Alar Sudak: Panov, Kaevats, Treier, Järvet ehk justiitskuritegude ohvrite kaitseks DELFI (1)
Arvamus 22 Oct 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
www.DELFI.ee
http://www.petitsioon.com/just...

Eesti Vabariigis on kolmanda võimu küüniline kuritarvitamine jõudnud mitmel korral absurdini. Süütuid mõistetakse süüdi, süüdlased vabastatakse karistustest, justiitskuritegusid isegi ei menetleta…

Paljuski on saanud see võimalikuks sellepärast, et avalikkus ei reageeri nendele juhtumitele nii valuliselt, kuivõrd see tegelikult riivab rahva õiglustunnet ning sandistab ühiskonda.

Uudised justiitskuritegudest käivad meediast korraks läbi ja mattuvad uute uudiste alla. Avalikkus pole protestinud, nagu ei protestitud orjaajal, kui mõisnik laskis tallis süütule talupojale peksa anda või laskis kohtul ta Siberisse saata. Külarahvas vaatas vaikides pealt, sest teoorjus ootas tegemist ja mõisnik jätkas omakohtu korras valitsemist.

Kuna avalikkus ei ole justiitskuritegude suhtes eriti protestinud, siis hõõruvad politsei, kapo ning prokuratuur kahjurõõmsalt käsi ja vaatavad, keda võtta järgmisteks ohvriteks.

Meenutagem siinkohal mõningaid viimase kümnendi tuntumaid juhtumeid.

2001. aastal peksid politseinikud Marek Lipand ja Oleg Adamtšuk surnuks punkar Striitina tuntud Sven Tarto. Kohtuprotsessini jõuti neli aastat hiljem 2005. aastal ja juba aasta hiljem andis president Arnold Rüütel surmava rusikalöögi andnud Adamtšukile armu. Kuna Rüütel oli enne seda lükanud tunduvalt väiksemate kurjategijatest vangide armuandmispalved tagasi rohkem kui viiesajal korral, siis tekkis küsimus presidendi mõistuses.

2003. aasta märtsis, päev pärast riigikogu valimisi arreteeriti korruptsioonis süüdistatud Tallinna abilinnapea Vladimir Panov telekaamerate ees. Uurimine ja kohtuprotsess venis viis aastat, kuni Vladimir Panov lõpuks õigeks mõisteti. Panovi puhul tekkis kahtlus poliitilises tellimuses prokuratuurile, et kompromiteerida 2003. aastal riigikogu valimised võitnud Keskerakonda vahetult pärast valimisi ja enne koalitsioonikõnelusi, lõikamaks ära nende tee valitsusse.

2004. aastal üritas kapo süütuna süüdi mõista Mall Kaevatsit, süüdistades teda kui kultuuriministeeriumi ametnikku korruptsioonis, sest ta oli määranud riikliku toetuse Eesti Entsüklopeedia kirjastusele, mille juhiks oli tema abikaasa Ülo Kaevats. Põhja Ringkonnaprokuratuur mõistis, et Mall Kaevats täitis oma otseseid töökohustusi kultuuriministrite ülesandel ning pöördus kapo poole 2004. aasta sügisel kriminaalasja lõpetamiseks. Kapo ei jätnud jonni ja viis asja kohtusse. Kohus mõistis 2005. aastal Mall Kaevatsi õigeks. Osaliselt tänu Lennart Merile, kes ilmus kohtuistungile (ilma, et teda oleks palutud) ja ütles kohtusaalis, mida ta sellest nõiajahist arvas.

Politseijuhid õiendavad kohtu kaudu isiklikke või poliitilisi arveid

2009. aastal kriminaalkohtu karistusega karjääri lõpetanud prefekt Aivar Otsalt saatis kohtu alla Jõgeva politseiülema Urmas Treieri. Kättemaksuks selle eest, et Treier ausa politseijuhina ütles korduvalt, mida ta Otsalti joomingutest ja töösse suhtumisest arvab. Kättemaksuks lasi Otsalt alluvatel ja kohtul Treierit „treida“ kaks aastat. Treier vahistati korduvalt; kiusati taga laimuga, takistamaks leidmaks tööd Eestis; viidi läbi alandav läbiotsimine; solvati nii teda kui ka tema lähedasi.

Urmas Treier tunnistas lõpuks Õhtulehele, et “Otsalti terror pani mu raseda naise nutma”. Treieri treimise lõpetas Tartu Maakohus õigeksmõistva otsusega. 2008. aastal mõistis Tartu Maakohus hoopis alluvate poolt Ristiisaks kutsutud Aivar Otsalti süüdi koos kaheksa politseipätibande liikmega.

2009. aastal hakkasid politseijuhid süüdistama Alice Järvetit, et ta, kasutades politseiandmebaasi KAIRI, lekitas seadusevastaselt isikuandmeid seitsme kuu jooksul 500 korda. Politsei saatis materjalid Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalasja menetlemiseks. Väidetud viiesajast andmete lekitamisest seitsme kuu jooksul pidas prokuratuur süüdistuse esitamise väärseks ainult 2 juhtumit!

Süüdistuse järgi edastas Järvet 2009. aasta veebruaris kahel korral talle ametitegevuses teatavaks saanud teise inimese tervist, eraelu või äritegevust puudutavat teavet. Ühel juhul teatas Alice Järvet politsei koostööpartnerile Tallinna Laste Turvakeskusele üledoosi kätte surnud narkomaani ema mobiilinumbri, et emal oleks võimalik asuda korraldama poja matuseid. Teisel juhul informeeris ta, et vaimse puudega laste koolis on asunud õpetajana tööle endine prostituut, kes oli värvanud prostituudiks oma alaealise vaimse puudega õe ning polnud välistatud, et ta värbab prostituute ka enda õpilaste hulgast.

Hämmastav, et narkomaani surma peeti inimese tervise kohta käivaks saladuseks ja prostitutsiooni äritegevuseks. Kas politsei ja kohus on seda meelt, et surnud narkomaani ema poleks tohtinud teada poja surmast ning politsei ei pea mitte midagi ette võtma prostitutsiooni levikul alaealiste vaimse puudega laste arvelt?

Kohus ei pidanud absoluutselt märkimisväärseks, et esialgne süüdistus ja meediakajastus andmete lekitamisest seitsme kuu jooksul viiesajal korral osutus laimuks ja valekaebuseks. Alice Järvet ei välistanud, et tegelikuks menetluse alustamise põhjuseks oli kättemaks.

Harju Maakohus ei arvestanud asjaolusid ning määras 28. aprilli 2011 kohtuotsusega Alice Järvetile rahaliseks karistuseks 9398 eurot, ehk 146 985 krooni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. oktoobri otsusega Alice Järveti apellatsiooni rahuldamata.

Jaht omakasupüüdmatule linnapeale

2010. aasta detsembris alustas Viru Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetlust Rakvere linnapea Andres Jaadla suhtes. Andres Jaadlat süüdistatakse Karistusseadustiku § 300 alusel, mis sätestab, et riigihangete teostamise nõudeid olevat rikutud. Sisuliselt esitati süüdistus, et Jaadla oli linnapea, kui tema osalusel firmad võitsid Rakveres riigihankekonkursid teede, tänavate ja parkide alal.

Esmapilgul võiks loomulikult arvata, et jälle üks kits kärneriks ja korruptant linnapeaks. Aga Jaadla on süütu. Süüdistus on vale, kuna pakkumised olid odavamad tänu Jaadla loobumisele firmade omanikukasust. Linnapeal polnud kasumit vaja, kuna Andres Jaadla edukate firmade põhiline sissetulek tuleb töödest väljaspool Rakveret Narvast Tallinnani.

Kui Jaadla oleks süüdi, siis oleks volikogu opositsioon või riigihanke konkurendid teema juba ammugi tõstatanud. Isegi prokuratuuri arvates ei olnud korruptsiooni, sest Jaadlat ei süüdistata korruptsioonivastase seaduse alusel. Kuid see ei seganud prokuratuuri Jaadlat kohtu alla saatmast. Rakvere linnapea säästis omakasust loobudes linna eelarvet, kuid prokuratuuri arvates ei tohi jääda ükski heategu karistusteta… Viru Maakohus alustab protsessi 2012. aasta jaanuaris.

Õõvastavana tundub fakt, et süütut linnapead jahtiv Viru prokuratuur vabastas ajavahemikus 2010. aasta detsembrist 2011. aasta aprillini tapjaid tapmissüüdistusest neljal korral ja juhtiv prokurör Margus Kurm avaldas Virumaa Teatajas aprillis eneseõigustusena arvamusloo „Miks tapjad vahel karistusest pääsevad?“ Prokuröri artikkel ei kannata tegelikult kriitikat, sest see eiras mitut põhitõde ja seadusliku võimalust tapjate vastutusele võtmiseks. Prokurör võttis endale advokaadi rolli. Sellist rollivahetust tehakse tavaliselt altkäemaksu eest, mille kohta Margus Kurmi puhul, tõsi küll, puuduvad tõendid.

Aserbaidžaani ärimehed süüdistasid 2009. aastal aga riigiprokuröri Margus Kurmi väljapressimises. Menetlust ei järgnenud, kuid ärimehi prokuröri laimamises samuti ei süüdistatud (!).

Olen nõus nendega, kes arvavad, et Pae tänava pommipanijana süüdi mõistetud Mati Ringmaa on tegelikult süütu, keda prokurör Margu Kurm süüdistas kahtlustäratavate süütõendite alusel. Mati Ringmaa protsessi oluliseks asitõendiks oli nõukaaegne lauaarvutikorpus. Arvutikorpust ei olnud kirjas läbiotsimisel konfiskeeritud asitõendite seas. Prokurör Kurm väitis, et asitõendi leidmisest on videolint. Läbiotsimise paberites oli kirjas, et tehnilisi vahendeid, seega ka videokaamerat, ei kasutatud. Seega tekib kahtlus ametialases võltsimises.

Riigil oli vaja kedagi teha patuoinaks, sest suutmatus tabada tegeliku pommipanijat oli juba häbiväärne ja nii mõistetigi süüdi Ringmaa.

Tundub, et juhtiv prokurör Margus Kurm vajab Andres Jaadla puhul kõmulist protsessi Viru prokuratuuri kummaliste lugude varjutamiseks. Seega peaks riigimees oma karjääri ohverdama Viru Ringkonnaprokuratuuri mainekujunduse nimel.

Kas Viru Maakohus osutub prokuröri käes käpiknukuks või arvestab, et Jaadla ei saanud omakasu, aga Rakvere linn säästis eelarvet, seda näitab kohtuotsus.

Võim kuulub rahvale

Põhiseadusega tagatud võim on paljuski deklaratiivne, aga koostöös meedia kui neljanda võimuga saame peatada konveieri, millel süütutest inimestest tehakse justiitskuritegude ohvrid.
Avalikkus saab kaitsta ja peab kaitsma süütuid, pöörates suuremat tähelepanu nii eeltoodud juhtumitele kui ka nendele juhtumitele, mis seni ei ole meedia tähelepanu orbiiti sattunud.

Justiitskuritegude ohvrid võiksid oma lood avaldada kas meedias või Facebookis kui sotsiaalvõrgustikus, kus avasin just äsja lehekülje Justiitskuriteo ohvrid. Me saame avaldada justiitskuritegude ohvritele toetust nii tähelepanuga kui toetusallkirjaga.

Riigikogu peaks vastu võtma seaduse, mis sätestab justiitskuritegude kriminaliseerimise. Kui kolmanda võimu menetlused ja otsused osutuvad kohtumenetluse lõpuks alusetuks, siis peaks kolmanda võimu esindajad võtma vastutusele võrdselt vägivallatsejatega. Kui inimene saab peksa, siis saab ta ennast kiiresti terveks ravida. Aga kui inimene satub justiitskuriteo ohvriks, võib tal halvimatel juhtudel minna mitu aastat, enne kui kohus ta lõpuks õigeks mõistab. Juhul, kui mõistab. Seniks tuleb tal olla ääretult raskes seisus, mis laastab psüühikat, teeb töötuks, murendab perekonda jne.

Vältimaks politseijuhtide vingumisi, prokuröride sajatusi ja kohtunike kurjustamisi pean toonitama, et see artikkel pole valminud mitte tellimuse, vaid kodanikualgatuse korras. Parafraseerides Jack Kennedyt: ära küsi mida Eesti saaks Sinu jaoks teha, vaid mida Sina saad teha Eesti jaoks. Ka lugejad saavad toetada justiitskuritegude ohvreid, et järgmiseks ohvriks ei oleks keegi lugejate hulgast.

Autor on teatriautor, -lavastaja, -näitleja ja performancekunstnik kunstnikunimega Elaan.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus