Dr. Roman Toi kõne Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kontsert-aktusel Toronto Ülikooli aulas 24. veebruaril 2008 (1)
Eestlased Kanadas 25 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     

Saksamaal, Geislingenis tähistasime Eesti Vabariigi 30. aastapäeva piduliku sümfooniakontserdiga. Tõime esiettekandele Juhan Aaviku 1. sümfoonia. See oli aastal 1948, 60 aastat tagasi.

Ja täna ütleme uhkusega, et oleme Eesti iseseisvuse sündi siin Kanadas tähistanud juba 50 aastat. Alates 1990. aastast me seda enam ei tähista, vaid pühitseme. Pühitseme mida? Pühitseme tõsiasja, et 50 aastat vene okupatsiooni ei suutnud surmata eestlaste rahvusvahelist õigust ega soovi olla iseseisvad. Ei suutnud likvideerida ei eesti rahvast ega eesti keelt.

Mäletan, kuidas ema ikka kurtis, et veel 20. sajandi alguses oli tema koolikeel Viljandis sunniviisiliselt vene keel. Eesti keele kasutamise pärast õpilasi isegi karistati. Aga meie kodune keel oli siis ja on siin Kanadaski armas eesti keel.


Taas tõusen ma siia Eesti Vabariigi aastapäeva kõnepulti, et teiega oma mõtteid jagada siin Kanadas (ja milline privileeg!) sulaselges eesti keeles. Jah, oma leiba teenime inglise või jumal-teab mis keeles, aga südame ja Eesti riigi asju ajame omavahel otse emakeeles.

Mul kõlab kõrvus jutt, mida kuulsin Windsoris 56 aastat tagasi. Olin seal õpetaja Puhmi poolt organiseeritud Ludvig Juht’i kirikukontserdil orelisaatjaks. Peale kontserti oli kohalik eesti ühiskond korraldanud Juhtile püstijala kohvi. Õp. Puhm oli sinna kutsunud oma ametivendi nii Detroidist kui Windsorist ning kontserdi südames pidanud ilusa ja asjaliku palve – muidugi eesti keeles. Sattusin ameeriklaste ja kanadalaste ringi, kui nad arutasid, et „ei tea kui kaua see „foreign tongue“ peaks siin vastu pidama”? Ameeriklased pakkusid, et ehk viis-kuus aastat. Kanada hingekarjased pakkusid ikka kümme, viisteist.

Kui jõudsime aastasse 2000, meenus mulle nende vaimulike – arvata elust endast kogetud mõtlemine – „noh oma kümme, viisteist“, kui meie ajaleht Eesti Elu oli puupüsti täis eesti organisatsioonide 50 aastase tegevuse juubelite ülevaateid: nii kirikud kui koolid, skaudid-gaidid, laulukoorid – Eestlaste Kesknõukogust ja Ühispangast rääkimata. Kaks aastat veel, ja siis jõuame juba 60. juubeliteni.

Ja täna, aastal 2008 pühitseme oma vabariigi aastapäeva taas kallis eesti keeles. Jah – oma külalisi tervitame nende keeles, aga sellegi kõla ja kvaliteedi pärast pole meil vaja silmi maha lüüa. Kas on keegi kontrollinud, kui paljud eestlased õpetavad siinsetes koolides – olgu inglise või prantsuse keelt?

Siit kargab mu mõte hoopis mujale: meie noorusele. Kui tulime siia maale, siis tööotsa leidmise tülikamaks küsimuseks oli: what experience do you have? Experience! Alles paar päeva tagasi oli astutud laevalt jälle kindlale maale.

Siit vist võrsub tõsiasi, et meie noorus, kes pidi siinmaal eelkõige lõpetama koolid, ei jätnud tudeerimist enne, kui oli inseneri, advokaadi, arsti jne. diplomid oma büroodes seinale riputanud. Mul on niisugune hea tunne, et eestisoost noorte ühiskonnas siin Kanadas on protsentuaalselt võimas annus kõrgema haridusega edukaid eriteadlasi.

Ega see sündinud ainult etnilistel kaalutlustel. Meie noorte sihiks – vanemate inspiratsioonil – on olnud oma professionaalsusega olla vajalikud nii siinsele ühiskonnale kui Eesti suveräänsuse nõudmisele.

Eesti ühiskonna juhtimine on ulatuslikult ja tulemuslikult jõudnud meie eesti keelt kõneleva nooruse kätte. Mind huvitas, milline on meie poliitilise juhtimise organisatsiooni Eestlaste Kesknõukogu Kanadas keskmine vanus. Selgus, et see on alla 50.

Meie eestlaste oluline ühiskondlik tegevus algas aastal 1950. Kus on need noored sündinud, keda praegu usaldame Eesti poliitilise laeva juhtkonnaks? Jah, siin Kanadas, aga südamerahu ja õiglustundega veavad need noored ka kodu-Eesti poliitilise tuleviku vankrit.

Ma kargan nüüd nende venelaste juhtide juurde, kes Anno Domini 2008 suud pruugivad. Kommunismi on nad „mängult“ maha jätnud ja leninismi-stalinismi asemele toonud alasti vene shovinismi. Alasti! Alles värskelt Putin deklareeris, et ka nendel – venelastel – on õigus elada. Kirjutame sellele alla, aga lisame, et sama privileeg kehtib ka kõikide teiste rahvaste suhtes, maarjamaalased sisse arvatud. Suveräniteet ei ole „ühesuunaline“ liikumine; one way street, nagu öeldakse Kanadas. Pluss see, nagu oleks meie, eestlased, end hääletanud Nõukogude Liitu.

Piiblis on mõiste „silmtunnistaja“. Olen silmtunnistaja sellele, kuidas Nõukogude Liit, oma propaganda kohaselt „tööliste ja talupoegade marksistlik elupäästja“, purustas enne Venemaa tsaarivalitsuse ja siis samm-sammult venelaste põllumajanduse. Kerenski „interluudium“ ei loe. Paguluses, New Yorgis, läheneti talle kui tsaarivõimu kukutanud Vene riigi esindajale. Balti riikide iseseisvuse mõiste puudus ka tema leksikonis.

Silmtunnistajad… Olen kindel, et minutaolisi silmtunnistajaid on täna veel siingi, kes oma silma ja kõrvaga nägid-kuulsid, kuidas Nõukogude Liit ulatuslikult ka eesti töölisi ja talupoegi „päästis“ kapitalismi „orjusest“.

See pole tänase päeva jutt. Riiulid on täis raamatuid selliste faktide tõestamiseks. Oleme kõik lugenud Eesti Elust ja mujaltki õhkamist kodumaalt, et „kas me sellist Eestit ootasimegi“?

Muidugi ei oodanud. Ma panen siia maha ühe vaia, millest sellised virisejad kas pimesi või sihilikult vaatavad mööda ja kinnisilmi sellele otsa jooksevad.

Aastaks 1918, mil algas meie järjekordne Vabadussõda, oli eestlane ostnud okupantide käest tagasi rohkem kui poole haritud Eesti põllumaast. Ostnud meid sõjaliselt okupeerinud võimutsejate käest – mineviku uttu kadunud Eesti isa-isade poolt juba haritud Eesti põllumaad.

Mis oli sellest maast Nõukogude Liidu 50aastase okupatsiooni kolhoseerimise survel saanud? Tööliste ja talupoegade paradiisi peakorter Moskvas (unustades Lenini 1917. aastal antud lubadust – me nõuame rahu, leiba ja maad) oli nii vene kui eesti põllumaa „kuulutanud rahva omaks”, eesti keeles – natsionaliseerinud või kolhoseerinud ja raskete põllutöömasinatega meie küllalt õhukese mullakamara rõhunud õhemaks ja vähem viljakandvaks. Majandusse hiilis sõna – defitsiit.

Torkan siia vahele kahe Peipsi-äärse kaluri, isa ja poja, nõukogude-aegse kahekõne. Poeg küsib: „Isa, mis on kommunismi ja kapitalismi oluline vahe? Nüüd räägitakse iga päev kapitalismist kui töörahva armutust kurnajast?“ Isa vastab: „Vanasti, kodanlikul, kliki ajal oli järv riigi, aga kalad, mida püüdsime, kuulusid meile. Näe, nüüd on vastupidi: järv on meie, rahva oma, aga püütud kalad peame kolhoosile ära andma.“

Kulla rahvas, mõtleme sellele rööv-põllumajandusele, mida nii Eesti muld kui tööstus pidid 50 aasta jooksul taluma. Kui siis lõpuks, 1991. aastal saime oma maa ohjaotsad taas oma kätte, siis ei saanud me enam alata nullist nagu aastal 1920, vaid sügavatest Nõukogude Liidu röövmajanduse miinustest; Eesti rahva töövõime nürinemine sisse arvatud. Sellest faktist alaku see vaatlusvõimetu – „kas me sellist Eestit tahtsimegi“ – peale.

Muidugi ei tahtnud, aga siin ongi meie tanner – hõlbus on situatsioooni konstateerida. Kuidas aga toome sealt „venekeelsest“ mülkast oma Eestimaa jälle tagasi päevavalgele? Protsess käib. Ega muud, kui paneme siiagi õpetamise asemel oma õla alla. Kuidas seda teha? Kuulame ära ja toetame meie oma valitud rahvaesindust – Eestlaste Kesknõukogu Kanadas. Omal ajal väsisin ma EKN-i liikmena ära mõnede tarkade käes, kes EKN-i tegevuses ei näinud muud kui etteheidetavat. Tõmbusin „eraellu“. Seal oli palju võimsat, Eestile tulusat tööd ja tegevust ja seda jätkub tänapäevani.

Kui ma aastal 1990 esimest korda tohtisin oma tahtmist pidi tuulutada ringi mööda Eestit, siis laiutas põldudel kollane rakvere raibe. (Järgmises eesti kooli tunnis ehk tutvustame õpilastele, mis umbrohi see rakvere raibe on.) Ja teede veerel võimutses võsa. See oli 1990.

Neli aastat hiljem – kuigi Laari valitsus kurtis, et ega me Euroopa toiduturuga võistelda ei suuda – oli rakvere raipe kollatsemine kõvasti vähenenud. Ja möödunud aastal hõiskas juuni alguses põldudel värskelt külvatud rukki, nisu, kaera ja odra varane oras. Võsagi oli niipalju „korrale kutsutud“, nii et kolhooside kurvad varemed paistsid teele ära.

Kas olete minuga nõus, et seda majanduslikku ahervaret ning oma toa ja oma loa; ka mentaalse loomise korralekutsumise protsess võtab aega, et tagasi jõuda sinna, kus me 1940. aastal juba olime?

Las ma tulen siinkohal veel ühe „kas ma sellist... ikka soovisingi“ illustreeriva elamusega välja. Kui ma aastal 2007 olin Eestis, sõitsin taas rõõmuga oma kodumaal ringi. Seekord – nagu ikka – külavahelisi teid pidi ja sedakorda Võrtsjärve läänekaldal. Jõudsin paika, kus tee hargnes kaheks. Ühe tee servas oli suur valge silt: „ERAMAA – Läbisõit keelatud“. Seal kargas mällu stseen (vist ühest Raudsepa näidendist), kus sulane paneb maadeldes otse tare õuel ja kõikide nähes peremehe seliti maha. Talupere on ehmunud, püha taevas – peremees on seljatatud otse oma talu õues. Aga peremees käratab, endal selg mullane: „Ma võin omal maal seliti olla just seal, kus tahan!“

See ERAMAA silt oli rõõmustav märk, millist Eestit me ikka tahtsime ja kus suunas me Eestimaal tegelikult liigume.

Paneme siia omagi käe külge. Eks ikka Eestlaste Kesknõukogu kaudu!

Ehk kannatate veel mõne ajaloolise fakti meenutamist minu kui silmtunnistaja poolt nähtuna.

Üks müüt on, et me ei olevat olnud valmis puna-armee rünnakut vastu võtma. Mina ja mitu aastakäiku ins-komandolasi ning kahurväelasi olime Jägalasse 1940. aasta juunis kordamisõppuste nime all juba mobiliseeritud.

Las ma loen nüüd ühest raamatust, mille pealkiri on: „Kaunimad laulud pühendan Sull“: „Sattusin kuulama õhtusi päevauudiseid, kus ootamatult teatati, et meil on nüüd uus Varese valitsus. Suurem osa nimesid peale prof. Hans Kruusi ja kirjanik Semperi olid mulle võhivõõrad. Verivärske sõjavägede ülema peakorterist tuli käsk ja korraldus Jägala vabriku töölistele – kui need peaksid laagrisse tulema relvi tahtma – need vastupanuta ära anda.

Ei mäleta kes, aga keegi defineeris seda korraldust väga realistlikult: kui sõdurilt võetakse relv, on ta demobiliseeritud. Meie otsesed ülemused ei osanud sellise tõlgenduse juurde lausuda musta ega valget.
Pikema jututa valgusime mööda Eestimaad – juba tsivilistidena – laiali.“

Järgmine kord, kui keegi selle teema taas kuumaks tahab kütta – meenutagem, et demobiliseerimine tuli juba Varese valitsuselt. Tulevahetust meid okupeeriva punaarmeega ei tekkinud. Siit tuleb rahvusvahelise õiguse teoreetikutele ja 1920. aasta rahulepingu kritiseerimisele tohutu materjal. Siis kamandati Varese valitsus uusi valimisi läbi viima.

Ja siin astun ma taas välja silmtunnistajana. Olin nende hulgas, kes ilma pikemata panid kokku vajalikud 25.000 krooni – kautsjoni, mida meie valimisseadus nõudis.

Sellega lõime Sakala Partisanide Pataljoni leitnant Loogale aluse riigikokku kandideerimiseks. Järsku oli Tallinnas tekkinud organ, kellel oli võim otsustada, kas esitatud kanditatuur on „töörahvale“ sobiv. Leitnant Loogale tuli sealt kiri, et ta isik ei sobi. Pakuti soodsat taandumist: kandidatuur tagasi võtta. Kuigi leitnant Looga lõpuks seda tegi, ei päästnud see enam teda kevade poole Petserisse paigutatud eesti ohvitserkonna likvideeritavate nimekirjast.

Riigiõiguslastel on siin saaki, kuna need vene diktaadi ja vene lavastajate ning näitlejatega teostatud lavastused toimusid Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja valimiskorra kõigile nähtavatel ahervaremetel.

Kui siis – Vene saatkonna poolt aktsepteeritud kandidaadid lõpuks toodi eesti rahvale hääletamiseks – olime Viljandist juba lahkunud.

Kui mu isa ettevõtted natsionaliseeriti, siis valgusime kõik mööda maad laiali. Isa Türile ja vend Harri Klooga ehitustöödele ja minust sai Kadaka teel Tallinna Liimivabriku palgaarvestaja.

Liimivabriku needus oli see, et ta pidi oma büroost valimiste hääletusepunki andma kaks ametnikku. Anti ja teine olin mina. Meie ülesanne oli anda hääletejatele kandideerijate nimekiri ja ära märkida, et üks kodanik on käinud oma kohust täitmas. Mittehääletamine oli juba loetud „töörahva paradiisi“ reetmiseks. Muidugi.

Revolvriga mees valvas, et kõik sedelid oleksid poolt märgitud ja hääletuskasti lastud. Minu valvekord oli kella kaheksast õhtul keskööni –hääletuse lõpuni.

Peale kella kümmet õhtul ilmusid hääletuspunkti kolm hambuni relvastatud punaarmeelast. Neil oli võim kontrollida, kes on juba hääletamas käinud. Kelle allkiri puudus, sellele sõideti koju järele. Suur segadus oli seevaldiga, mis asus ka Kadaka tee valimisruumis. Mindi sinnagi. Kas seevaldi ravialused kah hääletama pandi – seda ma ei tea. Juba peale keskööd vaadati uuesti kõik hääletajate nimekirjad üle ja üks relvastatud NKVD mundris inimene oma käega kirjutas igale mittehääletamas käinu nimele taha: „Sellest rajoonist lahkunud.“

Siit tuleb rahvusvahelise õiguse teoreetikutele tohutu materjal selles osas, millisel määral Varese valitsus üldse harmoniseerub Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja valimisseadustega.

Kui siis kõik „töörahva“ esindajad olid Riigikokku valitud, jäi üle veel üks õlekõrs: Molotovi lubadus, et nende eesmärk on puht-sõjaline julgeolek, mitte Eesti riigi põhilise riigikorra muutmine. Augustis 1940 maeti seegi vale pidulikult maha otse Pika Hermanni jalgade alla.

Akadeemik ja majandusteaduste doktor Uno Mereste kirjutab oma raamatus „Toimunust ja üleelatust I“: „Sündmused ei arenenud sugugi mitte nii, nagu nad tavaliselt arenevad, vaid nii, nagu neid kindla kava kohaselt ja veelgi kindlama käega juhtisid need, kelledele kuulus tegelik võim, ehkki nimepidi oli ka Eesti riik veel olemas. Eesmärk oli juba ammugi selge: anda tegelikule Vene okupatsioonile tolleaegseis totaalse demagoogia oludes selline ilme, nagu oleks Eesti rahvas seda kõike soovinud ja pooldanud. Nagu see ei oleks üldse okupatsioon, vaid „vabanemine ennast Lääne imperialistele müünud kodanliku kliki võimust!“ Valimised olid võrdlemisi avalik võltsing!“ Las ma kordan: vene lavastus vene näitlejatega.

Dr. Uno Mereste on kirjutanud sama pealkirjaga kaks raamatut, millest leiame teadlase rahuliku pilgu läbi nähtud olusid, mis kodu-Eestis Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal päev-päevalt tegelikult valitsesid. Väga soovitan lugeda.

Punktiks sellele peatükile tsiteerin Mart Laari raamatut „Eesti iseseisvus ja selle häving“, kus ta lk. 121 toob ära NSV Liidu kaitseväekomissari marssal Timoshenko direktiivi 9. juunist 1940 Punalipulise Balti laevastiku juhatajale V. Tributsile:

„KÄSIN:
1. Punalipulisel Balti laevastikul ... olla valmis 12. juuniks täitma lahinguülesandeid.
2. Vallutada baasides asuvad Eesti ja Läti sõjalaevastiku laevad... “
Usun, et selle fraasi ja tegeliku sisu tõlkimine teistesse keeltesse ei tekitaks raskusi. Teame oma kogemustest, et Tributsil, nagu sõjaväes ikka, jäi üle üks vastus: „Just nii, saan aru, seltsimees kaitseväerahvakomissar!“

Kui nüüd Putin deklareerib, et Eestimaa olevat end vabatahtlikult hääletanud Nõukogu Liitu, on meil raamatukogutäis materjali see vale kinni naelutada ning kõik „putinskid“ korrale kutsuda ja taoliste valede eest kasvõi Ühinenud Rahvaste kohtusse kaevata. Olen kindel, et meie juristidel pole raskusi süüdistusmaterjali kogumisega. Mõtlen, et meil oleks veel kõvem hääl, kui sellise sammu astuksime dokumendi toel (näita Kanada passi!).

Eesti Õppetool võiks inspireerida ajaloo ja rahvusvahelise õiguse pinnalt doktoritöid, mis dokumenteerivad seda „vabatahtlikkust“, millest praegused V ene võimud laulavad.

Nad on muutunud mugavamaks, kuna kodu-Eestis ei söanada neile keegi veel lausa vastu haukuda. Tundub, et venelaste viiside valesid noote tuleb muule maailmale ikka ja jälle tutvustama hakata.

Siin on eesti rahva eksitentsi võitluse üks „rindejooni“ ja putinismi definitsioonide savi-jalgsuse demonstreerimise oluline võimalus.

Kas mäletame, kui kaua Varese valitsuse komissarid üldse Kremli päikese käes sooja said? Ma olen õigel teel, kui meenutan, et Varese valitsuse esimene komissar, kelle juures leiti „kodanlikke plekke“ nagu halvaksmineval õunal, vangistati juba kaks nädalat peale Stalinile truuduse vandumist. Eks peaministri abi, prof. Hans Kruuski käis Siberis paremat Rooma õigust õppimas. Üksteise järel avastati Varese komissar-ministrite juures kodanlikke patuplekke ning karistati neid „tööliste ja talupoegade“ asjalikkusega. Tee Patareisse oli üsna lühikene. Me kõik teame, mis oli peaminister Varese saatus.

Teame ka, et taolisi karistusi oli vaja selleks, et seltsimehed-hüpiknukud ei unustaks, kes ja kus on „kõigi rahvaste isake“; et need „rahvasaadikud“ ei hakkaks iseseisvalt mõtlema, veel vähem tegutsema.

Siin ma soovitan lugeda Kaljo Alaküla raamatut „Kolmas eskadrill“. Alaküla kirjeldab ilma negatiivsete adjektiivideta seda tragöödiat, millest ka eesti noorus läbi tõmmati nii hitlerlaste kui stalinlaste sihtide teostamiseks. Natsism kapituleerus tingimusteta. Lugege Alaküla raamatust, mis saab eesti sõdalasest, keda on vägivaldselt pandud mitte-eesti mundrisse, sõjategevuses oma kodumaalt välja taandatud ja siis jäetakse ootamatult võõras mundris võõrasse vaenulikku maailma „seebi ja supita“.

Siin ma põikan isiklikku arvamisse, et minu Eesti oli puupüsti täis eestlasi, kes peale küüditamist ja muud meie riigikorda maha tallanud toorusi otsisid võimalusi, et Eesti rahva nimel vankadele vemmalt anda. Esimese hooga pakkus natsi-Saksamaa selleks soodsaid võimalusi – kuni nende haakristid võrdlemisi kiiresti ja põhjalikult ka selle võimaluse sisu solkisid.

Ajaloos on minu jaoks siingi üks kummaline, aga päevselge paralleel. Kuna hitlerlased vallutasid Tshehhi enne ja Punaarmee jõudis sinna pärast – lõid tshehhid esimese hooga punaarmeele sakslaste vastu kaasa. Ärkasid ja märkasid varsti. Kas olete nõus, et Maarjamaal ei sündinud relva haaramine komplimendiks hitlerismile, vaid kommunistide karistamiseks?

Kõneldes uperpallidest, on Venemaa Suveräänsuse Partei hakkama saanud uuetüübilise liigutusega: loonud eesti poliitikute musta nimekirja. Esimese hooga otse piibli mõjutusel: 12 musta jüngrit Eestist. Üks nendest viibib täna ka meie keskel.

Venemaa suveräänsuse partei loeb tema kuriteoks, et ta on julgenud arvata, ma tsiteerin: “Pronkssõduri üleviimisel tegutses Eesti valitsus oskuslikult ja enesekindlalt.“ Ütleme aplausiga aitäh selle suveräänse ütlemise eest meie aupeakonsulile Laas Leivatile.

Ma mõtlen praegu, kuidas sama venelaste „Russland, Russland, über alles“ grupp reageeriks siis, kui me täna siin – hääletuse korras – paluksime Eesti valitsuselt, et nad eemaldaksid Toompealt ühe teise „pronkssõduri“, mis sinna ehitati kuskil aastal 1904. Selle ilusa kiriku eesmärk ei olnud „õige usk“, vaid et Nevski katedraal eesti rahvale ja ka sakslastest ülematele permanentselt meenutaks – nagu kuulus kirjanduslik markkrahvi müts Wilhelm Telli loos Shveitsis – kes seda maad ikka valitseb ja kamandab.

Järsku on „saabunud aeg“ – kasutan siin puna-agitaatorite 1940. aastal väljaöeldud fraasi, et Eesti valitsus õpetaks „vene suveräänidele“, et praegu elab siin maal juba tuhandeid aastaid rahvas, kellel on loomulik õigus kõnelda soome-ugri murrakut ja iseseisva rahvana valitseda seda nurgakest Läänemere kaldal. Nurgakest, mis nüüd kuulub isegi Euroopa Liitu, kus „po-russki“ ei prevaleeru ja mille kohta Gustav Suits kirjutas juba väga ammu, et „olgem eestlased, aga kuulugem Euroopasse“. Kuulugem Euroopasse, mitte Aasiasse, lisame täna.

Olin otsimas oma kõne finaali, kui praegune Venemaa suursaadik Eestis Nikolai Uspenski Päevalehele antud intervjuus ütles: „Tartu rahu ei kehti, sest pärast selle sõlmimist on juhtunud nii palju asju, et leping on kaotanud oma jõu.“

Tartu Ülikooli õigusteaduskond võiks välja kuulutada auhinnatöö teemal „Mis tähendab allakirjutatud rahvusvaheline leping ja milline on lepingute muutmise või tühistamise kord?“. Rääkimata igasuguste lepingute saatustest, kus üks pool on läbi ajaloo olnud venelane.

Kas keegi on kuulnud, et Venemaa on ametlikult meie 1920. aasta rahulepingu tühistanud? Ja kui on, siis Jeltsin aina kinnitas meie suveräniteeti. Kas see oli aastal 1991?

Nende inimestega, kes praegu vene rahva nimel räägivad, pole meil mõtet vaielda – nende vene-shovinistlik nahk on liiga tundetuks pargitud. Meie võitlustandriks on rahvusvahelised organisatsioonid.
Kas mul oleks õigus arvata, et iroonia ja naeruvääristamine oleksid palju valusamad kui labane venekeelne sõim?

Aga meie siin eesotsas ajalehega Eesti Elu saame sellest Vene suursaadiku shovinismist küpsetada vene värki vähem kannatanud maailmale – kõigile arusaadava „publitski“.

Lehe toimetajate asjalik, kommenteeriv sulg sillutagu teed Eestlaste Kesknõukogule ja selle väsimatule esimehele Avo Kittaskile. Teame, et EKN-i mõju ulatub otse Ottawasse. Koos meie saatkonnaga Ottawas viis EKN Eesti nime nii kõrgele, et Kanada külastamiseks pole Eesti passi enam vaja viisat.

Kui mind kutsuti tänasele Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pühitsemisele kaasa lööma, hakkasin ma kaaseestlaste käest küsima, kas nad kavatsevad ka juubeliaktusele minna. Kõikide vastus oli jaatav. Kui küsisin, mis neid sinna viib, oli vastus: tõestada, et Eesti maa ja keel elavad minu südames ka Kanadas edasi!

Ja siin me oleme ja pühitseme Eesti Vabariigi 90. juubelit! Võtan endale vabaduse loota ja palvetada, et see valmisolek õitseks siis, kui jõuame oma rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pühitsemiseni ja sealt edasi, nii et meil oleks siis lõpuks võimalik ütelda – see on Eesti, mida soovisin!

Vene saatkondade akende-uste purustamine ja ründamine ei ole Eesti reageerimise stiil, ja Nevski katedraali jätame ka rahule. Poliitiline naeruvääristamine, jah mõnitamine – on palju valusam vits. Kasutagem neid võimalusi nii individuaalselt kui organiseeritult. See tegevus tutvustagu, kuidas praegune Vene juhtkond on oma marksismi kominterni ümber mööbeldanud alasti vene shovinismi olevikuga. Nad ei kavatsegi oma imperialistliku minevikuga lõppu teha. Vene ambitsioonide ümbermööbeldamise oht ei ähvarda mitte ainult Baltimaid, vaid tikub üle kallaste ajama igal pool, kus sisemisi rahutusi provotseeeritakse, Kanada vasak-äärmuslased kaasaarvatud.

Siin on tanner, kus kogu tsiviliseeritud maailma huvides jätkakem nii individuaalselt kui organiseeritult vene pimesi tormavaid ambitsioone tutvustama ja paljastama. Ja meil Kanada passi omanikena on see vähem eluohtlik kui Toompeal.

Viis, kuidas venelased piirilepingu sõlmimise juures sõdivad, on iseloomustav, ja see protsess käib juba aastaid. Nad näivad võitlevat iga rohulible pärast. Kas see tuleb faktist, et Venemaal on ikka veel vähe maad ja ruumi? Vähe ruumi ja maad Putinitele, aga mitte rahvastele, kelle kodune keel ei ole po-russki.

Et ka eesti rahvas vajab ruumi elamiseks-olemiseks, näib venelastele olevat tuliuus olukord. Kuskil on „rahvaste enesemääramise doktriini“ räbalad siiski veel alles. Keegi peaks need vist vene keelde tõlkima?

Kolme aasta pärast me pühitseme juba Eesti Vabariigi 20ndat verivärske vabaduse ja 10 aasta pärast iseseisva Eesti Vabariigi 100-aastast juubelit. Heiskame ka siis Eesti lipu Toronto linnavalitsuse masti. Pika Hermanni torni nagunii.

Ma loodan ja soovin, et selleks ajaks oleme taas oma kodumaa elu ja majanduse taastamisega ning iseseisva, suveräänse rahvana mõtlemise viinud nii kaugele, et kui kõlavad meie hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kõik kolm salmi, siis kõlab sealt vastu selgelt ja enesekindlalt: „Jah, see on Eesti, mida soovisin!“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus