Aarne Ruben: Head ja halvad kommunistid DELFI (1)
Arvamus 04 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
www.DELFI.ee

Meie riigis on olemas head ja halvad kommunistid. Hea kommunist on küll kunagi parteisse kuulunud, kuid nüüd on ta hoopis „õiges“ parteis.

Hea kommunist pooldab paremat Eestit ja visamat majandust, ta võitleb meie rahvuslike huvide eest gaasijuhtme vastu võideldes ja seisab üdini demokraatliku, madala korruptsioonitasemega areneva väikeriigi esindajana teiste Euroopa liidrite seas. Noori ja edukaid inimesi, kes internetti kasutavad ja netiküsitlustele vastavad, ei häiri tema punaminevik.

Halba kommunisti hüütakse aga kommariks. Teda seostatakse meedias kolhoosiesimeeste ja partorgidega, „koerte näksimise“ asi aga olevatki justkui vanade kolhoosiesimeeste kättemaks. Ka korruptsioonijuhtumeid annab halva kommunisti kaela lükata. „Kommarite“ ja „kolhoosiesimeeste“ presidenti kujutatakse seniilse totukesena, kelle taaskandideerimise vastu tuleb korraldada „uus laulev revolutsioon“. Noori häirib selliste punaminevik väga.

Isamaaliidust on kostnud hääli kommunism rahvusvahelisel tasemel hukka mõista. Ka meie riigipea on kõnelenud vajadusest mälestada kommunismiohvreid. Aga protsessi algatamist kommunismi kuritegeliku olemuse vastu takistab üks suur „aga“ ja see ongi eelmainitud mustvalge pildike „headest“ ja „halbadest“.

Seda toodab meedia. Kui kirjanik Andrus Kivirähk president Rüütlit lakkamatult mõnitas, siis Ansipi tegude ilmsiks tulles kirjutab kirjamees ootuspäraselt nii: „Tuleb lihtsalt teha nii, et Eesti jääks iseseisvaks ning kommunistidel ei teki mingit kiusatust pattu teha. Kehtiva riigikorra vastu nad ei lähe ilma peal, nad pole ju mingid revolutsionäärid!“

Või võtame Jüri Böhmi, kes on seisnud Toompeal ja näidanud soovijatele väljavõtet mingist Edgar Savisaare kunagisest artiklist, mis algab sõnadega: „Mina kui kommunist…“ Marju Lauristini samalaadset seisukohavõttu ta aga ei näita — pole ette nähtud.

Ühiskonna helgeimad pead on kahepalgelisused ära tabanud. Mida teha mäletajatega, küsib Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint 10. septembri 2006 Maalehes. Ta meenutab meie isamaalaste 1989. aasta sõnu, mis siis ega praegu väga rahvuslikud ei paistagi. Muidugi, tagantjärele on kõik kanged vabadusvõitlejad. Kui laulva revolutsiooni ajal tegutseti pigem väga ettevaatlikult ja üksteise selja taha hoides, siis oma tegude hilisemal kirjeldamisel lisavad kõik oma tegevusele tohutu riski ja peaaegu et elu ohvrikstoomise vurhvi.

Kindlasti on ühelgi inimesel peale Andrus Ansipi ja Robert Närska võimatu ütelda, millest kaks meest sellel kunagisel külmal veebruariõhtul kõnelesid. Küll on aga väga mõtlemapanev Eesti Ekspressi veebivariandi lugejaküsitlus: „Kas teid häirib Andrus Ansipi punaminevik?“ Enamik on vastanud, et ei häiri. Oh, jumal, kui Ansipi asemel olnuks Rüütel, Savisaar või Reiljan! Kui nemad oleksid kunagi midagi rahvuslike meeleavalajate kohta midagi tõestatut öelnud! Nad tambitaks sõna otseses mõttes maa sisse.

Nõnda siis suhtun ma skeptiliselt kommunismiajastu täieliku läbivalgustamise võimalustesse. Aga jätta kõik rahule, mitte minevikus urgitseda ja lasta kommunistidel soojadel kohtadel edasi tukkuda — on samuti ohtlik. Me peame mäletama surma, peame mäletama neid, kelle punavõim on kaitsekraavides, Siberis ja metsas tapnud. Muidu veel arvavad noored, et nõukogude ajal oli kõik ainult lust ja lillepidu. Võib kasvada arvestatav hulk noori, kes on täna toredad vasakpoolsed ja globaliseerumisvastased, aga homme hakkavad kunagise kombe kohaselt rääkima „valgest timukate vabariigist“. Noorus on nii või teisiti kosmopolitiseerumas ja kujutab maailma ette kui globaalset küla. Niisuguse tunnetuse juures võib rahvuslikele tundeile vähem ruumi jääda.

Presidendivalimiste öölaulupeod olid samuti väga kahepalgeline nähtus. Mu üks mõtlemapanevaimaid päevi oli see, kui mulle saabus kiri „Toetades Ilvest, toetad Eestit“. Nii sündis „80 kiri“. Tehti ettepanek sellele alla kirjutada, mida ma ei teinud. Jäin oma liistude juurde. Oleksin tahtnud toetada mõlemat presidendikandidaati või siis mitte kumbagi neist. Aga esitada ühte neist kui mingite „valgete jõudude“ esindajat ja teist minevikumehena, valin ma instinktiivselt minevikumehe poole. Sest see, keda edukana üles haibitakse, sisimas tegelikult edukas ei ole — see on alati nii. Ühiskonna kahepalgelisusest tekib plejaad inimesi, kes soovivad kõiges ausust näha.

Võtame või Einar Laigna. Medievistika õppejõuna tõi ta 1992. aastal näiteks nõukogude korra ja selgitas, et ENSV ei olnud tema riik. Ta ei tahtnud sellest midagi kuulda ja oli nõus „kas või läbi kogu elu ainult kaerahelbepudruga leppima, et mitte midagi teada sellest valetavast süsteemist“. Aga samal ajal kui tema ainult pudruga leppima pidi, sõid seltsimehed ENSV ülemnõukogu presiidiumist kaaviari ja banaani.

Seega võis kohe oletada, et Eesti Vabariigi tulles võitleb Laigna edasi nõukoguliku mentaliteediga, sest meie ühiskond ei ole lõpuni debolševiseerunud. Võitleski, aga nägi meie juhte ja nende mentaliteeti sootuks teiseks valguses kui ühes suunas karjuv jõuk. Ja kuigi näiteks just Rüütel kuulus EKP Keskkomitee büroosse ja sealtkaudu osales sellesama ENSV juhtimises, kirjutab Laigna nüüd: „Kui keegi võib süümepiinadeta oma rahvale näkku vaadata, siis see on meie president Arnold Rüütel.“

Laigna nägi kristalset ausust isikus, kes rahva ees hoiatas, et „kodanlikku vabariiki ei tule“, keda ootas võimalik arreteerimine selle eest, et ta Moskvas suveräänsusdeklaratsiooni eest seisis, kes paljuga riskides andis 17. veebruaril 1990 rohelise tule moodustamaks kaitseliit — relvastatud nõukogudevastane organisatsioon. Kes ei peitnud end putšistide avangardi eest Tallinnas ja kes soovitas kaasata iseseisvusotsusesse kodanike komiteed — tekitamaks ühiskonnas suur konsensus. Lisagem: kes suure osa oma elu hommikupoolest on rääkinud vähemalt avalikkuses punast nomenklatuurset juttu. Teadagi, ajalugu on keeruline ja ajaloolised isikud võivad anda vastuolulisi signaale.

Lisan lõpetuseks mõnede Eesti poliitikute sõnade tõlke.

„Mingit kodanlikku vabariiki enam ei tule.“ — Rüütli sõnad, nende tegelik tähendus on: „Teeme praegu näo, et me ei saa oma vabariiki, aga kui meil lubatakse rusikas käed taskust korraks välja võtta, siis tegutseme otsustavalt ja saame oma vabariigi.“

„USA-s on selgelt tunda et Narva elektrijaamu erastada sooviva USA energiahiiu NRG Energy suhtes selgete otsuste edasilükkamine pole mõjunud positiivselt.“ — Eesti USA-suursaadiku Ilvese sõnad pärast seda, kui Eesti valitsus oli NRG äriplaani tagasi lükanud ja nõudnud paremat, andes mõista, et elektrijaamade suhtes on ka teisi ostusoove. Nende tegelik tähendus: „Ma ei taha kiirustada, aga mõtleme veel kord järele ja anname oma Ameerika sõpradele rohelise tule.“

„Keda koer on korra näksinud, see enam tänavale ei tule.“ — Närska poolt Andrus Ansipile omistatud sõnad. Kui nende ütlemine on fakt, võisid need tähendada: „Keda meie vapratest vabadusvõitlejatest on armas kutsu hellalt lõugade vahele võtnud, see võitleb edaspidi Eesti vabaduse eest mõõdetumas tempos.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus