Aga protestandid ei protesti… (2)
Arvamus 02 May 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nüüd, kus vene meedia on pea täielikult suukorvistatud, teisitimõtlejad taltsutatud ja võim tsentraliseeritud, on Kremli ja sealse riigikiriku viha pöördunud nende vastu, kes ei kuulu Moskva Patriarhaadile alluvasse ortodokskirikusse. Kas on siin tegemist mingi metoodiliselt elluviidava poliitilise programmiga?

Nädalavahetusel vilksatas uudistekanalitel teade, et KGB järeltulija, Venemaa Föderaalne Juurdlusbüroo (FSB) sulges mõnekümneliikmelise metodistide koguduse, tituleerides selle „ohtlikuks sektiks“.

Kuid metodistid pole ainsad – kimbutatakse ka luterlasi, baptiste, advendiste, nelipühilasi jt. Üks luteripastor oli sunnitud elukohta muutma, kartes enda ja oma perekonna elu pärast. Samasuguse sallimatusega suhtutakse muidugi ka protestantide hulka mittekuuluvatesse katoliiklastesse; antisemitismgi elab Venemaal vaikselt edasi.

Clifford J. Levy meenutab 24. aprillil New York Times’is ilmunud artiklis „Kremlin Rules: At Expense of All Others, Putin Picks a Church“, kuidas pärast N. Liidu kokkuvarisemist valitses Venemaal tõeline usuvabadus, mis nüüd on asendunud nõukogude aega meenutava ateistliku tagakiusuga.

Eriline seisund

Vene Ortodokskirik naudib de facto riigikiriku ja ametliku religiooni staatust. President Putini ajal on see kirik omandanud järjest suuremat autoriteeti ja mõjuvõimu. Tema koostööd Kremliga nimetatakse „harmooniliseks sümfooniaks“.

President Putin näitab aeg-ajalt kirikus nägu (alles eelmisel pühapäevalgi), kannab kuuldavasti alati ema kingitud risti ja naudib patriarh Aleksiuse II sõprust. Nende soojad suhted põhinevad samal natsionalistlikul ideoloogial, mille sihiks on Venemaa võimsuse taastamine ja vastuseis kõigele läänelikule, protestantlikud kogudused kaasa arvatud.

Kas patriarh pole teadlik või on unustanud kiriku vaenamise nõukogude ajal? Selle, kuidas neidsamu õigeusukirikuid rüüstati, preestreid tapeti, piinati ja vintsutati ning kirikuvarasid hävitati? Või püüab Kreml sel viisil oma eelkäijate vigu heastada? Meenub kunagi nähtud pilt – kuldselt särav ikoon kristallselge jõekese põhjas – ilmne kunstiväärtus. Kas kellelgi õnnestus seda päästa?
Vene ortodokse vihatakse muidugi sama innukalt omakorda praegu endistes liiduvabariikides, kus islam on ametlikuks religiooniks (Tadzhikistan, Kirgiisia, Azerbaidzhaan). Nemad on seal kristlastena paigutatud „ühte patta“ protestantidega ja tihtipeale sunnitud isegi põgenema emakese Venemaa rüppe või koguni välismaale.

Usuline sallimatus

Ei maksa siiski arvata, et viha teiseusuliste vastu on omane ainult kõrgemale eliidile. Ülempreester Aleksei D. Zorin jutlustas hiljuti näiteks teemal „Protestantlikud ketserid“, milles ta võrdles mitte-ortodokse bandiitidega ja Kristuse risti löönud Rooma sõduritega, kirjutab Levy.

Üks FSB ohvitser hoiatas ülalmainitud metodistikoguduse pastorit Vladimir Pahhomovit: „Protestantidele on Venemaal saabunud rasked ajad – võib-olla isegi lõpp.“ Protestantide arvu hinnatakse seal praegu 2 miljonile 142-miljonilisest rahvaarvust.

Vene Föderatsiooni Konstitutsioon garanteerib ametlikult usuvabaduse kõigile elanikele ja president Putin on korduvalt rõhutanud, et ta on igasuguse diskrimineerimise vastu. Levy meenutab, et kohtumisel erinevate denominatsioonide esindajatega 2006. a. rõhutas Putin: „Tänasel Venemaal suhtutakse tolerantselt kõikidesse usulistese liikumistesse, see on meie ühiskonna rahu aluseks ja sotsiaalse progressi oluliseks faktoriks.“ Aga tegelikult?

Klammerdunud õigeusu külge

Ehkki kirikute külastatavus on Venemaal väga madal, on Levy’l andmeid, et venelased peavad ortodoksusku ja -kirikut üheks osaks oma identideedist. Hiljutine küsitlus näitab, et 71% venemaalastest peab ennast ortodoksideks (2003. a. oli see näitaja 59%).

Protestantlikke kirikuid ühendava Venemaa Evangeelse Alliansi president Aleksandr Feditshkin ütles, et ametnikud pole nõus kogudusi registreerima ilma kohaliku ortodoksi kõrgema vaimuliku nõusolekuta. Seegi räägib kiriku võimu ja autoriteedi kasvust, mis näib juba ületavat ilmalikku.
Viidates ristiusu vastuvõtmisele ja massilistele ristimistele a. 988, räägivad ortodoksi vaimulikud nüüd Venemaa uuest usulisest ärkamisest ja teistkordsest ristimisest. Nad lähtuvad põhimõttest: kui oled venelane, pead sa loomulikult kuuluma ka vene ortodokskirikusse. Nii et siis kohustuslikus korras – umbes nagu pioneeri- ja komsomoliorganisatsiooni või parteisse?

•••
Protestandid aga vaikivad; nad ei tõsta häält ega nõua oma konstitutsioonist tulenevaid õigusi. Nad on ju varemgi kogenud Venemaal usulist tagakiusu.

Kas vene ortodoksid ilmutaksid samasugust kannatlikkust näiteks Eestis, kui nende kogudusi seal survataks ja vaenataks? Vaevalt küll! Ja neil pole selleks ka põhjust, sest linna kõige prominentsemas kohas – Toompeal troonib nende uhke kuldne kirik ja Eestis elavad vene ortodoksid naudivad teiste usklikega võrdseid õigusi ja võimalusi. Ehk peaksid just nemad Venemaa protestantide kaitseks välja astuma?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 25 2018 - igas kodus
Kooslaulmine EV100
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus