Eesti Elu
Eesti „kullafond“ ja New Yorgi peakonsulaat (1)
Ajalugu 07 May 2010 Väino J. RiismandelEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Okupatsiooniaastatel levinud ekslik arvamus, et New Yorgi Peakonsulaadi ülalpidamine toimus II maailmasõja eel New Yorgi föderaalpangas (Federal Reserve) deponeeritud ja „kullafondi“ nime all tuntud Eesti Panga kullatagavaradelt teenitud intressidega, elustus hiljuti prof. Mardi Valgemäe artiklis „Mõttemõlgutusi Kultuuripäevadest“. (VES # 15, 15.04.10), milles ta meenutab esimeste Kultuuripäevade eel toimunud külastust New Yorgi Peakonsulaati koos Hellar Grabbi ja Ylo Ansoniga. Ta nimetab, et neil õnnestus (peamiselt Grabbi tõttu) veenda peakonsul Ernst Jaaksoni loobuma nõudest kustutada Grabbi ja Rein Taagepera Kultuuripäeval esinejate nimekirjast ning viitab järgnevalt keskustelule: „…viidi [meid] isegi peenesse restorani Eesti kulla protsentidest saadud rahadega lõunatama.“ (rõhutus lisatud).

Pärast taasiseseisvumist esitati sama arvamust korduvalt kodumaa meedias, vaatamata peakonsul Jaaksoni ja konsul Aarand Roosi selgitustele ja peakonsulaadi dokumentidele, et „kullafondi“ summasid ei saadud kasutada peakonsulaadi ülalpidamiseks okupatsiooniaastatel. Tüüpiliseks näiteks on tavaliselt hästiinformeeritud Enn Sarve väide artiklis eksiilvalitsusest, mis ilmus koguteoses „Tõotan ustavaks jääda . . . Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“: „Tarvilikud summad [New Yorgi ja teiste esinduste ülalpidamiseks] saadi USA Riigide-partemangu vahendusel USA-sse deponeeritud Eesti kulla intressidest.” (rõhutus lisatud).

Ekslikud arusaamad ja vaated Eesti Vabariigile kuulunud hoiuste kasutamisest New Yorgi peakonsulaadi poolt võisid tekkida ja levida, kuna pagulusaastate kestel ei andnud peakonsulaat pagulaskonnale andmeid oma majanduslikust või rahalisest olukorrast. Arusaadavalt tekitas taoline vaikimine paljudes ringkondades pahameelt ja isegi näotuid süüdistusi peakonsulite Johannes Kaivi ja Jaaksoni vastu. Eriti ärritatud olid nn. eksiilvalitsuse tegelased, et peakonsulaat neid ei tunnustanud, tegutses nende käest nõu küsimata ja ei rahastanud nende tegevust. Mõnda aega oli neil Jaaksoniga äge kirjavahetus endisele saadikule Aleksander Varmale toetuse saamiseks EV esindajana Pariisis. Kuna Prantsuse valitsus ei olnud nõus Varmale täielikku diplomaatilist tunnustust andma ja Varma oli pealegi sel ajal eksiilvalitsuse välisministriks, keeldus Riigidepartemang seda toetamast. Sama oli ka Jaaksoni seisukoht.

Pärast taasiseseisvumist ja Ühendriikides asuvate Eestile kuuluvate varade/hoiuste ülevõtmist vabariigi valitsuse poolt, on andmed peakonsulaadi rahanduslikust seisundist okupatsiooniaastate kestel kättesaadavad. Ernst Jaaksoni mälestusteraamatus „Eestile“ (Tallinn 1995) ja Anne Velliste teoses „Ernst Jaaksonile“ (Tallinn 2000) avaldatud intervjuudes ning dokumentides toodud andmete alusel saame üsna üksikasjalise pildi peakonsulaadi rahanduslikust olukorrast.

Alustame „kullafondiga“ New Yorgis. Peakonsulaadi arhiivis olevate peakonsul Jaaksoni dokumentide järgi oli kullatagavarade kogus umbes 82.000 untsi. Turuväärtus olenes muidugi vastava aja kulla hinnast. Jaaksoni hinnangul oli see 1984. a. umbes 32 miljonit dollarit, selleaegsetes oludes üsna kenakene summa. Kahjuks ei saadud seda kasutada. Põhjuseks oli, et käsutusõigus kullafondi kasutamiseks kuulus rahvusvahelisele pangale – Bank of International Settlements. Kaiv ja Jaakson püüdsid kõigi nende aastate kestel Riigidepartemangu abiga seda vähemalt osaliselt üle kanda Eesti arvele Federal Reserve pangas. Kuigi Riigidepartemang oli tavaliselt sellega nõus, ei suutnud nad Baselis asuva panga tegelasi selleks sammuks veenda. Nii jäi see vara peakonsulaadi ja teiste EV esinduste ülalpidamiseks kasutamata. Teiseks kahjulikuks momendiks oli muidugi, et kullakangid ei kandnud protsente. Ei õnnestunud ka püüded nende väärtuse paigutamiseks väärtpaberitesse või pangahoiustesse intresside teenimiseks.

Peale kullatagavarade oli Eesti Vabariigil 1940. a. Ühendriikides hoiused kolmes pangas: Chase National Bank, Guaranty Trust Co. ja First National City Bank. Alates l941. aastast koondati need hoiused ühisele arvele New Yorgi Federal Reserve pangas. Lisaks oli Tallinnas asuval A/S Krediitpangal deposiitarveid kolmes pangas, mis samuti olid blokeeritud. Kuna Eesti riik oli Krediitpanga peamisi omanikke, esines peakonsulaat nõuetega nendele hoiustele. Nende üle toimunud kohtuprotsessid lõppesid 1988. a. EV kasuks ja summad said üle kantud Federal Reserve pangas asuvale arvele. Neid sai kasutada alates 1990. a. eelarvest.

New Yorgis asuva Eesti Vabariigi Peakonsulaadi kui diplomaatilise esinduse tegevus oli pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt 1940.a. juunis võimalik Ühendriikide kindla seisukoha tõttu, mis ei tunnustanud Eesti liitmist N. Liiduga ja jätkas Eesti Vabariigi edasikestvuse tunnustamist. Eesti Vabariigi ja mitmete Eesti pankade hoiused Ühendriikides „külmutati“ president Franklin D. Roosevelti korraldusel 15. juulil 1940, millega takistati nende sattumist N. Liidu ametvõimude kätte. Järgnevate sammudega tehti need aga Riigidepartemangu ja Rahandusministeeriumi vahelise koostööga kättesaadavaks peakonsulaadile tegevuskulude katteks.

Kuna „kullafondi“ varad ei olnud kättesaadavad, toimus Jaaksoni poolt EV välisministeeriumile esitatud andmeil peakonsulaadi ja teiste EV esinduste ülalpidamine New Yorgi Federal Reserve pangas asuva hoiuse summadest, väljaarvatud 1989. a., mil laenati Läti saatkonnalt 185.000 dollarit. Pangahoiuste algussumma oli 1941. a. $1,342.435. Sellele lisandus kuni 1982. aastani ca $2,312.000. Suuremaks lisandumiseks oli 1988. a. lõpul arvele ülekantud $1,089.163 endise Tallinna Krediitpanga summadest. Lisaks NY peakonsulaadi ülalpidamisele kasutati neid summasid ka nt. Ameerika Punase Risti kaudu põgenike toetamiseks Euroopas 1945. a. ($250.000), Londoni saatkonna toetamiseks ($622.000) ja Londoni ametniku Anna Taru pensioniks ($15.000 aastas). Kõik väljamaksed Federal Reservi arvelt toimusid Riigideparte-mangu poolt heakskiidetud eelarve alusel ning Rahandusministeeriumi korraldusel. Märgiksin veel, et peakonsulaat oli nii Kaivi kui Jaaksoni ajal oma kulutustes väga tagasihoidlik. Jaaksoni aastapalk oli nt. 1988. a. $30.000.

Andmed peakonsulaadi rahanduslikust olukorrast on kättesaadavad, mistõttu ei tohiks kellelgi olla põhjust kuulujuttudel põhinevate lugude avalikustamiseks.

Kokkuvõtteks mainiksin, et kogu okupatsiooniajastu kestel hooldas New Yorgi peakonsulaat tema käsutusse antud Eesti Vabariigi rahanduslikke vahendeid mitte ainult heauskselt, vaid isegi väga hoolsalt ja kokkuhoidlikult. Allakirjutanule näib isegi olevat tõenäoline, et peakonsul Jaakson maksis oma taskust Kultuuripäeva esindajatele korraldatud lõunasöögi arve ja see ei toimunud peakonsulaadi kulul.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus