Eesti Elu
EESTI HETKED Planeet Peipsi Eesti Elu
Eestlased Eestis 11 Mar 2017 EL (Estonian Life)Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2017/03/49344_001_t.jpg

Riina # 10

Väljumine justkui kausist, mille põhjas suur jääväli Peipsi. Saabumine järve põhjarannikule Kauksile oli eriti suursugune: rannamännikus, kuhu auto jätsime, ei olnud lastel aimugi, et kõrge liivaluite harjale ronides avaneb vaade üüratule valgele planeedile! Paar päev varem mõõdeti siinseks jää paksuseks 25-30 cm. Siin kalastajaid näha polnud, küll aga jalgsi uudistajaid ja üht mootorsaani. Foto: Riina Kindlam

On teatud rännakud, trajektoorid märgilisest punktist A punktini B, mille ettevõtmisest unistad. Minu jaoks on neid mitu: Kotkajärvest edasi, loode poole sõita vähemalt Manitobani välja (pole veel teoks saanud); sõita Tallinnast (täpsemini Helsingist) otse põhja nii kaugele, kui sõita annab ehk siis mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemasse tippu, Nordkappi Norras (tehtud!); ja neist kõige lähem ja lihtsam – sõita Soome lahest otse alla Peipsi järveni (sai 5. märtsil tehtud!) See jupike maad kahe sinise vee vahel on mul juba noorpõlvest sisse jäänud suurelt raamitud Eesti kaardilt, mis mu kirjutuslaua kohal rippus. Seda kohta kattis maagiline sõna ALUTAGUSE.
Minu jaoks tähendas Alutaguse paksu metsa ja karusid. Ma kujutasin ette, et sealsete suurte kuuskede all on pime, et puudelt ripub tume narmassamblik, puuokstel liuglevad lendoravad ja kõrgel valvavad kakud (öökullid). Eks ta umbes nii ikka veel õnneks ka ole. See maariba on ka palju valu näinud. Siitkaudu on rünnatud, küüditatud, kohapeal jõhkralt sõditud ja valusalt langenud, ka maa-alust õõnestatud põlevkivi kaevandamistega nii, et ebaloomulikult looklev maapind on kõrgelt vaadatuna vahvliruute meenutav.
Mäetaguseni olime varemgi jõudnud, kuna seal puhkavad laste isaisa-poolsed esivanemad. Ämm ja äi elavad talviti siiamaani Kohtla-Järvel ja sealt sai alguse meie äsjane Peipsi ring. Oli koolivaheaja viimane päev ja lapsed tahtsid Tallinna, vingusid ja nurusid koju. Päike säras, lund oli omajagu metsa all ja kraavides ja mina aga surusin oma Peipsit. Ämma ja äia ma kaasa ei saanud (kuna telest tulid murdmaasuusa MM-võistlused Lahtist ja veel sisekergejõustiku EM-võistlused). Mis neil võiks olla jääkatte all olevale Peipsile vastu panna?! Päev varem oli olnud Kasepääl traditsiooniline talvine kalapüügivõistlus, üks sealt tulnud mees sisenes äia-ämma trepikotta – täies kalandusvarustuses ja väike plastkelk atribuutikaga kaenlas. See innustas mind enam takka, et viimane võimalus, varsti on jää läinud!
„Praegu on nii kole aeg, sinna peaks suvel minema,“ oli ämma reaktsioon avastusretkele. Seegi seisukoht aina sütitas. Mul on kahju inimestest, kes näevad paiku vaid suverohelusse mattununa. Praegune avarate vaadetega nukkuv loodus ja inimtegevuse vaikus pakuvad väga erilisi vaatepilte, ilu ja meeleolu – hingekirkust.
Seistes Peipsi põhjakaldal tekkis sarnane tunne kui lastega suvel Läänemere Põhjalahe (Botnia lahe) tipus seistes. Tipus justkui harjal! (See va kompassinõel ja kaardid panevad veidrat juttu puhuma.) Tunne, nagu seisaks väravas. Ja su ees laiub ala, mille seosed inimestega on nii kirjud ja kaugeleulatuvad, et ei mahu pähe. Aga justkui kaardile asetatuna, tajud siin selgemalt, mis on ees, mis selja taga, kes on kõrval, mis on sees.
Riina Kindlam, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     

Kommentaar:

 

Ära postita roppusi, ärireklaami, autorikaitse alla kuuluvaid materjale või teksti mis halvustab põhjendamatult teisi isikuid. EWR jätab endale õiguse kustutada mistahes kommentaari. Kommentaarid esindavad kirjutaja isiklikke seisukohti.
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus