EINAR EILAND: Eesti riik kui Otto-Triinude ühiskond kaevikusõjas (1)
Eestlased Eestis 11 Jun 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/06/39542_001.jpg
Lisatud: 10. juuni
http://www.syndikaat.ee/news.p...
Kaasaegses maailmas on väikeriikidele iseloomulik siduda ennast erinevate liitudega. Üritame siinkohal analüüsida meie enda kunagiste arengueesmärkide realiseerumist, millest on reaalsuses kujunenud vaid võõraste eesmärkide realiseerumisjada. Meile räägitakse, et erinevate liitudega ühinemise eemärk on rahva ja ühiskonna säilimine ja arenguvõime tagamise vajadus. Eelmisest liidust väljaastumist põhjendati aga isemajandamisvõime ja arenguvõimaluste puudumisega. Selgub, et mida pikemat aega teatava liidu küljes ollakse, seda suurema vastikustundega sealt lahkutakse. Selliste liitude lagunemise põhjuseks on see, et otsuseid tehakse üldise keskmise alusel. See viib perifeeria ja keskuste vastandumiseni kuniks avastatakse, et võimul olemiseks polegi vaja ääremaadega üldse tegeleda. Kõik, mida võimul on vaja on vaid näida, mitte olla. See toimimismudel kehtib nii Euroopa Liidu tasandi ning sealt edasi on see kopeerunud ka väikeriikide toimimisalgoritmidesse.

Üldisele keskmisele on kasulik aga äärealasid pidada, sest nende kaudu luuakse puhvertsoon sissetungijate vastu kui ka ressurss keskvõimu ülalpidamiseks. Nii pidas Nõukogude Liit omal ajal puhvrina Eestit ja muid äärealasid kaitsena läänelikkuse eest ja samasugust puhvrit etendavad äärealad ka Euroopa Liidus. Siiski on suur vahe millist funktsionaalset eesmärki äärealad täidavad? Nõukogude ajal olime peamiselt kõrgtehnoloogia ja agraarmaa, mis oli küllalti kõrge töökultuuriga võrreldes selleaegse NSV-liidu keskmisega. See sundis ka tööstusel aegamööda siia kolima kuni sõjatöötusettevõteteni välja. Tänaseks oleme aga kujunenud eelkõige toorainega ja tööjõuga varustajaks või tarbijamaaks. Sellises positsioonis rääkida viie rikkama hulka jõudmisest on selge rumalus. Toodangu tootmisega saab aga Euroopa Liit ise hakkama, leiduks vaid buratiinosid, kes selle toodangu võimalikult odavalt valmis teeksid, tootmise toorainega varustaksid ja selle võimalikult kallilt ära ostaksid ning kasumi Euroopa pankadele hoiule annaksid, et seda siinsetele buratiinodele uuesti välja laenata. Kogu see protsess tuleb muidugi korraldada viisil, mis maksimeeriks kasumeid — see ongi meie Otto-Triinuühiskonnale jõukohane roll Euroopa Liidus. Praktikas tähendab see võimalikult madalate palkade maksmist, võimalikult kallilt enda toodangu müümist ja võimalikult suurt võõramaise kapitali osakaalu doonorriikide kogumajanduses. See täidab niinimetatud tõmbekeskuste kaks eesmärki - enda turujääkide müümist äärealadele ja rasketel aegadel ressursside välja kantimist emamaa ja niinimetatud tõmbekeskuste majanduse turgutamiseks. Mõlemad on siinkohal suurepäraselt õnnestunud.

Tavaliselt ei ole tõmbekeskustele vaja ääremaadele kontingenti, kes väljaspool liitu olevate partneritega hästi läbi saaksid, sest vastasel korral hakkavad nad ise tegelema kaubavahetuse korraldamisega nendesse riikidesse ja vähendavad jõuka tõmbekeskuse kasumivõimalusi. Seega mida halvemad on äärmaa suhted väljaspool liidu piire olijatega, seda paremaks on kujunenud Euroopa Liidu tõmbekeskus ehk kuldse kolmnurga Inglismaa, Saksmaa, Prantsusmaa võimalused enda eesmärke Venemaal realiseerida, ilma selleta, et nad peaksid tülikaid ääremaid suurtesse äriprojektidesse kaasama, et kasumeid jagada. Mis peamine, tuleb saavutada olukord, kus ääremaad ei tahakski nendes osaleda ja selleks tuleb kujundada vastav informatiivne seisund. Selline olukord on tuttav nii gaasijuhtmete, kaubavedude kui teaduskoostöö projektideni välja. Seega on Euroopa Liidul vaja kiviaedade, kiigeplatside, mulgikuubede, varemeteväljade, vabaturu, ilma omanikuta, ilma inimõigusteta, vikerkaarevärvilist Otto-Triinude Eestit, kes ei toodaks mitte midagi, sest siis ei konkureeriks ta mitte kellegagi ning oleks steriliseeritud ja ohutu.

Kas keegi on analüüsinud kuhu oleme jõudnud meie iseseisvuse aluseks olnud isemajandava Eesti ideaaliga meie iseseisvusajal? Tuletame meelde, et meie ideaaliks oli tollajal olla transiidimaa Venemaa ja Euroopa liidu vahel. Meie ettevõtjatel pidi olema tohutu potentsiaal Venemaa turu tundmises. Eestist pidi kujunema sild lääne ja ida vahel, ning meist pidi kujunema muinasjutuline transiidimaa ja kaubavedude paradiis. Paraku on kõik kujunenud ja kujunemas vastupidiseks, ning tekib vaid küsimus: miks? Ilmselt selle pärast, et võimu saavutamine ja hoidmine on Eestis kui EL äärmaal olnud võimutasandile tähtsam kui sotsiaalse ja majandusliku heaolu ja ühiskondliku sooritusvõime saavutamine. Vastavalt sellele on valitud ka võimu müügikampaania. Põhimõtteliselt on olnud valik kaevikusõja või diplomaatia vahel: üks vajab jõudu ja teine mõistus, kuid just seda viimast on kippunud ilmselt nappima ja tööriistakohvris vedelev haamer kujundab tegevusalgoritmi. Nüüd selgub, et kaevikute kaevamine pole inimarengu aruande kohaselt suutnud ära hoida meie ääremaastumist, lahingkaotused nii elavjõus kui varemete hulgas on suuremad kui II maailmasõja ajal. Ilmselt on need kasutamata ressursid järelemõtlemise koht, kuid selline dialoog ühiskonnas puudub. Või peabki meie eestluse eesmärk piirduma keele ja kultuuri säilitamisega nagu see põhiseaduslikult kirjas on, mitte arenguga, nagu vaja oleks. Kuid kui eesmärgiks on vaid kultuuri hoidmine ja säilitamine, siis välistab see arengu, mis viib omakorda selleni, et meie järeltulijad võivad viimast õigekeelsus sõnaraamatut Eesti rahvakultuurikabelis Raadil klaaskapist imetlemas käia ja see on eesti rahvakultuuri tippteos.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus