oleks eelistatav toimetada siia raskeid soomussõidukeid ning keskmaa õhutõrjerakette. Kõike seda profülaktilistel eesmärkidel.

Tüüpilisse NATO brigaadi kuulub kolm kuni viis tuhat sõdurit, sealt on hea alustada. Kuid ka sellise kontingendi kohalolek – kui see kolme Balti riigi peale laiali jaotada - ei tekita veel reaalset blokeerivat momenti, eriti mitte võrreldes sellega, mis võeti ette sakslaste ja teiste lääneeurooplaste julgestamiseks külma sõja ajal. Läbirääkimised peaksid seega jätkuma kuni optimaalselt realistlik mudel Eesti turvamiseks on paika loksutatud meie liitlaste teretulnud osalusel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus