04. veebruar 2017
Andrus Kivirähk,
Eesti Päevaleht
Delfi, Facebook
Rail Baltic sai peaministri allkirja, aga õnneks teavad kõik, kes on lugenud Hašeki „Švejki”, et vandeid võib ju anda, aga hiljem on võimalik nendega ka tagumikku pühkida. Eriti kui nad on antud ainult sellepärast, et pole olnud julgust õigel ajal keelduda.
Ja kahtlemata oli Jüri Ratasel raske „ei” öelda, surve oli suur ning niivõrd hiiglaslikule projektile piduri tõmbamine nõudnuks erakordset vaimujõudu ja olnuks jõukohane üksnes tõeliselt suurele riigimehele. Lihtsam oli käega lüüa: ah kirjutan parem alla, eks pärast näeb, mis saab. Suurem summa sularaha on ju Brüsselis saadaval, kuidas sa ikka keeldud!
Kusjuures otsekui mantrat korrutatakse pidevalt, et millekski muuks kui Rail Balticu rajamiseks seda raha kulutada ei saa. Umbes nii: keegi rikas vanamees on nõus kinni maksma meie kõhule tätoveeritava ahvi, aga ühekski mõistlikuks otstarbeks ta seda raha kulutada ei luba. Näiteks sauna või juuksuri juurde minna pole selle raha eest lubatud, olgu olla ahv! Võimalikult suur! Ja otse keset kõhtu! No kesse suudaks säärasele kuninglikule pakkumisele vastu panna – muudkui padavai tätoveerija juurde ahvi järele!
Berliin muutus miraažiks
Tõsi, Rail Balticu puhul on selge, et rikas vanamees ei tasu sugugi mitte terve ahvi eest, sajalisi tuleb tuulutada meilgi ja väga võimalik, et üsna mehiselt. Peale selle muidugi raisus loodus ja veel sada häda – õieti ei millegi eest.
On kõnekas, et enam peaaegu ei räägitagi sellest, kui mõnus on meil kõigil tulevikus Rail Balticuga Berliini sõita. Algul oli just nimelt see põhiargument: inimeste silme ette püüti manada kusagilt Poirot’ lugudest pärit stseeni luksuslikus rongivagunis, kus õhtutualettides reisijad pahvivad sigarit ja limpsivad šampanjat. Nüüd on see miraaž hajunud, kuna selgus, et ega selle rongiga päris Berliini ikka ei saa, teekond lõpeb kuulsusetult kusagil Leedu-Poola piiril.
Nüüd rõhutakse hoopis sellele, et soomlased olevat Rail Balticust väga huvitatud ja soovivad seal oma kaupu vedada. Heldeke! Võib-olla meie, eestlased, oleme jällegi huvitatud sellest, et teha Soome riigist oma prügimägi või kaitseväe õppeväljak, kus harjutada mürskude tulistamist? Kas Soome peaks meie huvidele alandlikult vastu tulema?
Kaks aastat on pikk aeg
Aga pole hullu, plaanide järgi peaks Rail Balticu ehitamine algama alles kahe aasta pärast ja see on pikk aeg. Tänapäeva maailma arengusuundi silmas pidades isegi ülipikk. Selle aja jooksul võib juhtuda palju, väga palju.
Tegelikult pole praegu kindel isegi see, et kahe aasta pärast eksisteerib endiselt Euroopa Liit, nagu ka mitte see, et ta on endiselt nõus mingi raudtee eest maksma. Kümnel erineval põhjusel võivad plaanist loobuda meie naabrid lätlased ja leedulased, aga ka meie ise. Valitsused vahetuvad ja eelkäijate allkirjad ei pea olema siduvad. Järgmistel riigikogu valimistel teeksid targasti need erakonnad, kes lubavad, et nemad Rail Balticu projektiga säärasel kujul edasi ei lähe. See võib olla valimisvõidu võti.
Ma tõesti ei suuda uskuda, et see monstrum, mis pärineb rubriigist „Kuidas kuningas kuu peale kippus”, kunagi päriselt valmis ehitatakse.
