Eesti tuntus ja kuvand maailmas (1)
Arvamus 11 Mar 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson
Mõned aastad tagasi sattsuin Jaapanis Hiroshima sadamast kesklinna poole teed küsima. Kolm noorsandi juhatasid abilvalmilt õige suuna kätte ning küsisid seepeale, kust kandist ise olen. Vastasin, et Eestist. Minu üllatuseks läksid noorte näod rõõmust elevile, sest nende üheks toonaseks iidoliks ei olnud keegi muu kui meie oma Vanilla Ninja. Läbi popmuusika olid nad avastanud ka Eesti.

Ma ei kahtle, et kui ma täna, kuus aastat hiljem, kohtaksin neid samu Hiroshima noori, siis oleks nende Eesti tundmisse lisandunud veel üks nimi – Baruto. Läinud aasta novembris Riigikogu väliskomisjoniga Tokios käies ei möödunud ühtegi kohtumist ilma Barutot mainimata. Jaapani kolleegid rääkisid temast ülivõrretes.

Täna on Kaido Höövelson Jaapanis vaid sammu kaugusel pooljumala staatusest. Märtsikuise sumoturniiri võit tõstaks ta oma spordiala valitsejaks – yokozunaks. Kümnetel miljonitel jaapanlastel kinnistuks sellega teadmine, et nende sumokangelane on eestlane.

Jaapanis ettevõtlusega tegelevatel eestlastel on nüüd kiired päevad, kuidas Baruto tuntuse kaudu paremini sealsel turul läbi lüüa. Sama kehtib ka Eesti ja Jaapani suhete kohta laiemalt. See on harukordne võimalus, mida lihtsalt peab kasutama.

Baruto lugu on minu arvates väga ilmekaks näiteks sellest, et vaatamata väiksusele on ühel riigil võimalik tänu oma tublile kodanikule saavutada tuntus ka väga konservatiivses ning meile kauges kultuuriruumis.

Eestil on väikeriigina mõistagi väga keeruline maailma oma lugu viia ning oma kuvandit teadlikult kujundada. Pealegi pole olemas mingit ühte lugu, sest maailma vastuvõtllikkus on ruumiti nii erinev. See, mida arvatakse Euroopas meist, pole sugugi sama, kuidas Eestit nähakse näiteks Aasias. Welcome to Estonia on sõbralik soovitus, kuid tuntus tekib ikka läbi personaalse taju või teadmise.

Alles hiljuti tabasin Amsterdami lennujaamas ennast olukorras, kus pidin iga päev reisijatega tegelevale kohalikule töötajale seletama, et Eesti ei asu Venemaal, nagu tema arvas, vaid on juba ammu Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa. Pealegi on meil hollandlastega sama raha. Tema pilgus oli kohmetust, kuid ehk jäi lühikesest jutuajamisest talle meelde, kus Eesti asub.

Istanbuli kaubanduskojas Balti suunaga pikka aega tegelenud ametnik ütles kord minu küsimusele – milline kolmest riigist on türklastele kiiremini tajutav, et selleks on Leedu. Küsiva pilgu peale vastas ta lühidalt: põhjuseks on Leedu korvpallimeeskonna lai rahvusvaheline tuntus.

Baruto, Arvo Pärt, Kaia Kanepi, Rein Taaramäe, Ott Tänak, Eesti jalgpallimeeskond, Kerli Kõiv, Carmen Kass ja paljud teised on täna meie mitteametlikeks saadikuteks laias maailmas, kes tänu oma piire ületavale ja emotsionaalselt tajutavale tegevusele on suutnud Eestit tuntumaks teha ka seal, kuhu tavapärane diplomaatia mitte kunagi ei ulatu.

Loomulikult võiks ju siin ka üleolevalt küsida, et miks meil üldse on vaja, et teised meist midagi teaksid või kas meil oleks vaja oma niigi piiratud ressursse selle peale raisata?

Vastust pole raske leida. Tänases väga konkurentsitihedas ja dünaamiliselt arenevas maailmas, kus internetiajastu meedial selle kõige laiemas tähenduses on päratult suur mõju inimeste arvamuste ja hoiakute kujundamisele, pole ka Eesti sugusel väikeriigil teist valikut, kui et püüelda suurema tuntuse ning positiivse tähelepanu suunas. Kui meile on oluline oma riigi turvalisem tulevik ning rahvusvaheline konkurentsivõime, siis tuleb ka meil senisest teadlikumalt panustada avalikku diplomaatiasse.

Avalik diplomaatia selle kõige erinevamates ja teinekord ootamatuteski vormides on tänases infomaailmas äärmiselt oluline viis riigi tuntuse kavatamiseks ning kuvandi järjekindlaks kujundamiseks. Häid näiteid on juba praegu terve rida, kuigi sageli on nad omavahel vähese seosega.

Alles nädala eest osalesin India pealinnas New Delhis meie rahvuseepose Kalevipoeg hindikeelse väljaande Kalevputra esitlusel. Eesti Kirjanduse Teabekeskuse eestvõttel jõudis enam kui neli aastat kestnud projekt tänu tõlkja Vishnu Khare tööle suurepärase tulemuseni.

Kalevputra veidi enam kui tuhandeline tiraaž pole küll miljardiriigile kuigi suur, avab see ikkagi hindikeelsele maailmale esmakordselt värava Eesti kirjandusse. Kuuldavasti on juba varsti oodata lisaks ka meie luule tõlkeid.

New Delhi raamatumessi raames toimunud Kalevputra esitlus oli ühtlasi ka järjekordseks heaks võimaluseks Eestit tutvustada. India välisministeeriumi kultuuridiplomaatia peakoordinaator Suresh Goel oli Eestiga viimati kokku puutunud seitseteist aastat tagasi. Pikaks veninud pausi lõpetas tema enda esinemine meie eepose esitlemisel.

Väga sõnakas oli see, et Kalevputra esitlus ei saanud läbi ilma Skype’i mainimata. Vishnu Khare rääkis oma kõnes, et Eesti on see riik, kust tuleb Skype. Pole midagi öelda, Skype on Eestile täna suurimat rahvusvahelist tuntust pakkuv bränd, mis töötab ükskõik millises maailmanurgas poole sõna pealt. Kui siia lisandub veel jutt meie e-teadlikkusest ning küberteemadest, siis on kujund tugevalt vormitud – Eesti on kaasaegne infotehnoloogiliselt kõrgelt arenenud riik.

Infotehnoloogilise tiigri mudel on Eestile täna vaieldamatult kõige töötavam rahvusvaheline kuvand. Samas on kummaline, et me pole seda siiani piisavalt hästi suutnud ära kasutada. Viimane maailmanäitus Shanghais oli sesosas paraku hoiatavaks näiteks, kus Eesti paviljonis röövisid peatähelepanu hoopiski aukudega põrsad. See polnud sugugi odav lõbu, sest pool aastat kestnud üritus läks meile umbes sama palju maksma, kui Pekingisse ehitatav Eesti uus saatkonnahoone.

Samuti pole me suutnud oma e-edu piisavalt veenvalt pakendada ja kaubaks teha. Selle parimas tähenduses. Jah, me oleme konsultantidena väga head. E-riigi akadeemia on siin kindlasti heaks näiteks ning rahvusvaheline huvi meie teadmiste vastu kasvab. Kuid samas küsis India kommunikatsiooni ja infotehnoloogia minister hiljutisel kohtumisel, miks Eesti ja India kaubavahetuses pole märke sellest samast infotehnoloogiast.

Ometi pole klaas vaid pooltühi. Meie uue põlvkonna alustavad tehnoloogiaettevõtted on äratanud lühikese ajaga rahvusvahelise riskikapitali huvi ning suutnud tõusta maailma omataoliste edetabelites uskumatult kõrgetele kohtadele.

Eks sellele aitab kindlasti otsati kaasa meie vahetu naabrus. Skandinaavial on maailmas hea maine nii tugevate demokraatlike ühiskondade kui kvaliteetseid tooteid pakkuva piirkonnana. Oma rolli mängib ka Põhjamaade investeerimisvõimekus, millele viitab kasvõi sellesama Skype’i lugu.

Eesti tutvustamine maailmas Euroopa Põhjamaana ei oma seetõttu vaid geograafilist tähendust. Näiteks kvaliteeti ja brändituntust hindavas Aasias on see taust vägagi suure kaaluga. Euroopas aitaks see aga meid vaikselt välja tirida eelarvamuslikust ekssoveetide kuvandist.

Põhjamaalikust korraarmastusest sündis 2008. aastal Eestis idee, mis tänaseks on sisuliselt vallutanud kogu maailma. Koristustalgute projekt Teeme Ära jõuab eeloleva poole aasta jooksul enam kui 80 riiki Afganistanist Brasiiliani ninga Kanadast Malini. See on hea näide, kuidas kodanikualgatusest sündinud idee võib riigile ilma suuremate kulutusteta tuua väga suurt tuntust.

Teeme Ära (Let’s do it!) positiivne bränd on kindlasti väärt, et ka riik sellesse oma jõudude ja võimalustega panustaks. Rohelise mõtteviisi üleilmse leviku juures annaks see Eestile võimaluse olla hästi nähtav ning tugevdaks meie kuvandit rahvsuvaheliselt hoolivast ning panustavast riigist.

Kirjeldus Eesti loost suures ilmas poleks aga sugugi täiuslik, kui sellest puuduks meie enda identiteedi keskseim tegelane – ajalugu. Sofi Oksaneni Puhastus on viimasel ajal taas tekitanud meis vaidlusi, kuidas või kes peaks meie minevikulugu kirjeldama.

Õigupoolest pole ju küsimus selles, kuidas hinnata Oksaneni raamatu mõju Eesti kuvandile. Pigem on oluline, mida me ise suudaksime teha selleks, et meie ajalugu oleks rahvusvaheliselt paremini dokumenteeritud ning ka emotsionaalselt mõistetud.

Siingi pole sugugi vähe häid näiteid. Kirjanik ja dokumentalist Imbi Paju on suutnud Eesti ajaloolisi pöördemomente kirjeldavad teosed viia erinevatesse keele- ja kooliruumidesse. Sama on näiteks õnnestunud dokumentaalfilmi “Laulev revolutsioon” autoritel. Meie ajalugu on keeruline ja seda pole kaugeltki lihtne seletada. Kuid mida rohkem on erinevaid pidepunkte, ehk kunagi ka näiteks Hollywoodi filmini välja, siis on ka meie enda lugu palju laiema kandepinnaga.

Arvamuslugu ilmus ajalehe Postimees lisas AK 10. märtsil 2012.

Autori blogist: http://markomihkelson.blogspot...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus