Avatud veerg: Eestlased ja eestlased (2)
Arvamus 25 Jul 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ma käin tihti jalutamas selles ümbruses, kus ma elan. See on vaikne ümbrus ja õhtuti ei ole palju inimesi liikvel, aga alati leidub neid, kes on samuti jalutamas. Enamus nendest on sõbralikud ja kui ma neid teretan, nad vastavad, naeratavad või isegi ajavad juttu. Mõni aga ei vaata üldse minu peale ega reageeri minule. Ma ei võta seda kunagi isiklikult. Arvan vaid, et temal on ehk endal mured, millele ta mõtleb ja sellepärast ei pane teisi tähele.
Loo autor Naima Aer (paremal) ja tema õde Elvi (vasakul) koos sugulastega isa sünnikohas Muhus ajaloolises Koguva külas 2006. aastal.
 
 
 
  Eestlased eriti kardavad näidata oma tundeid. Nad ei ole sellised kui kanadalased, või veel vähem kui ameeriklased, kes ütlevad otse välja, mida nad mõtlevad.
  
  Meil oli varem väike suvila Jõekäärul. Kui me algul seal jalutasime ja mõni teine eestlane tuli meile vastu (eriti vanem eestlane, kes ei olnud siin üles kasvanud), siis ta ei vaadanud üldse meie peale ega teinud meist välja isegi siis, kui ta läks nii lähedalt mööda, et peaaegu puudutas meid. Nüüd see enam nii ei ole. Kõik on kanadalastelt õppinud ja on palju sõbralikumad. Eestlased on aga üldiselt rohkem tagasihoidlikud ja ei torma teistele ligi. Enamasti nad ootavad, et teine inimene ligineks nendele.
  
  Harva leidub eestlast, kelle seesmised tunded on nii selgelt näha tema näos ja silmades, et iga vähegi tundeline inimene võib neid sealt lugeda. See on tõesti haruldane eestlane, kellest peab lugu pidama.
  
  Mõned aastad tagasi, kui ma olin Eesti Maja Kunstikomitee liige, tegutsesin ma tihti Eesti Majas ja kohtasin palju inimesi. Mitmed nendest olid alles hiljuti Eestist siia elama tulnud. Algul nad olid väga tagasihoidlikud ega rääkinud üldse oma elust Eestis. Nad hoidsid omavahel kokku. Ükskord aga tuli juttu sellest, et kanadalased ei tea midagi meie minevikust. Ma soovitasin rääkida sellest kanadalastest naabritele ja teistele. Vastus oli, et ei julge seda teha. Võibolla see kanadalane kaebab nende peale. Küsisin endalt, et kellele võiks ta kaevata? Meie siin ei ole harjunud niisuguse mõttega, sest meie, eriti nooremad inimesed, ei ole elanud niisuguses ühiskonnas kui eestlased vene ajal Eestis. Pikapeale, kui saadi juba minuga rohkem tuttavaks, siis räägiti oma elust Eestis. Räägiti ka oma raskustest ja muredest, sugulaste ja tuttavate küüditamisest, kurbadest mälestustest. Tundsin rõõmu, et mind oli usaldatud ja omaks võetud.
  
  Nüüd on sellest palju juttu, et oleme kõik ühesugused eestlased, ükskõik kas elame Eestis või kusagil mujal. See on tore mõte ja muidugi kasulik Eesti valitsusele ja ka meie organisatsioonidele siin. Aga kas see on tõesti nii, kui vaadata seda küsimust rohkem isiklikust küljest? Kas saame tõesti suhtuda elusse samuti, kui oleme kõik need aastad elanud nii erinevas ühiskonnas? Isegi kellegagi koos elades ei saa meie alati tundma teineteise kõige sügavamaid tundeid või väljavaateid elule. Sellepärast on raske ütelda, et on ainult „sina“ ja „sina“. On üks rahvus, aga võibolla mitte enam üks rahvas. Hoiame küll kokku, nii kui on õige, aga meie ei saa kunagi enam olla samad. Meie erinev saatus ja ajalugu on selle võimatuks teinud.
  
  Mina isiklikult olen elanud Kanadas väikesest lapsest saadik. Olen siin koolis käinud, töötanud, elanud. Kanada on minu kodu. Kui minu vanemad rääkisid oma elust ja sugulastest ja tuttavatest Eestis, siis tundus, et nad rääkisid ajast ja inimestest, keda enam ei olegi olemas. Mõtlesin mõnikord, et nad peaksid mineviku unustama, või vähemalt kõrvale panema, ja elama rohkem siin. Võibolla oleks nad olnud õnnelikumad, kui nad oleks saanud seda teha. See aga, mis oli minule küll huvitav, aga ka kaugel minu elust, oli nende südames ja hinges sügaval sees. See oli nende isiklik elu, mida nad olid kaotanud ega saanud kunagi unustada. Kui minu isa oli haiglas suremas, olid tema viimased mõtted lapsepõlvekodust ja sugulastest, keda ta oli sinna maha jätnud.
  
  Kui ma külastasin esimest korda Eestit 2000. aastal, siis tundsin, et käisin igal pool oma vanemate jälgedes. Mõtlesin tihti, et siin käis kord minu ema või siin minu isa. Oli väga hea meel, et minu vanemad olid nii palju rääkinud oma elust seal, oma sugulastest, naabritest ja tuttavatest. Kui kohtasime sugulasi, siis tihti teadsime rohkem sealsest elust ja inimestest kui nemad ise. Oli hea meel, et olin nii palju meelde jätnud sellest, mida minu vanemad olid rääkinud. Järsku olid need inimesed kõik reaalsed ja huvitavad.
  
  Kui ma oma õega 2004. aastal käisin suurel laulupeol, tundsin tõesti ühist Eesti ja eestlastega. Tundsin, et olin osa sellest rahvast ja et seal on minu juured. Tagasi koju jõudes mõtlesin tihti sellele, et kui oleksin seal kasvanud ja elanud vabariigi ajal, kuidas oleks siis olnud minu elu ja missugune inimene oleksin siis olnud.
  
  Nüüd aga olen pooleldi eestlane ja pooleldi kanadalane. Olen tegutsenud Eesti ühiskonnas ja Kanada ühiskonnas. Tunnen ennast kodus mõlemas riigis ja mõlemas ühiskonnas. Usun, et minu elu on ehk sellepärast rikkam.
  
  On eestlased ja on eestlased, erinevad, aga ka sarnased. Kui kohtume, siis rikastame teineteise elu.
 
 
 
 
 
 
 
  - pics/2008/07/20467_1_t.jpg
Loo autor Naima Aer (paremal) ja tema õde Elvi (vasakul) koos sugulastega isa sünnikohas Muhus ajaloolises Koguva külas 2006. aastal. Eestlased eriti kardavad näidata oma tundeid. Nad ei ole sellised kui kanadalased, või veel vähem kui ameeriklased, kes ütlevad otse välja, mida nad mõtlevad. Meil oli varem väike suvila Jõekäärul. Kui me algul seal jalutasime ja mõni teine eestlane tuli meile vastu (eriti vanem eestlane, kes ei olnud siin üles kasvanud), siis ta ei vaadanud üldse meie peale ega teinud meist välja isegi siis, kui ta läks nii lähedalt mööda, et peaaegu puudutas meid. Nüüd see enam nii ei ole. Kõik on kanadalastelt õppinud ja on palju sõbralikumad. Eestlased on aga üldiselt rohkem tagasihoidlikud ja ei torma teistele ligi. Enamasti nad ootavad, et teine inimene ligineks nendele. Harva leidub eestlast, kelle seesmised tunded on nii selgelt näha tema näos ja silmades, et iga vähegi tundeline inimene võib neid sealt lugeda. See on tõesti haruldane eestlane, kellest peab lugu pidama. Mõned aastad tagasi, kui ma olin Eesti Maja Kunstikomitee liige, tegutsesin ma tihti Eesti Majas ja kohtasin palju inimesi. Mitmed nendest olid alles hiljuti Eestist siia elama tulnud. Algul nad olid väga tagasihoidlikud ega rääkinud üldse oma elust Eestis. Nad hoidsid omavahel kokku. Ükskord aga tuli juttu sellest, et kanadalased ei tea midagi meie minevikust. Ma soovitasin rääkida sellest kanadalastest naabritele ja teistele. Vastus oli, et ei julge seda teha. Võibolla see kanadalane kaebab nende peale. Küsisin endalt, et kellele võiks ta kaevata? Meie siin ei ole harjunud niisuguse mõttega, sest meie, eriti nooremad inimesed, ei ole elanud niisuguses ühiskonnas kui eestlased vene ajal Eestis. Pikapeale, kui saadi juba minuga rohkem tuttavaks, siis räägiti oma elust Eestis. Räägiti ka oma raskustest ja muredest, sugulaste ja tuttavate küüditamisest, kurbadest mälestustest. Tundsin rõõmu, et mind oli usaldatud ja omaks võetud. Nüüd on sellest palju juttu, et oleme kõik ühesugused eestlased, ükskõik kas elame Eestis või kusagil mujal. See on tore mõte ja muidugi kasulik Eesti valitsusele ja ka meie organisatsioonidele siin. Aga kas see on tõesti nii, kui vaadata seda küsimust rohkem isiklikust küljest? Kas saame tõesti suhtuda elusse samuti, kui oleme kõik need aastad elanud nii erinevas ühiskonnas? Isegi kellegagi koos elades ei saa meie alati tundma teineteise kõige sügavamaid tundeid või väljavaateid elule. Sellepärast on raske ütelda, et on ainult „sina“ ja „sina“. On üks rahvus, aga võibolla mitte enam üks rahvas. Hoiame küll kokku, nii kui on õige, aga meie ei saa kunagi enam olla samad. Meie erinev saatus ja ajalugu on selle võimatuks teinud. Mina isiklikult olen elanud Kanadas väikesest lapsest saadik. Olen siin koolis käinud, töötanud, elanud. Kanada on minu kodu. Kui minu vanemad rääkisid oma elust ja sugulastest ja tuttavatest Eestis, siis tundus, et nad rääkisid ajast ja inimestest, keda enam ei olegi olemas. Mõtlesin mõnikord, et nad peaksid mineviku unustama, või vähemalt kõrvale panema, ja elama rohkem siin. Võibolla oleks nad olnud õnnelikumad, kui nad oleks saanud seda teha. See aga, mis oli minule küll huvitav, aga ka kaugel minu elust, oli nende südames ja hinges sügaval sees. See oli nende isiklik elu, mida nad olid kaotanud ega saanud kunagi unustada. Kui minu isa oli haiglas suremas, olid tema viimased mõtted lapsepõlvekodust ja sugulastest, keda ta oli sinna maha jätnud. Kui ma külastasin esimest korda Eestit 2000. aastal, siis tundsin, et käisin igal pool oma vanemate jälgedes. Mõtlesin tihti, et siin käis kord minu ema või siin minu isa. Oli väga hea meel, et minu vanemad olid nii palju rääkinud oma elust seal, oma sugulastest, naabritest ja tuttavatest. Kui kohtasime sugulasi, siis tihti teadsime rohkem sealsest elust ja inimestest kui nemad ise. Oli hea meel, et olin nii palju meelde jätnud sellest, mida minu vanemad olid rääkinud. Järsku olid need inimesed kõik reaalsed ja huvitavad. Kui ma oma õega 2004. aastal käisin suurel laulupeol, tundsin tõesti ühist Eesti ja eestlastega. Tundsin, et olin osa sellest rahvast ja et seal on minu juured. Tagasi koju jõudes mõtlesin tihti sellele, et kui oleksin seal kasvanud ja elanud vabariigi ajal, kuidas oleks siis olnud minu elu ja missugune inimene oleksin siis olnud. Nüüd aga olen pooleldi eestlane ja pooleldi kanadalane. Olen tegutsenud Eesti ühiskonnas ja Kanada ühiskonnas. Tunnen ennast kodus mõlemas riigis ja mõlemas ühiskonnas. Usun, et minu elu on ehk sellepärast rikkam. On eestlased ja on eestlased, erinevad, aga ka sarnased. Kui kohtume, siis rikastame teineteise elu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus