Ajalugu kordub Narva sõjaväljadel
Ajalugu 15 Feb 2008 Ralf KallEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kirde-Eestit, eriti aga Narva lähiümbrust, võib nimetada sõdade tallermaaks. Narva ruumis on peetud lahinguid Vene-Liivi sõja (1558—1583), Põhjasõja (1700—1721), Vabadussõja ja II maailmasõja ajal. Nagu 6. märtstil 1944, nii ka 25. aprillil 1919 Vabadussõjas kannatas Narva raskelt punaste hävitustules. Väga rasked kaitselahingud toimusid Narva lähistel veebruarist kuni septembrini 1944, lahingud, mis panid ajutiselt seisma ülekaaluka vaenlase sissemurde meie maale.

Narva ruumi lahingute kirjeldusis läbi aegade esinevad korduvalt neli kohanime: Keldrimäe, Härmamäe, Siivertsi ning Joala. Neist ajalooliselt tähtsaimad on Keldrimäe ja Siivertsi.

Keldrimäe 1700

Keldrimäe on suhteliselt madal, kummuli pööratud paadi kujuline, itta suunduv seljandik Narva jõe idakaldal, seega hetkel Venemaal, Ivangorodi kindluse taga. Seljandik on umbes 1,5 km pikk ja ainult veerand sellest lai, aga oma strateegilise asukohaga valitseb ta Peterburi maanteed ja raudteed, vaadates ka läände Narva peale.

Kui Karl XII oma väega novembris 1700 Narva alla jõudis, et linna koos Ivangorodi kindlusega venelaste piiramisrõngast päästa, olid venelaste kaitsekraavid juba kaevatud ning linna vallutamine käigus. Oli ju venelaste piiramisrõngal topeltotstarve, hõivata Narva ja Ivangorod, kuid samal ajal kaitsta ka ennast Narvale appi tuleva Rootsi väe vastu. Tormiline linna pommitamine venelaste patareidest oli alanud juba 21. oktoobril. Narva garnison oli liiga väike, et linnast välja tulla ja venelasi hirmutada. Küll aga tegid sissepiiratud üksused seda edukalt ida pool jõge Keldrimäel. Venelastel oli Keldrimäele üles seatud 10 müüsrit (miinipildujat), mis pommitasid Ivangorodi, ning ka raskeid kahureid, mis tulistasid üle jõe linna kindlustuste pihta. Ivangorodi rootsi garnison püüdis neist lahti saada.

7. novembril nägid piirajad, et Ivangorodi kindluse idamüür oli lagunemas, ning samal ööl saatis tsaar Peeter Keldrimäele 800 meest, kes pidid kindlusesse tungima. Venelased ründasid kindlust kolm korda öö jooksul, löödi aga pidevalt tagasi kindluse 80-mehelise garnisoni poolt, kuni venelased panid hommikul jooksu omade poole. Tsaar oli seda nähes lausa marus, kuna tema käsk oma meestele oli olnud võita või surra. Karistuseks mõistis ta surma iga kümnenda jooksu pannud mehe.

Keldrimäe fiasko, eriti aga ligi 70 mehe avalik ülespoomine seal mõjus halvasti Vene väe moraalile. Venelased süüdistasid oma sakslasist väeülemaid, mis muutus lausa mässuks rootslastele võiduka Narva lahingu lõpufaasidel. Keldrimäe oli nüüd sõjaajalooraamatuis.

Keldrimäe 1918.

Eelnevalt Vabadussõjale okupeerisid Saksa väed terve Eesti, jõudes Narva märtsis 1918. Et kaitsta Narvat enamlaste rünnakute vastu, ehitasid nad Narva jõe idakaldale kaitsepositsiooni, mille ankruks oli Keldrimäe. Selle ette ehitati kaitsekraave ja punkreid, ning vooluga laetud traattõke, mis kaitses Narvat laia kaarena 5 km ulatuses.

Vabadussõda oli algamas. Sakslasi oli Narva kaitses umbes 900 meest. Narvas oli novembriks formeeritud üks Eesti väeosa, 4. polk, koostises 350 relvastatud Virumaa meest, aga rindel püsis veel kaks juhatust, eestlaste ja sakslaste oma. Alates 26. novembrist võtsid meie mehed järkjärgult üle sakslaste Keldrimäe positsioonid. Keldrimäe kaitsjatele tungis Peterburi maanteed pidi peale 2800 punaväelast.

Lahing, milles figureerib Keldrimäe seljandik esimese lahingupaigana Vabadussõjas, arenes ägedaks 28. novembri hommikul peale pikka vene kahurituld, kuid pealelõunaks olid tagasi löödud kõik enamlaste rünnakud Keldrimäele. Siis alustasid Saksa väeüksused tagasitõmbumist Keldrimäe kaevikutest. Ka eestlastele anti korraldus taganeda. Jõe sillad õhati sakslaste poolt kell 15.30. Keldrimäe oli täitnud oma rolli, jäädes nüüd ootama oma õigusjärgseid omanikke, kes saabusid 19. jaanuaril 1919, vabastades Narva.

Narva 2. algkooli õpilasena külastasime klassiga riigikaitse õpetaja kpt. Talpaku juhatusel Keldrimäe Vabadustammikut ja seal vabaõhumuuseumina säilitatud kaitsekraave ja punkreid, ning ma ei unusta vaadet itta ühe punkri laskepilust, madal tühi lagendik laiumas ees, punkris tooreste palkide ja märja savi lõhn. Ainult kuulipilduja puudus.

Keldrimäe 1944.

Veebruari esimestel päevadel 1944 olid Luuga äärest taganevad saksa üksused, vaenlane tihedalt kannul, jõudnud Narva alla, kus linna ette loodi kaitseliin, mille keskseks sillapeaks sai jällegi Keldrimäe, ulatudes kilbina 2,5 km linnast itta. Seda sillapead mehitasid peamiselt „Nordlandi“ diviisi lahingüksused „Nederland“, asudes keskselt Keldrimäe ees, „Danmark“ selle lõunatiival ning „Norge“ põhjatiival. Keldrimäel võitlesid nii Eesti kui ka Euroopa kaitsel skandinaavlased, flaamid („Langemarck“), eestlased ja sakslased. 6. märtsil hävitas vaenlane Narva. 8. märtsil algas vaenlase suurpealetung. Venelased ründasid ala Narva linnast kuni Narva-Jõesuuni. Märtsi lõpuks oli see pealetung peatatud kogu Narva rindel, kuid lahingud jätkusid. Peale pidevaid rünnakuid murdis vaenlane 17. juulil läbi „Danmarki“ positsioonidest lõuna pool Keldrimäge ning Narva mahajätmine toimus 24. juulil, ägeda punaste kahuritule all. Narva sillad õhati 26. juulil, nagu seda oli tehtud novembris 1918, ning front nihkus Sinimägedele, Tannenbergi liinile, kus rasked võitlused jätkusid. Keldrimäe Narva ees on jäänud seekord pikemaks ajaks ootama oma õigusjärgset omanikku.

Siivertsi 1700

Siivertsi, saksa keeles Sievershausen, vana mõis 1796. aastast, asub Narvast 4 km allajõge, jõe läänekaldal. Sõjaajalukku tõi teda Narva lahing novembris 1700. Kui Rootsi väed murdsid läbi venelaste rinde keskkoha, põgenesid venelased massiliselt Siivertsi poole, et üle seal asuva silla jõe idakaldale saada. Juhtunut kirjeldab A. Tõnurist raamatus „Kõik Narva“, Põhja Kodu kirjastus 1921: „Vene paremal tiival, kus Golovin oma meestega seisis, oli lugu halb. Rootsi kindralid Renschild, Maydel ja Stenbock ajasid nad segamini. Venelased panid jooksu. Nad katsusid palgist silla kaudu Siivertsi kohal Kamperholmi saarele pääseda. Kuid tuli õnnetus, sild ei pidanud selle inimeste ja hobuste hulga all vastu. Kaarel XII räägib ise sellest hetkest, kuidas venelased sillale põgenesid ja see nende raskuse all katkes, just kui Vaaraot Punane meri ära neelas, mispeale igal pool paistsid hobuste ja inimeste pead veest välja, käed ja jalad, ja meie soldatid kõmmutasid neid kui metsparte.“

Aga nii kerge see kõmmutamine siiski polnud. Preobrazenski ja Semjonovski kaardiväe polgud, tsaari väe koorekiht, kaitsesid silda mehiselt, ehitades enda ümber kaitsevöö vankritest ning kahureist, lüües ründavad rootslased mitu korda tagasi. Võitlus oli kibe. Millised külamehed, hüüdis kuningas Karl! Suurtükikuuli läbi langes ta hobune, üks püssikuul sattus ta kaelasidemesse, ta oli kaotanud oma sääriku ja mõõga, aga sõjakas kuningas ei hoolinud millestki. Ta ainult kiitis Vene kaardiväelasi. Kui rootslased oma kahurid kohale tõid, andsid venelased alla.

Silla otsas tehti rahu. Siivertsis, praeguse Peetri kalmistu ees jõe kaldal asub Põhjasõja püramiidikujuline mälestussammas Preobrazenski ja Semjonovski kaardiväe võitlejatele. See avati 1900.a. tsaar Nikolai II juuresolekul.

Siivertsi 1944.

Veebruaris ja märtsis 1944, nagu eespool mainitud, peeti raskeid lahinguid Narva jõe läänekaldal, kuhu vaenlane püüdis iga hinna eest sillapäid luua. Eriti kangekaelne oli vaenlane Siivertsi piirkonnas. Ta oli vallutanud Siivertsi surnuaia, aga 2. märtsil kell 19.00 sai see „Nordlandi“ üksuste poolt osaliselt tagasi võetud, küll aga suurte kaotustega. Vallutamata jäi vana Siivertsi massiivne mälestussammas, mis nagu öeldud, on pühendatud siin aastal 1700 võidelnud ja hukkunud Vene kaardiväelastele. Selle mälestussamba alla oli vaenlane nüüd kaevanud omale tugeva kuulipildujapesa, mis valitses ümbrust. Vaenlane ei andnud alla enne, kui kohale toodi tugevad leegiheitjad, mis matsid samba õlisesse tulle. Siivertsi mälestussammas vallutati 2. märtsil kell 20.15. Ajalugu kordub, lahingupaigad on samad, abinõud, mida pühendab otstarve, on muutunud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus