Eesti: Nord Streami keskkonnamõjude aruanne jätab tähelepanuta Läänemere eripära PM (2)
Eestlased Eestis 11 Mar 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2009/03/23063_1_t.jpg
Madis Filippov PM

«Kui 1980. aastatel Virumaale planeeritud fosforiidikaevandused hõlmasid mõnda tuhandet ruutkilomeetrit maismaad, mis oleks kõlbmatuks muutunud, siis Läänemerre planeeritav gaasitoru ähvardab praegusel kujul Läänemerd surmaga kuni kolmesajaks aastaks,» kirjeldas Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi juhtivteadur Tarmo Soomere gaasitoru võimalikku mõju.

Läänemerre, mis on üks enam inimtegevusest mõjutatud veekogusid maailmas, on pärast Teist maailmasõda uputatud teadmata hulgal mürke, lõhkekehi ja laskemoona tootmiseks kasutatud aineid.

Mainekas Saksa ajakiri Der Spiegel on pakkunud, et vetesügavuses lebab kuni 350 000 tonni laskemoona, 100 000 miini ja umbes tuhat tonni elavhõbedat. Täpseid andmeid Läänemerre uputatud mürkide ja miinide-mürskude kohta hoiavad Teise maailmasõja aegsed liitlased siiani salajas.

Nord Streami aruanne väidab, et merepõhi on sonaritega läbi uuritud, gaasijuhtme teelt lõhkekehad üles leitud ja need tehakse kahjutuks. Tavaliselt lõhatakse selleks merepõhjas hulk väikseid lõhkelaenguid.

Lõhkamistega kaasneb aga oht, et viga saavad elavhõbedat sisaldavad konteinerid. Kui plahvatused räsivad ühte-kahte konteinerit, ei juhtu veel midagi hullu. Ent tekkida võib doominoefekt ehk puruneda võib mitu konteinerit järjest.

Soomere sõnul on paratamatus, et mürgid ükskord vette jõuavad, aga kui see juhtub jupikaupa, on kontsentratsioon madal, palju mürke jääb pidama põhjasettes ning ülejäänu jõuab meri neutraliseerida, sest Läänemere vesi vahetub pealmistes kihtides 25 aasta jooksul.

Konteinerite mürgine sisu on eriti ohtlik Eestile. Hoovused kannavad Soome lahte sattunud ained suure tõenäosusega just Eesti rannikule, nagu seda on tõestanud viimaste aastate arvukad õlireostused.

«Samamoodi tulevad torupanekuga üles pööratud setted üsna kähku Eesti randa,» seletas Soomere, kelle sõnul on tema Rootsi kolleegide esialgsete arvutuste põhjal see tõenäosus 80–90 protsenti.

Toruehitusega kaasneb paratamatult ka merepõhjas olevate küngaste õhkimine ja toru aluse toestamine ning need tööd paiskavad üles suurel hulgal põhjasetteid.

«See on suhteliselt kindel, et pealmised, puhtad setted, pestakse segamini alumistega ja reostunud setete ülespaiskumine on päris ulatuslik,» hoiatas Soomere. Valmis toru vajub veel aastaid ning selle kõrvalt kerkib vette üha enam setteid. See võib kesta kaks kuni viis aastat.

Merepõhi sisaldab muidki ohte. Paarkümmend aastat tagasi tuli Soomest Kymijoki jõest Läänemerre dioksiine, puidu töötlemisel tekkivaid ülimürgiseid aineid. Üks praegugi suhteliselt suure dioksiinide kontsentratsiooniga ala on Soomes Kotka ümbruses ning ulatub veidi üle Soome lahe keskjoone. Gaasitoru läheks sealt läbi.

«Peal on ligi kümme sentimeetrit suhteliselt puhtaid setteid, ent selle all paarkümmend sentimeetrit päris reostunud kihti,» lausus Soomere. Nii on võimalus, et settekihtide segi paiskudes jõuab mürk ka Eesti rannikule ja meie kaladesse.

Ent mis juhtub, kui 1200 kilomeetri pikkune torujuhe puruneb? «Kui toruga peaks midagi juhtuma, läheb ligi tund aega, enne kui seda kuskil pumbajaamas märgatakse, sest rõhulangus levib maksimaalselt helikiirusega,» viitas Soomere, et gaasitorule pole plaanitud vahepumpamisjaamu ega eraldussiibreid.

Kui toru lekkekohast peaks mööduma laev, võib järgneda plahvatus. «Kõigi halbade asjade kokkulangemisel võib sellele järgneda suur laine,» lausus Soomere. Soomere hinnangul tsunami Eestile palju kahju ei teeks, kuid Peterburi võib ära uputada küll. Geoloogide väitel ei ole Eesti rannik vähemalt tuhat aastat tsunamit näinud.

Ka on gaasimulle täis vee efektiivne tihedus väiksem. «Keskkonnamõjude aruandes on kirjas, et laevad võivad kaotada stabiilsuse ja põhja minna,» viitas Soomere. Õnnetusse sattunuid saaks päästa vaid helikopteritega. Ookeanilaevadki lasevad Läänemerre jõudes ballastvett välja, kuna isegi kolmeprotsendiline magevee ja ookeani tiheduse vahe tähendab palju. Enim on ohustatud väiksemad laevad.

Ohtu suurendab asjaolu, et kui mujal maailmas ehitatakse torusid risti üle väina, siis Nord Streami gaasijuhe jookseks piki merd, kust läheb ka laevatee. Soomere sõnul tekib aga keskmiselt kord nädalas mõnel Soome lahel sõitvatest laevadest vajadus ankur vette lasta.

Muidugi ei pruugi need ohud tõeks saada. Ka Nord Stream väidab, et õnnetuse tõenäosus on väga väike. «Klassikaline käsitlus defineerib riski kui õnnetuse tõenäosuse ja kahju korrutist,» lausus Soomere. «Kui tõenäosus on väike ja kahju suur, on risk ikkagi suur.»

Kolm aastat tagasi tunnistati Läänemeri eriti tundlikuks merealaks. Soomere sõnul lähtuvad toru ehitajad aga nendest normidest, mis on tunnistatud üldkehtivaks vabas vees, nagu Põhjameri või Vahemeri.

«Sellise vähese andmestiku ja pealiskaudse vaatluse alusel on mere kallale minek tõeline julgustükk,» lausus Soomere.

Eesti seisukohta oodatakse juuni alguseks ning riigil on ka sõnaõigus. «Kahtlemata peavad päritoluriigid arvestama mõjutatud riikide seisukohaga, ent kuidas keskkonnamõjude hinnangu aruannet nende alusel täiendatakse, selgub asjaajamise käigus,» selgitas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Brita Merisalu. «Lubade andmisel tuleb omakorda arvestada keskkonnamõjude hinnangu tulemustega,» lisas ta.

«See on viimane võimalus ehitust peatada või muuta, kui see peaks ohtlikuks osutuma,» nentis Soomere. «See on väljakutse Eesti mereteadusele.»

Seetõttu saatis Eesti Teaduste Akadeemia 18. veebruaril presidendile ja peaministrile kirja sooviga moodustada professionaalne komisjon, mis töötaks läbi gaasijuhtme keskkonnamõju hindamise materjalid. Vaja on tuvastada ohud ja lüngad ning vajadusel esitada argumendid juhtmeehituse peatamiseks või edasilükkamiseks.

Ka palusid teadlased leida viis, kuidas asjatundjad saaks presidendi ja valitsuse võtme­isikutele kiiresti teada anda, kui gaasijuhtme ehitamisel ilmnevad olulised muutused.
Kirjas seisab, et ekspertide hinnangul on gaasijuhtme ehitus Eesti territoriaalvete vahetus naabruses Eesti jaoks erakordselt tõsine keskkonnaprobleem, tõenäoliselt suurim viimaste kümnendite jooksul.

Kommentaarid

Dioksiine ei ole piisavalt uuritud

Ivar Puura
Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni liige:

Dioksiinide ja metüülelavhõbeda vabanemine põhjasetetest gaasitoru ehitamise ajal tekitaks kalade mürgisuse uue laine, mis hävitaks tõenäoliselt Eesti kalanduse ekspordivõimalused ja vähendaks võimalusi Läänemere kala süüa. Lisaks kantserogeensusele kontsentreeruvad dioksiinid imetavate emade rinnapiimas enam kui 50 korda ning mõjutavad väikelaste arengut – näiteks Soomes on uuritud arvukaid hammaste väärarenguid. Teatud kontsentratsioonide juures mõjutavad dioksiinid ka luustiku arengut.
Nord Streami Espoo keskkonnamõjude aruandes pole dioksiine üldse käsitletud, ehkki sellele on korduvalt tähelepanu juhitud. Enamikku loodusteadlaste sisulistest märkustest ja soovitustest on eiratud.

Tänasest (eilsest – toim) on olnud võimalus tutvuda ka Soome keskkonnamõjude aruandega. Seal on dioksiinidest kui keskkonnamürkidest ühes lõigus põgusalt juttu, kuid lisatud ei ole ühtegi analüüsi ega uuringut. Eksitavalt on väidetud, et Soome lahe dioksiinidega seotud reostusoht on seotud õhu kaudu levivate ainetega, viidates Soome autorite tööle, mille järeldustes on selgelt öeldud, et reostus pärineb Kymijoki jõe poolt Soome lahte kantud põhjasetetest.

Hoovused juhivad reostuse Eestisse

Tarmo Soomere
Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi juhtivteadur:

Eestit ümbritsevad merealad on osa meie rahvuslikust rikkusest. Nii nagu mitmete muude hüvede puhul, oskame sageli nende tegelikku väärtust hinnata alles siis, kui hakkame neist ilma jääma; ja peale meie ei tule neid keegi kaitsma.

Mere eripära on seal esinevate riskide kaugmõju. Klassikaline näide on maavärina epitsentrist tuhandete kilomeetrite kaugusele leviv tsunami. Oskamatu lainemurdja ehitamine on viinud hoopis rannakahjustusteni ning mere keskel tekkinud õlilaik tapab vahel sadade kilomeetrite kaugusel tekkimiskohast. Mitmesugused muutused merekeskkonnas kombineeruvad sageli ka nii, et paari-kolme pealtnäha kahjutu lahenduse koosmõju osutub ohtlikuks.

Merevesi ja selles sisalduvad ained ei tunnista riigipiire. Soome lahe hoovuste struktuur on selline, et lahe keskel ning isegi Soome ranniku lähistel vette sattunud kahjulikud ained kanduvad valdavalt Eesti rannavetesse.

Seetõttu mõjutab meie elu, olgu kalavarusid, mürkide sisaldust kalades, lindude ja hüljeste tervist, randade puhtust või madalmere elus­tikku tervikuna, iga suurem ettevõtmine selles lahes.

Mürgid ohustavad Läänemerd

Endel Lippmaa
akadeemik:

Keskkonnamõjude aruandes ei käsitleta sõjalistest allikatest pärit mürke, vaid väiksemaid mürgikoguseid, mis on pärit mujalt. Tegelik oht on kaugelt suurem kui selles puudulikus dokumendis ja seetõttu seda tõsiselt võtta ei saa.

Toruehitajad pole lõhkekehi kokku korjanud, vaid kavatsevad neid kohapeal lõhata. See võib kaasa tuua ahelreaktsiooni. Toru läbib just uputamiskohti ning nende kohta meil täpseid andmeid pole.

Kui iga lõhkekeha plahvatab oma pooletonnise jõuga, pole sest suurt lugu. Põhiline mure on, et meres on 350 000 tonni kõige mürgisemaid kemikaale. Need hävitaks lahti pääsedes suure osa Läänemere elust. Aruandes arutatakse vähetähtsaid asju ja tähtsamaid ei puututagi.

Eesti seisukoht on, et toru ehitamine on nii ohtlik, et seda ei saa lubada. Nüüd tahavad ehitajad oma sõjalaevadega mingis ulatuses blokeerida Eesti majandusvete tsooni ning keelata Eesti laevadele sinnapääsu. Sellega nõustuda ei tohi. Praegu tahetakse jõuga arvata osa meie vetest toru ehitamise tsooniks, keelates seal kalalaevade liikumise. Neil ei ole selleks mingit õigust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus