Ameerika päevikust: Mida teha NATO-ga? (2)
Arvamus 18 Apr 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ajad on muutunud. Maailma julgeoleku vajadus ei ole enam see, milleks loodi Põhja-Atlandi kaitseallianss NATO ligi 60 aastat tagasi. NATO juhid ise möönavad, et julgeolek ei seisne enam riigipiiride turvamises välisvaenlase otserünnakute vastu, nagu tunnistab ka mullune küber-kallaletung Eestile.

Washington Times’i kolumnist Harlan Ullman kirjutab: „Küber-kallaletung Eestile möödunud aastal, milletaolisi võime nüüd oodata ükskõik millisest maailmanurgast, tõstab eredalt esile, kui urbseks on rahvusriikide piirid muutunud“ (WT, 2. 04.)

Tänapäeva rahvusvaheline oht, väidab Ullman, on oma olemuselt globaalne, nagu seda tõendab juba sõda Afganistanis, kus võitlevad väeosad mitmest NATO liikmesriigist. Siit tuleneb aga ka NATO valusaim puudujääk: võimetus veenda liitlasi suurendama oma panust võiduks vajaliku tasemeni niihästi rahas kui inimjõus. Times lisab teisal juhtkirjaliselt: „NATO-l ei ole Afganistanis õnnestunud uuesti pead tõstvat terrorirezhiimi Talibani maha suruda. On uskumatu, et see kogemus pole suutnud meie tähtsamaid Euroopa-partnereid veenda, et kaalul on alliansi tulevik.“ (WT, 3. 04.)

NATO ebaõnnestumised on viimasel ajal tiivustanud kommentaatoreid otsima lahendusi mitmesugustest võimalikest reformiplaanidest. Sihtasutuse Heritage välispoliitilise instituudi direktor Helle Dale annab oma toetuse ettepanekule muuta NATO formaat ülemaailmseks ehk teisisõnu – globaalseks. Ta kirjutab samas lehes: „Uue strateegilise kontseptsiooni otsingul on mõned teinud ettepaneku muuta NATO globaalseks organisatsiooniks. Tegelikult võibki see juhtuda, kui NATO laienemine üha jätkub. See annab lootust, kuna ka suurimad turvaohud – terrorism ja tuumarelvade levik – on oma loomult globaalsed. Ühendriikidele, kel on tähtsaid liitlasi mitte üksnes Euroopas, vaid ka Aasias, pakuks see soodsa võimaluse tõmmata allianssi kaasa harva või üldse mitte angazheeritud sõbralikke maid nagu Austraalia.“ (WT, 2.04.)

Washington Times’i NATO-debati raames pakuvad huvitava variandi välja Taani endine USA suursaadik Hans Binnendijk ja National Defense University professor Arne Petersen. NATO vajab paremini organiseeritud tagalat ehk ühtset ja tõhususelt militaarsektoriga võrdset tsiviilsektorit (Soomes nimetati seda sõja ajal kodurindeks).

Autorid leiavad, et NATO sõjalised operatsioonid ei saa õnnestuda, kui tagala-üritused, eriti kaitstavate maade majanduse ja infrastruktuuri taasülesehitamisel ja moderniseerimisel ning vastava valjaõppe tagamisel, ei ole liikmete vahel koordineeritud ega õiglaselt jaotatud.

Binnendijk-Petersen nendivad, et USA-s on see stsenaarium juba käivitatud Civilian Reserve Corps'i (Tsiviilreservide Korpuse) näol ning sama toimub mõnelgi teisel maal.

Helle Dale, kes osales äsjasel NATO tippkonverentsil Bukarestis, märgib, et president Bush oli järgnenud kohtumisel president Putiniga Sotshis pakkunud Venemaale võimalust osaleda NATO uues raketitõrje-süsteemis, mille alliansi liikmesriigid üksmeelselt heaks kiitsid, kuid Putin olevat talle midagi lausumata selja pööranud. Dale'i kommentaar on lühike: „Las tal olla häbi. Venelased ei saa absoluutselt millegagi väärata suveräänsete riikide otsust kaitsta end ülemaailmse üha suureneva tuuma- ja rakettrelvade ohu vastu.“ (WT, 3.04)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus