EESTILE VABADUSE KINKINUD ISLANDI MINISTER: Pankadelt tuleb võtta võim ja nende kasum maksustada Pealinn
Arvamus 15 Jun 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Maarja-Liis Arujärv, Virkko Lepassalu, 15. juuni 2015

"Meil on peidetud haige finantssüsteem, mis asub väljaspool seadust ja rajaneb maksuparadiisidel," rääkis Islandi endine rahandus- ja välisminister Jón Baldvin Hannibalsson. "Panga kasum peab olema maksustatud. Islandi valitsus kehtestas pankadele tulumaksu. Saadavat tulu kasutatakse nende perede ja ettevõtete toetamiseks, kes kaotasid Islandi krooni devalveerimise tõttu kõige enam. See on üks paremaid asju, mida Islandi valitsus on teinud. Riigil peab olema tõhus järelevalve panganduse ning finants-laenusuhete üle."
Pilt: Albert Truuväärt - pics/2015/06/45143_001.jpg
"Meil on peidetud haige finantssüsteem, mis asub väljaspool seadust ja rajaneb maksuparadiisidel," rääkis Islandi endine rahandus- ja välisminister Jón Baldvin Hannibalsson. "Panga kasum peab olema maksustatud. Islandi valitsus kehtestas pankadele tulumaksu. Saadavat tulu kasutatakse nende perede ja ettevõtete toetamiseks, kes kaotasid Islandi krooni devalveerimise tõttu kõige enam. See on üks paremaid asju, mida Islandi valitsus on teinud. Riigil peab olema tõhus järelevalve panganduse ning finants-laenusuhete üle." Pilt: Albert Truuväärt


Artikkel originaalis: http://www.pealinn.ee/koik-uud...

"Meil on peidetud haige finantssüsteem, mis asub väljaspool seadust ja rajaneb maksuparadiisidel," rääkis Islandi endine rahandus- ja välisminister Jón Baldvin Hannibalsson. "Panga kasum peab olema maksustatud. Islandi valitsus kehtestas pankadele tulumaksu. Saadavat tulu kasutatakse nende perede ja ettevõtete toetamiseks, kes kaotasid Islandi krooni devalveerimise tõttu kõige enam. See on üks paremaid asju, mida Islandi valitsus on teinud. Riigil peab olema tõhus järelevalve panganduse ning finants-laenusuhete üle."

See Eesti ajaloo jaoks legendaarne mees külastas hiljuti Eestit, pidades ettekande Soraineni advokaadibüroo 20. sünnipäevale pühendatud visioonikonverentsil. Just Hannibalsson oli Islandi välisminister ka 1991. aastal, mil väike Island astus suure ja julge sammu, taastunnustades esimesena Eesti Vabariiki. See oli 22. augustil 1991, kaks päeva pärast taasiseseisvumise väljakuulutamist. Järgides Islandi eeskuju, saabusid taastunnustamise teated järgemööda ka teistelt lääneriikidelt.

Hannibalsson on just selline, nagu ühte tõelist islandlast võiks ette kujutada: täpne, konkreetne ja merevärvi teravalt siniste silmadega.

Islandi saar finantstormis

Ajalootormid räsisid väikest saareriiki üsna karmilt. Mäletatavasti hävisid Islandi finantskriisis 2008. aasta sügisel riigi kolm suurt kommertspanka peaaegu ilma hoiatuseta. See muutis oluliselt riigi majandusseisu – finantskriis muundus kiiresti majanduslikuks kriisiks. SKT vähenes märkimisväärselt ning Islandi krooni väärtus kukkus. Järgnes poliitiline kriis, demonstratsioonid, valitsuse koosseisu muutus, poliitikute kohtuasjad.

Hannibalsson on toda perioodi iseloomustades kirjutanud, et pangad võtsid lühiajalisi laene, kuid laenasid välja pikaks ajaks. Nende võlgnevus kasvas vähktõvelaadselt, kuue aastaga ühelt SKT-lt kümnele, ligi 120 miljardi euroni. See ületas kaugelt Islandi keskpanga võimekust viimase laenutagajana.

Valitsus eiras ohumärke

2006. aastal, kui rahaturud hakkasid jahtuma, tuli ohusignaale kõikjalt, kuid Islandi finantsjärelevalve ei võtnud neid arvesse. Valitsusel oli piisavalt infot, hoiatusi ja nõuandeid läheneva kriisi ärahoidmiseks. Valitsus aga otsustas need raportid vaka all panna. Miks?
Ainus ratsionaalne selgitus võis Hannibalssoni arvates olla, et kõik poliitilised võtmeisikud olid läbi imbunud neokonservatiivsest ideoloogiast: riigi sekkumine on alati halb, turud reguleeruvad alati ise jne.

2010. aasta aprillis avalikustati rohkem kui 2000-leheküljeline Alþingi (Islandi parlament - toim.) erikomisjoni raport, mis on tulvil lugematuid näiteid, kuidas uusrikkad oligarhid, pangajuhid ja nende lähimad ärisõbrad kasutasid korruptiivseid ärimeetodeid ning kuidas poliitiline juhtkond oli uskumatult naiivne ja küündimatu. Algatati ka rida kriminaaluurimisi. Kuigi need kuhugi ei viinud, sest süüd veeretati üksteise kaela, oli vähemalt tegu katsega ühiskonda puhastada. Rahvas kaotas usu poliitikutesse, aga ka nende kontrollitavasse meediasse. Siin tekivad paratamatult paralleelid Eestiga: ka meil ju lasti enne kriisi pankadel takistamatult laene juurde tootes õilmitseda, rääkimata Eesti-poolsest Kreeka toetusrahast jms – aga kas selle eest kunagi ka keegi vastutust kannab?

Kommertspankadelt võtta võim

Tänaseks on aga Island juhtunust õppust võtnud. See väike, veidi enam kui 300 000 elanikuga saareriik on muutunud kogu maailma jaoks panganduse ümberkorraldamise suunanäitajaks.

Kommertspankadelt soovitakse võtta võim luua raha ning see võim tahetakse anda vaid riikliku keskpanga kätesse. Praegu kontrollib keskpank vaid rahatähtede ja müntide loomist ning kommertspangad saavad lõputult "toota" sisuliselt virtuaalset või reaalse katteta raha krediidi andmise kaudu. Ise küsimus, kui palju globaliseeruvas maailmas võimutsev pangandus-finantsoligarhia Islandi suunda järgida soovib. Kuid nagu märkis Hannibalsson Pealinnale antud intervjuus: seniks kuni õppust ei võeta, oleme me kõik kindlustatud regulaarsete finantskriisidega

Kuidas see Islandi pankade erastamine, millest kurikuulus pangakrahh alguse sai, teie mäletamist mööda välja nägi?

Mis oli Islandile sel ajal iseloomulik – mitmed pangad kuulusid riigile. Oli üks keskpank ja kolm kommertspanka, neist kaks riigi omad. See oli nõnda perioodini 1999-2002, mil pangad erastati, à la Rousse, nagu ma seda nimetasin.

Ei olnud mingit avalikku enampakkumist, lihtsalt poliit-operatsioon. Üks pank müüdi sisuliselt konservatiivide erakonnale ja teine põllumeeste parteile. See oli üks põhjusi, miks Islandi finantskriis kujunes nii sügavaks, nagu ta kujunes.

Kuue aasta jooksul muutusid need privatiseeritud pangad kümme korda suuremaks kui Islandi SKT. See kasv põhines mõttetul välisraha sisselaenamisel. Pankade bilanss ületas kümme korda Islandi SKT-d – see oli maailmarekord. Islandi pankade krahh küündis oma ulatuselt maailma ajaloo kümne suurema pangakrahhi hulka.

Islandis olevat alates 1875. aastast olnud tervelt 20 panganduskriisi?

Islandi majandus on ressursipõhine. Moderniseerimine ja industrialiseerimine jõudsid kohale kalaäri kaudu. 1980ndateni teenisime mereandide ekspordiga üle 80% meie välisvaluutast. Seega oli majandus äärmiselt sõltuv merendusega seotud ressurssidest.

See tähendab, et majandus oli väga muutlik, sest kalapüük on, nagu öeldakse, riskiäri. Täna on saaki, homme mitte. See tähendas muu hulgas, et Islandi krooni, mis oli loomise ajal I maailmasõja paiku võrdne Taani krooniga, on mitmeid kordi devalveeritud, nii et sel on praegu üks kahe tuhandik selle esialgsest väärtusest.

Lisaks liiga ühesuunalisele majandusele tuleb ka nimetada väga ebaefektiivset ja saamatut riiklikku majandusjuhtimist, välja arvatud muidugi perioodil, kui mina olin rahandusminister. (Naerab lühidalt).

Viimane, üsna rängas ulatuses devalveerimine viimase suure finantskriisi tõttu oli ilmselt ainuõige otsus?

Ma arvan, et ükski riik pole läbi teinud nii suurt finantskriisi nagu meie 2008. aastal. Devalveerimine 50-60% ulatuses tähendab tegelikult kollapsit. Islandi majapidamised ja kompaniid olid väga seotud laenudega ja sealtkaudu ka välisrahaga. Devalveerimine tähendas, et laenukoormus suurenes. Meil on Islandil seadus, et pikaaegsed laenud on seotud tarbijahinna indeksiga. Devalveerimine tähendas ühtlasi tugevat inflatsioonisurvet: see kasvas 30%. Pluss erakordselt kõrged intressitasemed. 2/3 Islandi kompaniidest asusid tehniliselt võttes pankrotis. Kolmandik laenudega peredest kaotas oma kodud, mis tähendas väljarände suurenemist, eriti nooremate hulgas.

Kuid devalveerimisel oli kaks poolt. Üks ehk halvem näiteks palgasaajate jaoks, kuid teine ja parem eksportööridele. See oli hea kalatööstustele. Ja energiamahukatele tegevustele, sest energia on Islandil odav ja looduslikult uuenev. Atraktiivne pool leidus ka välisturistide jaoks, kellele enne Island oli väga kallis. Ühelt poolt lõime seega eeldused ekspordi tõusuks, mis omakorda lõi eelduse majanduskasvuks, teisalt jälle on ühiskond praegu märksa polariseerunum, kui ta oli varem.

Vahel ütlevad inimesed Eestis, et tänapäeva pangad pole enam kodanike, vaid kapitali teenrid, paiknedes mingis omaette maailmas. Mida arvate?

Kohaliku panga kuvand ja missioon oli varem tõesti olla kodanike teenistuses. Sa usaldasid pangale oma säästud, ja kui sa vajasid nõustamist või laenu, sa läksid panka. Nii oli.

See on totaalselt muutunud, ja muutus algas Ühendriikidest, kus tühistati seoses kunagise suure depressiooniga kommertspankade järelevalve ja reguleerimine. Järgnes erakordselt kiire pankade invasioon, nii investeerimis- kui ka kommertspankade, investeerimisfondide ja teiste oma, nii et pangad laienesid üle riigipiiride ja muutusid nii suureks, et need on võrreldavad tervete majandustega, ja vahel mitmekordselt.
Risk seisneb selles, et isegi kui pangad kuuluvad eraomanikele, tähendab kriis, et maksumaksjad riskivad, sest riigid peaksid abikäe ulatama. See on olnud universaalselt kõikjal niimoodi, sealhulgas Islandil. Pangad läksid pankrotti ja neid pidanuks refinantseerima keskpanga reservide arvelt.

Pangad on teistsugused kui 30 aastat tagasi. Seega on tõsi, mis te ütlesite. Nad on märksa ohtlikumad. Nad on kasvanud oma bilansilt. Nad on sageli suuremad kui põhimajandused paljudes ühiskondades. Kõikjal seesama, mis juhtus ka Islandil – kuue aastaga kasvasid pankade bilansid laenude kaudu Islandi kümnekordse SKT tasemeni, seega märksa suuremaks, kui keskpank või maksumaksjad iialgi suutnuks toetada. See oli Ponzi skeem. (Tegemist on investeerimisprogrammidega, kus lubatakse korralikke tulusid mingist majanduslikku tulu toovast tegevusest, kuid tegelikult makstakse eelmistele investoritele järgmiste investorite rahaga ja mingit muud majanduslikku tulu ei ole või on see märkimisväärselt lubatust väiksem. Lõpptulemusena saab raha otsa ja viimased investorid kaotavad. Sai oma nime 1920ndatel tuhandeid ameeriklasi ninapidi vedanud Charles Ponzi järgi – toim.)

Kuid õppetundidest pole siiani õpitud ja me peame reformima pangasüsteemi rahvuslikul tasemel, ja rahvusvahelisel tasemel, sest see, mis praegu toimub, on samade vigade kordamine.

Kuidas see vigadest õppimine ja panganduse reform välja peaksid nägema?

Ma õppisin majandust Šotimaal rohkem kui pool sajandit tagasi. Meile õpetati, et riigi keskpank on vastutav raha emiteerimise eest või rahaga varustamise eest. Raharinglus pidi toimuma keskpanga kontrolli all. Nad õpetavad sellist mõttetust võib-olla mõnes akadeemilises ülikoolis siiamaani, tegelikkus on aga midagi muud, ja see jutt lihtsalt ei vasta tõele. Faktid seda ei toeta.

Võtame kas või Ühendkuningriigi enne 2008. aastat, kui finantskriis algas: kui suur osa Inglismaal käibivast rahahulgast oli välja antud riigi keskpanga poolt? Umbes 3% ringluses olevast rahast. Kes üllitas ülejäänud hulga? Kommertspangad. Ja seda suuremas osas laenupõhiselt.
Kui ma viin oma säästud panka, siis riik peab nende säilimise garanteerima, mis omakorda tähendab riski maksumaksja jaoks.
Kui ma võtan laenu, tähendab see, et elektrooniline süsteem produtseerib virtuaalselt ühe arvurea, "tootes" sellega raha juurde. Ja kõik ikka võlgu. Ühesõnaga, ei ole olemas korralikku järelevalvesüsteemi.

Inglise panga endine direktor Mervyn King on öelnud, et praegune kaasaegse panganduse korraldus on kõige hullem finantssüsteem, mis iial loodud. Ma olen temaga täielikult nõus. Probleem on selles, et see nõuab radikaalseid reforme. Ja ühe riigi jõupingutustest selleks ei piisa. Kuna elame globaliseeruvas maailmas, peaks selle aluseks olema rahvusvaheline kokkulepe.

Pangad ei allu enam ammu mingitele seadustele peale nende, mida nad ise lasevad teha?

Meil on peidetud finantssüsteem, mis asub väljaspool seadust ja rajaneb maksuparadiisidel. Umbes pool kogu maailma kaubandustehingutest toimub globaalsete ettevõtete siseselt, kel on peakorterid Ühendriikides, kuid kes on peamiselt rahvusvahelised. See tähendab, et nad saavad valida, kus kohas kasumit välja võtavad. Ja tavaliselt nad registreerivad mõne kompanii maksuparadiisi.

Nagu Google või Microsoft või Starbucks – kui nad üldse makse maksavad, siis sellisel määral, nagu nad ise otsustavad. Nad registreerivad sageli oma kasumid maksuparadiisides.

Ja kui me küsime, kui suur on sellise nn peidetud majanduse suurus, siis uuringuinstituut Washingtonis määratles seda 2013. a, ja jõudis järeldusele, et sellise seaduste ülese majanduse suurus on USA ja Jaapani SKT kahe peale kokku panduna. Ehk siis maailma esimese ja kolmanda majanduse summa. Aastas 35 triljonit dollarit.

See on haige süsteem, kuid pole rahvusvahelist kokkulepet selle ohjamiseks. Niikaua, kuni see süsteem eksisteerib, oleme ka kindlustatud uute regulaarsete kriisidega. Selline on minu arvamus.

Te olete kritiseerinud ka IMF-i ja maailmapanka?

IMF on põhiliselt Ühendriikide varakamber. Selle tegevus on sageli omanud väga halbu kõrvalmõjusid.

Näiteks 1997-98 finantskriis oli tüüpiline spekuleeriva ja kiiret kasumit otsiva kapitali tekitatud finantskriis, eriti Aasias. Ühel hetkel hakati kartma ja kapital tõmmati välja, mis tähendas kollapsit mitmete riikide jaoks, nagu näiteks Tai või Malaisia, Indoneesia, Filipiinid jne. IMF-i pakutud kasinus-päästeprogramm tegelikult mõnedel juhtudel pikendas ja süvendas kriisi. Nad tunnistasid selle ka ise üles ja palusid kaks aastat hiljem vabandust.

Finantskriis Islandil tähendas, et IMF võttis seal kontrolli 2009. aastal ja lõpetas selle programmi kaks aastat tagasi. Ma pean tunnistama, et IMF-i programm Islandi kohta osutus paremaks, kui ma kartsin. Nad mõistsid, et pankrot on nii sügav, et nad peavad kehtestama pankade kapitali üle kontrolli, mis varem oleks Islandi puhul olnud mõeldamatu. Samuti oli asjakohane ka nende ette pandud kulude kokkuhoiu programm. Seega ma arvan, et IMF toimis Islandi puhul mõistlikumalt kui muudel juhtudel.

Eestis astutakse samme ühistupanganduse elavdamiseks, näiteks asutatakse peagi uus ühistupank Tallinnas. Mida te sellest pangandusvormist arvate?

Meil Islandil on kohalikud hoiuühisused samuti tuntud. Need teenisid hästi kohalikke kogukondi, edukalt ja stabiilselt – kuni suure kriisini, mil suured pangad neist paljud üle võtsid. Kuid sellest hoolimata on üldiselt meil seega head kogemused kohalike hoiu-laenuühisustega.

Ja need on teie maal endiselt tegusad?

Jah. Kuigi, nagu ma ütlesin, finantskriis pisut nõrgendas nende positsiooni ja nad pole veel saavutanud varasemat tugevat olukorda.

Eestis on väga sageli kõneks küsimus pankade maksustamisest. Nagu te enne rääkisite, kipuvad pangad maksma just nii palju või nii vähe makse, nagu nad ise maksta tahavad. Kas me peaksime kuidagi oma seadusandlust muutma, et sundida neid rohkem riigieelarvesse panustama?

Ma saan vaid rääkida, mida meie Islandil tegime. Pangasüsteem pankrotistus. Riik kulutas nende toetuseks raha. Pangad laienesid enne seda kuus korda ja olid äärmiselt kasumlikud. Et saada tagasi mingitki osa, mida maksumaksjad olid sunnitud Islandi panganduse päästmiseks kulutama, kehtestas Islandi valitsus pankadele tulumaksu. (Pärast krahhi tagas valitsus kõik hoiused Islandi pankades, välja arvatud nende välisharudes – toim.) Saadavat tulu kasutatakse nende perede ja ettevõtete toetamiseks, kes kaotasid Islandi krooni devalveerimise tõttu kõige enam. See on üks paremaid asju, mida Islandi valitsus on teinud. Panga kasum peab olema maksustatud. Riigil peavad selleks olema kindlad regulatsioonid, ja üldse tõhus järelevalve panganduse ning finants-laenusuhete üle.

----------------------------------

HANNIBALSSON: Soovin, et tasuta ühistransport oleks ka Islandil

"Mäletan Savisaart ajast, mil ta oli peaminister ja taotles Islandilt Eesti iseseisvusele toetust. Mul on temast meeldivad mälestused," ütles Hannibalsson, kelle sõnul on tasuta ühistransport märk Tallinna heast juhtimisest.

"Ma mäletan Savisaart 1990.-91. aastast, kui ta oli Eesti peaminister," ütles Hannibalsson. "Ta külastas koos Lennart Meriga, kes oli siis välisminister, Islandit, taotlemaks meie toetust. Siis leidis aset diskussioon meie peaministriga ja minuga kui tollase välisministriga. Mul on temast head mälestused ka ajast, kui olin 2003-2006 Helsingis resideeruv kolme Balti riigi saadik. Tema oli ka sel ajal Tallinna linnapea. Olen kurb, kuuldes Savisaare terviseprobleemidest, ja loodan tema kiiret paranemist."

Hannibalsson ütles, et sooviks, et tasuta ühistransport oleks ka Reykjavíkis. "See pole küll suur linn, üle 150 000 elaniku, kuid areneb väga kiiresti, eriti eeslinnade kaudu," lausus endine välisminister.

"Rahvastik suureneb ja linn on laienenud päris suurele territooriumile, kus on aga kehv ühistranspordiühendus. Mul on kriteerium, kuidas hinnata elukvaliteeti linnades: kui on tagatud inimeste jaoks odav ja kvaliteetne ühistransport, näitab see, et tegemist on hea elukeskkonnaga. Ameerikalikud linnad, kus liiklus rajaneb põhiliselt eraautodel, on tegelikult jubedad konglomeraadid. Reykjavíkiski on kahjuks tavaline, et majapidamises on kolm-neli autot. Mõned neist on maasturid, hirmsad saastajad. Seega on inimese jaoks odav, efektiivne ja kergesti kättesaadav ühistransport tõepoolest kindel märk linna heast juhtimisest."
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus