Eesti rahva kannatuse aastad Siberis (4)
Eestlased Eestis 02 Jun 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti rahva kannatuse aastad Siberis
Koostaja: Marta Mooring ja Valva Luuka
Väljaandja: Tartu Memento, Tartu 2012

Kui noor venelane Tallinnas äsja mulle seletas et küüditati vaid üksikuid sõjaroimareid, ma kostsin, et 1941a juunis küüditati 10.000 eestlasi, perekondade kaupa; neist kolmandik olid lapsed; vaevalt sõjaroimarid ja see toimus enne kui kõlas esimene sõdimisepauk Eesti mandril.
Noor venelane oli selle peale sõnatult tumm ja ma veendusin, et eestlaste küüditamist pole piisavalt arutusele võetud. Tahaks loota, et panin teda küsitlema mis Nõukogude kangelane, Arnold Meri pajatas tema suguste abiturientidele pronks sõduri mässu puhul. Meri oli küüditamistega usalduslikult tuttav. Paraku, ta suri oma kodu mugavas voodis, ättina, enne kui ta pidi oma osalemist klaarida Eesti kohtu ees.
Küüditatute lood on jäänud lõvi osas salvestamata. Neist suur osa ei jõudnudki Siberist tagasi; teised pidid ootama Nõukogude võimu lagunemist, enne kui neid tohiti ausameelselt kirja panna.
Eesti rahva kannatuse aastad Siberis pole ajaloolase kirjand. Pigem, siia on koondatud ohvrite kogemusi, nii kuidas meenutatud aastakümneid hiljem, taasiseseisvuse ajal. Panustajad olid küüditamise puhul lapsed. Vanemad küüditatud on enamasti lahkunud elavate hulgast.
Küüditatute kogemused on mitmekesised, siiski teatud trafaretti raames. Siberi sõit vältimatult sai alguse kui peksti ust öö pimeduses. Ehmunud elanik võis hirmuga pärida, "Kes lõhub?" Vastati, "Passikontroll!" või midagi sarnase süütu kõlaga.
Relvastatud jõuk selle peale vajus majja ja korjas elanikud ühte tuppa. Neid kamandati asju kokkupanna igaveseks ära sõiduks. Kuhu? Mis pärast? Sellest ei räägiti. Pakkimiseks anti mõnele tund; teistele, viisteist minutit. Ametlikult, poolteist tundi oli selleks määratud; aga kes seda kontrolliks keset ööd?
Jõugu päälik oli NKVD-lane; abilisteks venelastest mundrimehed ja kodukandi endised pättid kes Nõukogude võimuga tõusid miilitsateks. Oli juhtumeid, kus vene mundrimees pakkus head nõu, nt "Võtke soojad riided kaasa." Üks proua elas küüditamisest üle õmblusmasina kaasasvõtmise nõuannest. Ent reeglina, kihutati neid tagant ja pahatihti, kihutaja oli eestlasest kommunist.
Õuel ootas lahtise kastiga auto, millega toimetati neid vaksaali lähedasse trellitatud loomavagunitesse. Mehi seal eraldati naistest ja lastest. Nende vastavad pambud läksid nii kuidas juhtus.
Rongivagunite täitmine kestis kolm päeva ja pidevalt, sealt kõlas laste nuttu ja kisa, vett paludes. Palvete vastu hõigati, „Pole ettenähtud!“ Kas laiskusest või julmusest, vett ja lurri anti vaid kord päevas.
Kurnavas jänus, näljas ja kuivkäimla haisus, küüditatud siis veeresid loomavagunites itta; sealt edasi jõepidi, kaatri ja pargasega, põhja poole. Retk kestis, koos peatustega, kaks nädalat ja enam.
Siberis, mehi panti laagri, kus neile määrati suvalist õiglust: kas mahalaskmist, või kombekohalise 25+5 – kakskümmendviis aastat sunnitööd, selle peale, viis aastat asumisel. Mõeldagi, nende lood on sama kui kadunud.
Naised ja lapsed läksid orjaturgu, kus kolhoosi ülemad tulid kokku tööjõudu korjama. Sealt levitati neid kolhoosidesse, kus nad tegid igat ettekujutavat tööd: kõplasid kartuli põldu, karjasid loomi, püüdsid kalu ja lõikasid metsa.
Töö vahest edenes relvastatud valvuri silma all, aga mitte põgenemise vältimiseks; pigem, et mõni ei pistaks peotäis põllusaaki tasku, kodus ootava nälgivate laste söötmiseks. Saak kuulus riigile. Isegi põllukoristuse järelnoppimine oli karmilt karistatud. Üks istus taskutäie viljaterade võtmise eest mitu kuud vanglas ja teine, taskutäie hernete eest, mitu aastat. Nõukogude juura oli juhuslik, aga karm. Üks 80 a prouat läks vangla kui ta ei suutnud oma metsalõikamise töönormi täita. Metsalõikamine oli kõigest töödest raskem; reaalselt, vereta surmanuhtlus.
Nälg oli pidev ja sellest, tõusis omapärane siberiköök. Kõik mis oli vähegi söödav, leidis oma tee patta. Kolhoosist kümne kilomeetri ulatuses, nõgesed olid ära koristatud supitegemiseks.
Päevast päeva elamisest muldpõrandaga onnis, tõusis ka omapärane siberi majapidamine. Kord nädalas, veega pritsiti põranda niiskeks ja luuaga, pühiti puhtaks. Palja käega, siis määriti õhukese korra värsket lehmasõnnikut ühtlaselt üle põranda. See kuivas ruttu, hais ka hajus ja tagajärjeks oli sile ja puhtavälimusega põrand.
Põgenemise vältimiseks, piisas et küüditatud ilmusid, kord nädalas NKVD-lase ees. Üksikud põgenemised siiski õnnestusid. Kontroll oli tihti lohakas ja kes oli julge ja leidlik, hiilis kontrollpunktidest mööda ja kodumaale tagasi. Sellegipoolest, kes kadus NKVD silmast ei kadunud mälust. Põgenikke püüti pikapeale kätte ja saadeti Siberi tagasi.
Lapsi, küüditatud 1941. a, vabastati 1949. a. Need pääsesid Eestisse tagasi, tavaliselt oma talumaale, mis oli vahepeal kolhoosiks muutunud. Möödus aasta, siis küüditati neid teist korda Siberi, kus tegid orja tööd edasi. Nõukogude juura oli suvaline ja juhuslik.
Küüditatule maksti palka, olgugi nappilt, nii et kas tohime öelda et olid orjad? Kohe raudselt. Vastutahet neid sunniti Siberi, kus täitsid määratud töökohustusi, kus omavolitune lahkumine oli karistatud vanglaga.
Tahaks kirjeldada tavalist küüditatu, kuid niisugust pole tegelikult olemas. Kaugelt vaadates, küüditatu oma hallis massis on ühest tükkis – kulak, rahva vaenlane – või midagi niisugust. Sellegipoolest, lähivaates on näha omapära, kus igast silma säras on näha pühavaimu; tähendab, et iga hing on ääretu väärtusega.
Kommunistid seda ei taju. Nad näevad vaid vaenulikke klasse; nende hulgas, kes on tööandja, kes on töövõtja; keda tuleks muserdada, ehk vintsutada; ikka töörahva vedamiseks, ehk lükkamiseks, oivalise tuleviku poole mis on vaid nendele teada.
Kui tavalist pole olemas, õppetust on ikka saada ühest ja igast. Rutt Kreslingust, näiteks, kes oli 13 a vana, kui küüditajad peksid tema pere ust Elva kandi talumaal, 1941. Tema läks Siberi esimese lennuga. Alaeasliste amnestiaga, 1949. a pääses jälle kodumaale. Aasta pärast, teda küüditati teist korda Siberi.
Lõpuks jõudis kodumaale30-aastalisena. Siis alustas ametnikudega kirjavahetuse isa otsimiseks. Pikka peale sai teate, et isa lasti maha, 1941. a ja süütõendite puudumise tõttu, teda hiljem rehabiliteeriti. Eks ta sellega puhkab rahus ja elajad ei tohi kahtleda Nõukogude õiglust.
Mida on sellest kogumikust õppida, peale Nõukogude asjatu julmust? Üsna palju, tegelikult. Eesotsas, et venelasi me ei tohi laita. Nad olid ise kommunistide ohvrid, kes kostitasid küüditatuid nagu kaasohvrid. Vajaduse korral, nad pakkusid eestlastele öövarju ja jagasid oma paja natukest. Veel, et inimese hing on vapustavalt visa. Rutt Kresling oli plikahakatis kui teda küüditati. Mõistmatul kombel, me temas ei nae kibestust ega kuule kaebusi. Juubeldab sellest, et leidis Siberis leidis Voldemar Rannaste – esimene sümpaatia ja elukaaslane, kes jäi ka igaveseks.
Andres Gutman, juuni, 2013
Eesti rahva kannatuse aastad Siberis, 350 lk. on Torontos saada Eesti Maja kaupluses.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus