Aleksander Einseln; kõne Göteborgi ülikoolis, 25. veebruar 2006 SI (5)
Eestlased Eestis 07 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Paar nädalat tagasi helistas mulle Eesti rahva ainulaadne kompromissitu patrioot Mart Niklus ja palus mul edasi anda Teile tema südamlikud tervitused Eesti Vabariigi aastapäeva puhul. Sain ka lühikese kirja, kus ta muuseas ütles minu tänase sõnavõtu kohta, et: "Loodetavasti aitab see sealsete eestlaste silmi siinse tegelikkuse suhtes rohkem avada, kui seda mina suutsin."

Härra Mart Nikluse soovil ei tulnud ma siia Teie silmi avama, kuid arvan siiski, et mõned seigad Eesti Vabariigi lähiminevikust ja tänapäevast tooksid meid lähemale arusaamadele praegusest olukorrast Eestis. Selge on see, et erinevad arusaamad sellest, mis toimub Eesti Vabariigis, on teatud määral ka võõrandanud väliseestlaste ja kodueestlaste omavahelisi suhteid juba pikemat aega.

Näiteks, kümme aastat tagasi pidasin Eesti Vabariigi aktusekõne Stockholmis. Tagasi jõudes kodumaale tervitas mind Postimehe (29.02.96) vaenulik artikkel pealkirjaga "Kindral Aleksander Einseln süüdistas Stockholmis Eesti võime punasuses." Tsiteerin lõiget artiklis: "Üks Rootsi eestlaskonna liidreid ütles "Postimehele" kõnest muljeid jagades, et see oli hirmus ja parem kui kodu-Eestis seda ei loetaks." Umbes nädal hiljem lugesin sama kõne sõna sõnalt ette Tartus suure saalitäie inimestele, kes suhtusid sellesse väga soojalt. Võiksin siis väita, et kodueestlased said aru, millest ma rääkisin ja Rootsi eestlased mitte. Päris nii see ei ole. Ka päikesetõusud ja päikeseloojangud näevad välja väga erinevad olenevalt vaatleja asukohast.

Kümne viimase aastaga on palju muutunud

Juba ligi 2 aastat oleme Euroopa Liidu ja NATO liige. Kuid kuulumine NATO-sse ja Euroopa Liitu pole lahendanud ega saagi lahendada imeväel kõiki meie koduseid muresid. Eesti kiirel majanduslikul arengul on olnud ka ränk hind. Sotsiaalne ebavõrdsus on riigis kiiresti kasvanud, eesti küla kiratseb. Meie poliitikute moraalne pale pole kümne aastaga väga palju paranenud, ikka painavad meid paljude poliitikute ebaeetilised teod ja rahva tahtest mööda vaatamine.

Võiksin teile täna ette lugeda oma kümneaastatagust Stockholmi kõnet kindlas teadmises, et kõik, mida ma ütlesin sel ajal, toimub tänapäeval edasi muutmatul kujul. Üks tüüpiline kommentaar selleaja kodanike kirjadest kõlab nii: "…arvan, et …enamusel Eesti rahvast, on häbi meie vabariigi juhtkonna käitumise ja tegevuse pärast… Vabariigi juhtkonna tegevus ei kajasta eesti rahva tahet…"

Arvan, et piisab vaid kahest näitest.

Esiteks, uurimusküsitluste põhjal suur enamus eesti rahvast oli Eesti-Venemaa piirileppe allkirjastamise vastu ja kõige suurema enamusega on Eesti rahvas järjekindlalt soovinud vabariigi presidendi otsevalimisi. Ühe televisioonisaate hääletamisel selle kuu algul soovis üle 90% otsevalimisi (ETV Foorum 08.02.06). Kõik Riigikogus esindatud erakonnad väidavad, et nad toetavad ja tahavad presidendi otsevalimisi. See on isegi valitseva koalitsiooni kokkuleppes, aga midagi ei sünni, sest poliitikud soosivad ainult nendest sõltuvat presidenti.

Meie noor riik kinnitas oma iseseisvust ja karastus Vabadussõjas. Rahvas on läbi aegade olnud tänulik neile, kes vabatahtlikult võtsid osa Vabadussõjast ja mäletab ning austab neid, kes olid valmis oma elu ohverdama Eesti vabaduse eest. Meie tänu näitab ka see, kuidas me täna austame neid, kes seisid rindel meie rahva vabaduse eest.

Saatus tahtis, et samal ajal, kui Eesti tähistas kaheksakümne kuue aasta möödumist võidukat Vabadussõda lõpetanud Tartu rahust, lahkus igaviku teedele Vabadussõja viimane elusolev sõdur Ants Ilus. Temaga lahkus terve ajastu ja viimane vahetu elav side Eesti Vabadussõjaga. Me kõik oleme tänuvõlglased Ants Ilusa ja teiste Vabadussõja sõdalaste ees. Kahjuks, samas tuleb tõdeda, et Vabadussõja viimane sõdur saadeti Tallinnas viimsele teele peaaegu märkamatult tagasihoidlike austusavaldustega. Seda riiklikult tähtsat Vabadussõja ajastu lõppu ei tunnustanud oma isikliku tähelepanuga isegi riigikaitse kõrgeim juht, kes lahkus sõnatult riigist "tähtsamaid" kohustusi täitma.

Pean väga suureks saavutuseks seda, et Eesti suutis 15 aasta eest taastada oma iseseisvuse rahumeelselt, ilma verevalamiseta. See on suur tunnustus kõigile Eesti tollastele juhtidele, kes kandsid rasket vastutust laulva revolutsiooni rahumeelse arengu eest ja tõid Eesti veretult välja Nõukogude Liidu haardest. Tunnustust väärivad ka kõik, kes võtsid osa maailma tähelepanu ja au pälvinud Balti ketist, Hirvepargi koosolekutest, kaitsesid teletorni ja Savisaare kutsel Toompead. Ka Mikud-Mannid, emme ja issi käekõrval, on tunnustust rohkem ära teeninud, kui lõpuks päevavalgusele jõudnud põrandaalused "patrioodid", kes nüüd iseendale ordeneid rinda riputavad. Samas, täna võime öelda uhkusega, et Eesti oli üks Nõukogude Liidu kurja impeeriumi lagunemise eestvedaja. Eeldused edukaks arenguks olid pärast oma riigi taastamist head ja rahva ootused kõrged.

Õhinaga asuti tegutsema, et taastada seda, mis kunagi oli. Aru saamata õieti, mis see oli, mis kunagi oli ja kas kõik, mis kunagi oli, vajas üldse taastamist? Tegutseti ilma põhjaliku analüüsita ja oletustega, mis läbimõtlematult kiitis heaks kõike, mis kunagi oli, ja halvaks kõike okupatsiooniajastust. Riigitüüri juurde jäi suur osa endise riigikorra ametnikest. Lisaks tuli palju hea tahtega tegijaid, kogemusteta riigitaastajaid ning ka kriminaalseid saamamehi. Mänguruumi oli palju ja seda kasutati tihti omakasupüüdlikult ning kriminaalselt.

Paraku, totalitaarse süsteemiga kohanenud inimestel ei olnud ühist arusaamist, mis on demokraatia, demokraatlik riigikord ja kodaniku osa ning vastutus sellises olukorras. Riik eksisteeris esimene neli aastat "pilves" nagu orkester, kus iga moosekant mängib erinevat pala. Põhilise analüüsita mingit mõistliku arengut ei saanudki sellises olukorras oodata. Endise nomenklatuuri seltsimehed said peagi aru, et riigitüüri juurde jõudes pole neil karta midagi. Tee mida tahad, valeta, vassi ja varasta. Keegi ei hooli. Kui vahele jääd, ei ole küllaldaselt kompetentseid sõltumatuid riigiametnike, kes neid korrale kutsuks ja rahva huvides tööd teeks.

Tänaseks oleme jõudnud sinna, kus üks tähelepanelik välisvaatleja, olles läbi seedinud Virkko Lepassalu raamatu "SÜÜMEPIINADETA," hindab tänapäeva olukorda Eesti Vabariigis järgmiselt. (Tõlge inglise keelest) "Raamat on väga mõtlemapanevalt provotseeriv, mille vihjed laienevad Lennart Merist kaugemale. Tagasi tulles mõttele, et kui Lennart Meri esindab parimat, mida eestlased on võimalikud arendama rahvusliku juhtkonna kategoorias siis on selge, et nad ei ole võimelised valitsema oma riiki ning juhtima oma rahvast. Lihtsalt ei ole neil küllaldaselt vaimuannet, mis oleks isegi lähedal vajaliku algelisema standardiga riigimehelikkusele. See kõik suunab meid järeldusele, et parlamentaarne demokraatia Eestile on teostamatu ja tuleks hüljata."

Vaatame, mida siis meie omad vähesed aatemehed, kes valutavad südant Eesti elu varjukülgede üle, mõtlevad olukorrast Eestis. Jaan Kaplinski kirjeldab oma muljeid möödunud detsembril toimud konverentsist, "Kristlikud väärtused Eesti poliitikas," järgmiselt: "Mind ajab iiveldama see, et minu arvates kõige antikristlikumate ringkondade esindajad flirdivad kõige innukamalt kirikuga ja kirik ei jää tänu võlgu. Nagu Siim Kallasele mingit medalit vms annetades. Ansip ja teised on selgelt öelnud, et kaitsevad edukamate, paremate, ettevõtlikumate inimeste huvisid. Reformarid on kitsamas ringis kuulutanud, et Eesti vajab eliiti, mida nende meelest need edukamad-rikkamad ka kehastavad. Vaestele, alaväärtuslikult elemendile polevat vaja mingeid lastetoetusi, muidu hakkavad nendest elama ja pidurdamatult sigima. Edukatele, eliidile tehakse soodustusi, neile mängib riik jõuluvana. Loomulikult vaesemate arvel, veeretades maksukoormat rikastelt vaestele." Niipalju siis Eesti rahva drastiliselt negatiivse iibe probleemist ja kristlikudest väärtustest Eesti poliitikas.

Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint kirjutab sugude võrdõiguslikkusest Eestis (Maaleht 21.01.06): "Prostitutsioon ja hävingule määratud inimelud on osa hinnast, mida Eesti ühiskond on pandud maksma üldise heaolu edenemise eest, lobisedes samal ajal silmakirjalikult iga inimese õigusest valikuvabadusele." Lugupeetud emeriitprofessor jätkab: "Loota ajakirjandusest endale abi nii raskete probleemide käsitlemisel oleks liiga idealistlik. 1993.-94. aasta vahetusel, kui Mart Laari valitsus proovis Eestis prositutsioonist teha legaliseeritud inimäri, avaldasid peaaegu kõik suured Eesti lehed üksteise võidu prostitutsiooni ülistavaid kirjutisi. Sõna võtsid ministrid, Riigikogu liikmed, teadlased, poeedid, kirjanikud…Koguni ennast pereemadena esitlevad naised kirjutasid, kui tore oleks kodus konutamise asemel või lõunavaheajal töölt käia mõneks tunnikski päevas prostituudiks."

Sotsioloog Ülo Vooglaid (Õpetajate Leht 05.02.06) kirjutab: "Kõlbeline kriis on olnud kõneaineks aastaid, kuid ikka häbenemisega pooleks, ja nüüd on ühiskonna see osa, kes on veel enam-vähem adekvaatne ja kellel on mingi vastututustunne säilinud, lõhkise küna ees." Ülo Vooglaid jätkab väga tabavalt ja õigustatult: "Vaja oleks tunnistada, et ühiskond tervikuna on kõlbeliselt alla käinud. Totaalne alkoholi ja suitsetamise, prostitutsioni jms kõlvatu vägivaldse käitumise reklaam on jätnud sellise jälje, mille kustutamine ei pruugi enam õnnestuda. Eesti ühiskonnas on väga palju inimesi, kelle elu on muutunud mõttetuks, sest juua, suitsetada, "triipu teha", möllata unustuse ja hommikuni ükskõik kus, kellega ja kuidas, läheb varem või hiljem vastikuks."

Häid eeskujusid riigi tipptasemel on vähe

Alkoholism on meie väheneva rahva tragöödia, kuid avalikult selle pahe vastu astujaid on veelgi vähem. President Arnold Rüütlil oli võimalus olla teerajajaks ning muuta Kadriorg nii sõnas kui teos alkoholivabaks teritooriumiks. Olen isiklikult pettunud, et ta seda ei teinud.

Rahva poolt ülekaalukalt soositud president Rüütel peab mõne kuu jooksul otsustama, kas kandideerida teiseks ametiajaks, kui selleks ettepanek tehakse. Kandideerimise puhul on tema tagasivalimine tõenäoliselt kindlustatud ja tema püüdlused õigluse ning inimliku headuse suunas jätkuks. Kuid sellest ei piisa. Eesti Vabariigi presidendi kohustus on ka olla moraalse ja eetilise õhkkonna etalon riigis, kes kutsub vajaduse puhul korrale neid, kes pattu teinud. Selles osas pole tema panus olnud piisavalt kompromissitu ja efektiivne. Presidendiks taasvalimise puhul on tal vaja teha suuremaid pingutusi selleks, et ka edaspidi pälvida valdava rahvaenamuse toetust. Jätkates ka edaspidi Kadrioru tänase kirju meeskonnaga, võib ta minna ajalukku riigijuhina, kellel aeg suuresti raisatud.

Vaatamata sellele, kes on järgmine president, on veel palju tööd ees. Demokraatliku õigusriigile pretendeeriv Eesti Vabariik on kaugel sellest, mida ta võiks olla ja peaks olema. Paar aastat tagasi jahmatas ühe Ameerika Ühendriikide suurima ajalehe kirjanik mind oma hinnanguga Eesti kohta. Võttes kokku oma paarinädalast töövisiiti, ütles ta, et: "Olen oma ajakirjaniku karjääri jooksul kirjutanud pikemaid ülevaateid rohkem kui kaheksakümne riigi kohta maailmas. Kui ma paneks Eesti nende riikide pingeritta, hinnates patriotismi, altruismi ja eetilist taset, siis Eestist viletsam on vaid Saudi Araabia!" Selle rikka riigi kuningas oma perekonnaga, kelle hulgas on mitu tuhat printsi, otsustavad kõik, mis riigis juhtub ja kes-kus-midagi teha võib. Tema hinnangul valitseb Eestis võimulolev oligarhia üldiselt niisamal moel. Endistest ENSV karjeristidest on nagu fööniks tuhast tõusnud uus valitsev nomenklatuur libademokraatia sildi all.

Kuidas edasi, Eesti rahvas?

Lõhkise küna ees seistes on see ülimalt tõsine väljakutse. Eesti Rahvastikutaaste Regionaalprogrammi (ERARE) hinnangul meie: "…alla-miljonise rahva tulevik ja omariiklus on demograafilise kriisi tõttu tõsises ohus."

Naaberrahvaste hulgast kadusid liivlased 19. sajandil ja ingerlased eelmisel sajandil. Setud on praegult tõsises hävinguohus ning vajavad meie tugevat toetust oma kultuuri ja rahvuse omapära säiltamiseks. Nüüd on ka meie oma rahva kultuuri säilitamine tõsises ohus. Euroopa Liiduga integreerimine vaid kiirendab rahvuslike omapärade kokkusulamist mingisuguseks tõupuhtaks eurooplaseks. Mida väiksem rahvas, seda suurem oht ja kiiremad on kontrollimatud muudatused.

Lihtsaid lahendusi ei ole, aga jõudu tuleb koguda ja kuskilt alustada.

Haritud ja terve rahvaga saaks kõigega hakkama. Kahjuks on läbipõrunud tervishoiu infrastruktuur ja sotsiaalset kihistumist soosiv haridusstruktuur eelistab nn rikkaid ja ilusaid, jättes paljusid, eriti maalapsi, vajaliku hariduseta ja tervishoiu järelvalveta. Ei pea kaugele vaatama, et leida häid eeskujusid. Võiksime ju võtta eeskuju oma põhjanaabritelt, kus on eeskujulikud haridus- ja tervishoiusüsteemid ning veelgi tähtsam, kõrge eetiline tase. Rootsi, Soome, Norra, Taani ja Islandi kodanikud võivad uhked olla, et neid on järjekindlalt hinnatud ülemaailmselt esimese kümne kõige eetilisema riigi hulka. Eesti poliitikud kiitlevad, et oleme kõrgemal tasemel, kui Venemaa, Ukraina, Valgevene või hutud ja tutsid Afrikas. Kindlasti oleme paremad nii mitmeski kategoorias, kuid meie oma riigis valitsev korruptsioon on paraku sama hävitav, kui eelnimetatud demokraatlikult alaarenenud riikidel. Isegi peaminister Ansip tunnistas hiljuti, et Eesti on kriisi olukorras.

Meie põhjanaabrite kõrge elutaseme ja eetika aluseks on arenenud demokraatlik riigikord. Meil on ülim aeg, kui mitte viimane võimalus, hakata tegutsema sisulise demokraatia arendamisega. Mitmeid olulisi otsuseid on tehtud, mis pärsivad demokraatia arengut ja koondab võimu kiirelt kahaneva arvu inimeste kätte. Ei ole siis mingi ime, et rahvas ei täida oma kodanikukohust valimistel osalemisega. Viimastel omavalitsuse valimistel langes valijate osavõtt 52% pealt 47%-ni. Rahvas tunneb oma jõuetust kedagi valida isiklikult, kes neid esindaks. Ükski erakond ei kutsunud laiemalt inimesi valima ja oma kodanikukohust täitma. Seda tegi vaid President Rüütel ja piiratud levialaga Nõmme raadio. Soovitasin mõttekaaslastel järgida Nõmme raadio juhtnööre valimisteks, et isegi siis, kui valija arvates ühtegi ausat inimest nimekirjades ei ole, ikkagi valima minna ja protestiks märkida valimissedel musta ristiga. Erakonnad ei ole huvitatud sellest, et peale oma erakonna toetajate üldse keegi hääletaks. Need, kes on sõltuvad erakondade poolt kontrollitud töökohtadest käivad hääletamas niikuinii ja annavad oma hääle tööandjale, et oma töökohti säästa. Sellest tulenevad paljud probleemid riigiametnikega, kes ei julge alati rahva heaks töötada ja pahuksisse minna selle nimel oma tööandjaga.

1994. aastal pöördusin kolmel korral kirjalikult kahe tolleaegse peaministri poole, tungivalt soovitades riigiametnike erapooletuse tagamiseks ja nende kaitseks midagi konkreetset ette võtta, pakkudes selleks ka oma abi. Vastuseks oli kõrvulukustav vaikus, mis lihtsalt haihtus alkoholi uttu Toompea telgitagustes. Riigiametnike politiseerimine on juba ammu ületanud igasugused lubatavuse ja talutavuse piirid.

Õiguskantsler Allar Jõks, üks vähestest eetilistest tippriigiametnikest, ütles viimaste valimiste kohta, et "Nii ebaausaid valimisi mina ei mäleta." (Maaleht 24.11.05). Ime siis, et enamus Eesti rahvast on löönud lootusetult käega kõigele, mis neid otseselt ei puuduta ja sellepärast ei käi ka valimas. Tavalisteks põhjusteks öeldakse, et kedagi sobivat ei ole valida või, et kõik kandidaadid on vargad ja pätid, kelle ainuhuvi on oma tasku täitmine. Ebaõiglusliku käitumise puhul kellegi suhtes vaadatakse tihtipeale kõrvale selle asemel, et appi minna või vähemalt moraalselt toetada abivajajat, arusaamata seda, et "ebaõiglus, kus iganes, on oht kõigile." (Martin Luther King) Puudub laialdane kodanikujulgus välja öelda tõtt ja tegutseda tõe ja õiguse nimel.

Kuid kõik eestlased ei ole lootusetult näivast olukorrast muserdatud ja püüavad teha, mis vajalik, et ergutada inimesi osa võtma kõige põhilisemast kodaniku kohustusest – valimistest ja nõuda poliitikutelt mingisuguse eetikakoodeksi järgimist. Seoses sellega tahan teile tutvustada Rootsi-eestlase Tõive Kivikase erapooletut ja sõltumatut kodanikualgatust, Eesti Demokraatia Uuendamine (E-D-U). Viis nädalat tagasi E-D-U saatis 3116-le omavalitsuse volikogu liikmele kirja koos eetikakoodeksi näidisega, küsides nende arvamust. See on väärt algatus, mida olen otsustanud jõukohaselt toetada ja loodan, et teete seda ka teie.

Meie esimene ülesanne peaks olema sisulise demokraatliku riigikorra arendamine ja kodanikukohuse ergutamine, et enamus valimisealistest vähemalt hääletamisel käiks. See oleks hea algus, mis võib pika aja peale isegi viia meid vajalike sisuliste muudatusteni.

Maailma võimuvahekorrad on muutunud erakordselt tundlikuks

Alles mõned nädalad tagasi, muude sündmuste taustal peaaegu märkamatult teadustas Venemaa president Putin, et Venemaal on nüüd kontinentidevaheline ballistiline rakett, mille kaitseks ei ole ühtegi kindlat raketitõrjesüsteemi. Seda riigis, mis omab märkimisväärse osa maailma õli- ja maagaasi varudest ning himustab taastada külmasõjaaegset võimupositsiooni. Tähelepanu väärivad ka hiljutised Hiina-Venemaa sõjavägede ühismanöövrid ja Venemaa islamiusuliste kiiresti süvenevad pingelised suhted Vene õigeusukirikuga. Ka Venemaa siseprobleemid vähemusrahvuslastega, kaasa arvatud meie hõimlastega, ei anna põhjust positiivseks väljavaateks naaberriigi suhtes. Kokkuvõttes, meie idanaaber on põhiolemuselt ohtlikult ebastabiilne.

Iraani president väidab, et tal on õigus arendada tuumaenergiaprogramme, vaatamata eksiteerivatele rahvusvahelistele kokkulepetele ja oma riigi suurtele õlireservidele, tõstates väga tõsise küsimuse, milleks? Samas, islamiusuliste terroriorganisatsioonid on kuulutanud välja ristisõja kõigi "valeusuliste" vastu. See ei ole ainult sõda Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste vastu. Sõda on meie kõigi vastu, millest paljud veel aru ei saa või ei tahagi aru saada, sest see segab meie enesekeskset maailma.

Globaalses kontekstis võimsamad riigid teevad otsuseid, mis on neile kasulikud. Suurriikide väärotsuste puhul kõik kannatavad. Väikeriikide väärotsuste puhul kannatavad vaid nemad ise. Kui me tahame, et eesti keel ja eesti meel kõlab veel selle ja järgmise sajandi lõpul, siis peame midagi otsustavat ise ette võtma selleks, et see nii oleks. See, mida me teeme või tegemata jätame jääb meie enda otsustada. Mida me täna külvame, seda me tulevikus ka lõikame, kui veel üldse midagi lõigata on.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas." Need ei ole tühjad sõnakõlksud. Rahvas ise peab maksma panema oma võimu ja kaitsma neid väärtusi, mis kindlustavad iseseisvust, vabadust ning rahulikku ja väärikat elu. Keegi teine seda meie eest ei tee.

Vaatamata suurtele raskustele usun Eesti rahvasse ning eriti meie noortesse, kes omandavad praegu väärtuslikku haridust ja kogemusi kodu- ja välismaal. Tahaks loota, et ka meie riigijuhid on õppimisvõimelised ning oskavad lõpuks näha rahva tahet ja soove. Kui seda ei suuda tänased juhid, siis on Eesti rahval võimalus valida peatselt riigi etteotsa uued poliitikud.

Lõpetan Anton Hansen Tammsaare sõnadega: "Kaob kord eestlaste keele kõla, ära siis sinagi tõuse ja ela."

Tõuseme ja elame! See on meie pärand ja meie kohustus!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus