EESTIST JA TARTU RAHUST. (3)
Eestlased Eestis 09 Sep 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
EESTIST JA TARTU RAHUST.

Nüüd, kus algatusrühm (EKK2 ehk Eesti Kodanike Komiteed2) on üle 20 korra korraldanud Vabaduse väljakul miitinguid Tartu Rahu kaitseks,mis järeldusi võiks sellest teha?

Kõigepealt püüti meid (nagu ikka võimudel kombeks) igati takistada, küll kuulutati ootamatult välja Vabadussamba trepi remont, küll oli Vabaduse väljakule tõmmatud ümber raudvõre, millest hiirgi läbi ei pääsenud (kusjuures meil oli võimude poolt antud miitinguluba taskus olemas!). Siis ilmus meie miitingule kohale veel ka üks provokaator-fotograaf Õhtulehest, kes moonutas meie ürituse sõnu jne jne.

On selge, et paljusid inimesi taolised rünnakud hirmutasid ja nad ei ilmunud enam iialgi kohale, et oma lubatud kõne pidada.

Me alustasime oma üritust praktiliselt nullist. Kui poleks olnud eesti kodanikke, kes meid vaatamata kõigele aitasid, poleks me saanud oma üritust alustada, jätkamisest rääkimata.

Ilmus ka pisut meediakajastust (Tallinna TV ja Aktuaalne Kaamera). Tegin ka ühe lühiintervjuu Andres Raidiga. Samuti oli ja on ka inimesi, kes asusid internetis meie infot levitama. Aga ainult seda, mida sai anda tasuta, sest praktiliselt puudusid meil ju ka rahalised ressursid. Seetõttu muidugi ei saanud me ka tavameedias kordagi oma üritusele eelreklaami teha. (Ainuke kord, kui püüdsime seda teha, siis, nagu juba öeldud, moonutas Õhtuleht meie sõnu ja edastas muud infot, mis tõele ei vastanud).

Me tõuseme tõesti „tõkete tõttu“, nagu ütleb Artur Alliksaar.
Kõige suurem „tõke“ aga oli ja on vaeseks ja viletsaks tehtud Eesti rahvas, eesti inimesed, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat jäänud tohutu elukalliduse tempo juures endal elu seeshoidmine. Aga ükskõik kui kiiresti inimene ka ei jookseks, lõpuks jääb ta ikkagi sellisel kombel vaid oravaks rattas.

Kuna ka tööpuudus on kasvanud koletu suureks, siis on sajad ja sajad tuhanded juba Eestimaale käega löönud ja rännanud siit ära parematele marjamaadele. Kusjuures neid sadu tuhandeid tööpuuduse aruannetes loomulikult keegi ei kajasta!

Eestimaa jookseb meie silmade all verest tühjaks.
Üha vähem ja vähem jääb siia inimesi, kes suudaksid ja tahaksid midagi oma viletsa olukorra parandamiseks ette võtta. Pealegi on paljudel loomulikult ka suur hirm kaotada need vähesedki töökohad, mis neil käes on!

Peaaegu kogu meie riik on juba väliskapitali käes, k.a. Eesti põllumaad ja metsad. Aga paistab, et ikka on veel midagi ära anda. Nimelt Tartu Rahu, vundament, millele on rajatud Eesti riik (millest kirjutas ka vandeadvokaat Kaido Pihlakas 28. juuni Postimehes), mis tahetakse nüüd koos eesti maaalade ja kodanikega kavatsetava uue piirilepingu alusel Venemaale kinkida?!

Meie aust ja uhkusest, Vabadussõjast ja tema kangelastest pole mõtet isegi rääkida. Nemad on sellega automaatselt lihtsalt ajaloo prügikasti visatud.
Mis saab sellisel juhul Eesti rahvast ja tema tulevikust? Mis saab rahvast, kes ei hooli isegi oma kõige tähtsamast ja kuulsusrikkamast sündmusest, suure vaeva ja verehinnaga saavutatud Tartu Rahust? Kas samuti kolinad ajaloo prügikasti?

Miks tegutseb üks valitsus oma rahva ja riigi huvide vastaselt? Selle asemel, et nõuda kompensatsiooni tapmiste, küüditamiste ja materiaalsete kahjude eest? Nii nagu tegi seda näiteks Leedu.
Miks on meie valitsus pea ainukesena huvitatud oma riigi terviklikkuse hävitamisest? Teised riigid ja ka ülemaalised organisatsioonid on huvitatud just vastupisest suunast. Sellest, et praegusel hetkel ei kõigutaks keegi riikide terviklikkust ehk siis maailma raskelt kättevõidetud tasakaalu.
Hirm, lömitamine, pugemine, kõige mahamüümine? Kas tõesti astutakse uuesti, seekord siis juba teist korda ämbrisse? Kas tõesti 1939 aasta pole meid targemaks teinud?

Oma romaanis vabadussõdalastest „Labürint“ näitan ma, milleni viis meie vanemate ükskõiksus ja käegalöömine, muidugi ka hirm ja argpükslikkus - selle tagajärg oli oma riigi kaotamine.

Sami Lottila iseloomustab ka tänapäeva eestlasi üheainsa sõnaga „ükskõiksed“. Ma ütleksin ennemini, muserdatud. Millest? Kõigest. Oma elust, aga võibolla veelgi rohkem iseendast. Sest milleks siis tahetakse nii kangesti mõne teise riigi kodanikuks saada. Selle asemel, et siin Eestimaal oma elu paremaks muuta.
Ei, eesti inimene pole suures osas ikka veel kodanik. Ta pole selles mõttes veel lääne inimene, kes võitleb ju alati oma õiguste eest. Nii materiaalses kui ka laiemas plaanis.

Tõsi, on käputäis inimesi Tartust, Pärnust, Põltsamaalt jt väiksematest kohtadest, kes ei ole pidanud paljuks Tartu Rahu kaitseks Tallinnasse sõita ja siin koos Tallinna kodanikega miitingut pidada. On olnud esindatud ka kaks erakonda, Iseseisvuspartei ja teine isegi Toompealt (IRL). Samuti nagu on Tartu rahu kaitsmise poolt ka minister Seeder ja Riigikogu liikmed Raid ja Herkel.

Aga ainult rahvas on see, kes saaks tuhandete kaupa ühisele üritusele kohale tulla ja ütelda oma otsustava sõna. Ja mitte ainult sõna, vaid teha vajadusel ka teo selleks, et Tartu Rahu, meie riik ja rahvas säiliks. Ja mitte ainult et säiliks, vaid tulevikus ka paremini elama hakkaks, kui ta seda seni on saanud teha.

Miina Hint,
kirjanik
 - pics/2013/09/40247_001_t.jpg


Järgmine Tartu Rahu miiting/kônekoosolek toimub 10.septembril 2013 kell 18 Tallinnas Vabaduse väljakul.
Vaba mikrofon.
http://www.eesti.ca/teade-meel...


Linke:
https://www.eesti.ee/ev95/et/p...

http://www.postimees.ee/123655...

http://www.hot.ee/vabadussoda/...

http://www.delfi.ee/news/paeva...

http://riigi.arhiiv.ee/est/ees...

http://www.ekspress.ee/news/pa...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus