Eesti Komitee polnud vedur, vaid pidur ÕL (6)
Eestlased Eestis 01 Apr 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tiit MADE, 20. Augusti Klubi liige


Legendaarne ja kõrge rahvusvahelise mainega USA riigisekretär Henry Kissinger kirjutas oma monograafias «Diplomaatia» (lk 964 eestikeelse tõlke järgi), et «1990-ndaks aastaks lõid Nõukogude Liidust sisuliselt lahku Balti riigid ja Nõukogude Liit hakkas lagunema».

Tema meelest oli siis tegu sisuliselt tehtud veel enne kui Eesti Kongress ilmavalgust nägi. Kuid see polnud president George Bushi isa administratsiooni ametlik seisukoht.

Kohtudes 20 aastat tagasi Kremlis Ülemnõukogu väliskomisjoni liikmena NSV Liidus visiidil olnud USA riigisekretäri James Bakeriga, keelitas ta Balti rahvasaadikuid, et nad hoiduksid Gorbatšovi paadi kõigutamisest ega takistaks perestroika arengut. Küsisin tema arvamust MRP salaprotokollide kohta, mille Rahvasaadikute Kongress oli hiljuti kehtetuks tunnistanud. Ta põikles vastusest kõrvale.

Küll aga silus president George Bushi poeg oma isa administratsiooni seisukohti, kui ütles 8. septembril 2003 Jüri Luige suursaadiku volikirjade üleandmise tseremoonial: «15 aastat tagasi oli Eesti laulev revolutsioon vabadustahte ja humanismi eeskujuks kogu maailmale. Eesti kindel tahe võib aidata toetada samasuguseid rahumeelseid revolutsioone üle kogu maailma.» Seda rahumeelset tahet realiseeris teatavasti ainsa legitiimse institutsioonina Ülemnõukogu Toompeal.

Nüüd on hoopis välja tulnud, kui uskuda väliseestlaste kinnitusi, et USA tollane administratsioon ja Eesti pagulasorganisatsioonid tegid pingutusi ning organiseerisid Eesti Kongressi näol opositsiooni, kes pidi võitlema laulvast revolutsioonist ja Eesti rahva tahtest tuleneva iseseisvuse taastamise vastu, sest see kõigutas Gorbatšovi paati. Teatavasti see soov jooksis neil liiva. Nagu ka hilisem Washingtonis paiknevate rahvusvaheliste rahaasutuste vastuseis Eesti krooni kasutuselevõtmiseks.

Vaid Ülemnõukogu ainsana legitiimne

Pole mingi uudis, et Eesti Komitee ei suutnud korraldada õieti ühtegi üldrahvalikku vabadusüritust või koguda rahvast mõnele suurele avalikule okupatsioonivastasele meeleavaldusele. Hoopis pandi tähele, et Eesti Kongressi juhtivad tegelased tulid koos intritega 15. mail 1990 Toompea lossi esisele platsile avaldama meelt Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse vastu. Rahvas ajas nad sealt koos intritega minema.

Ka 30. märtsil Ülemnõukogu kokkutulemise 20.aastapäeva tähistamisel Toompeal avaldasid Eesti Komitee liidrid lapsikult oma meelt. Erakondadevälist staatust hoidva riigikogu spiikri suu läbi andsid nad teada, et just nemad dikteerisid Ülemnõukogule iseseisvuse väljakuulutamise tingimused, mida tollane kõrgeim riigivõimuorgan olla kuulekalt täitnud. Üleolev meeleavaldamine väljendus selles, et saanud küll 20. Augusti Klubilt, kellega koostööst nad pidevalt räägivad, kutse osaleda pidulikul istungil, demaršina nad sinna ei tulnud.

Meelt avaldas ka Stockholmis sündinud Eesti vabariigi president, kes oli samuti saanud kutse tulla riigikogu istungitesaali. Temagi ei tulnud kohale ja leidis nõrga vabanduse. Ta oli aga osalenud ja kõnelnud vajadusest lõpetada konfrontatsioon Eesti Kongressi kokkukutsumise 20. aastapäeva tähistamisel mõni nädal varem. On ikkagi nii, et ära usu sõnu, vaid tegusid. Meie praegune president elas nendel keerulistel aastatel turvaliselt Lääne-Euroopas ja sai toimuvast informatsiooni telefoni teel kellegi teise silmade läbi nähtuna ja tõlgendatuna. Laulva revolutsiooni vaim pole talle saanud verre jääda, mis võib ka valikuid määrata.

Iseseisvus Eesti Komitee kiuste

Kuid see peaks olema otseallikast teada, et europarlament võttis vastu Balti riikide põliselanike pürgimusi toetava resolutsiooni, kui kolme riigi ülemnõukogud olid lausa okupatsiooni tingimustes fikseerinud oma suveräänsustahte vastavate deklaratsioonidega. Teada peaks olema ka, et europarlament ei reageerinud mitte kuidagi Eesti Kongressi üksnes populistlikeks jäänud avaldustele ja üleskutsetele.

Eesti Komitee tegelased, kes nüüd suure käraga oma teeneid Eesti iseseisvuse ainutaastajatena afišeerivad, olid nii Moskva kui ka rahvusvahelise üldsuse silmis tundmatud ja sõnaõiguseta tegelased, kellega ei peetud vajalikuks avalikult üldsegi mitte suhelda. Seda tehti aga aktiivselt Ülemnõukogu ja laulva revolutsiooni liidritega.

Olles Ülemnõukogu ja Eesti Komitee liikmena olnud iseseisvuse taastamise protsessi keskel, tean väga hästi, et selles protsessis etendasid Eesti Komitee liikmed statisti ja opositsionääri, mitte veduri rolli. Ülemnõukogu taastas iseseisvuse vaatamata Gorbatšovi, Eesti Komitee, USA administratsiooni ja Eesti pagulasorganisatsioonide vastuseisule. Ülemnõukogu väljendas hoopis head tahet ja vastutulelikkust, kui soostus Arnold Rüütli nõudmisega ja kutsus mõne Eesti Komitee liikme jälgima, kuidas taasiseseisvumise väljakuulutamiseks vajalikud dokumendid Ülemnõukogu enda sisemiste vastuolude tingimustes sündisid.

Kogu vajalik töö tehti ära Moskva peataoleku ajal Toompeal, mitte Estonia kontserdisaalis. See on fakt, mida mis tahes tõlgendused ei väära. Nii on lood, härrased!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus